Tallinn – Helsingi – New York (NYC) – New Orleans (NO)

Siin mõned läbielamised teel New Orleansi.

Niisiis! 4. dets. 2012. vaatasin läbi lennuki propellerite viimast korda toonase aasta lumist Eestimaad. Kas lumi on ära sulanud või ei ole valgustavad mind ainult tänapäeva meedia ja suhtlusvahendid! Propellerlennukid ei ole just minu kõige suuremad sõbrad, kuid lohutasin end sellega, et niikui jalad maast lahti saab peab hakkama kohe ettevalmistumisi tegema maandumiseks! Lennuk lendab ju mingi napp pool tundi!

4. dets. 2012. läbi lennuki propellerite lumine Eestimaa!

Väljalend hilines 15 minutit ja seega ka kohalejõudmine! Helsingis jäi mul napp 40 minutit New York-i lennuki väljumiseni ja seda propellerlennukitrapi peal kella vaadates. Lennuk peatus kuskil angaaride vahel kus kohast ei olnud õiget lennujaama hoonet nähagi! Õnneks tervitas meid buss seal vastas kuid juhil paistis sõidu ajal aega küll olevat. Pidin Talle juba mainima mida “perkelet” Sa neid lennukeid läbi lased mul aega niigi vähe! Et esimesena startida bussi pealt siis seisin juhi kõrval kohe! Buss loksutas pea 10 mintsi ja mul närvid krussis sest pool tundi väljalennuni! Kui buss uksed avas tormasin kohe transiidikoridori ja sealt edasi oma terminaali ning värava poole, see asus ju teises lennujaama otsas ning vantsimist oli omajagu. Tegin check-in teadlikult Eestis juba ära, et mitte Helsingis transiittsoonist lahkuda! Tahtsin võtta veel mingit napsu poest, et lennukis paremini tududa saaks! Poes midagi head ei olnud kui ainult väike Jägermeister. Ega Ta mulle eriti ei meeldi nende rohtude pärast aga parem ikka kui mitte midagi. Ei saanud ju lootma jääda lennukis antava 1-2 minipudeli veini peale, lennata ju ikkagi ligi 9 tundi. Oma väravasse jõudsin siis 10 minutit ennem väljalendu kui inimesi enam eriti ootamas ei olnud st, et kõik olid lennukis juba!

Mõned hilinejad olid veel peale minu!

Mõned hilinejad olid veel peale minu!

Tegin kiirelt pudeli lahti ja lonksasin lõuatäie, et mine tea kes mu naabriks lennukis on – ikkagi julgem tunne! Kohale potsatades hakkasid piloodid kohe oma turbiine katsetama ning ma ei jõudnud veel oma seljakoti jaoks kohtagi leida kui lennuk hakkas liikuma ja stjuardessid oma kätte õpitud igavaid liigutusi tegema hakkasid. Kott leidis mõned read tagapool omale koha st, et pidin parema kraami kõik enda juurde võtma.

Kotikoha otsingutel!

Kotikoha otsingutel!

Goodbye Helsingi!

Goodbye Helsingi!

 

Selline numbrilaud mul ees!

Selline numbrilaud mul ees!

Õnn oli see, et mul ei olnudki naabrit ja kunas istusin akna all üksinda ning sain lõputult laiutada. Keskmine neljane blokk vaatas mind kadedalt, salamisi mõtlesin, et olen seal samuti istunud ja teisi kadestanud! Kõht täissöödud 2 väikest veini ja oma väike Jägermeister manustatud tuli mul tantsutuju peale kuid partnereid ei olnud võtta (kõik tukkusid) mis sundis mind samuti oma unenägudesse laskuma.

Ärkasin üles ja leidsin alla vaadates meid Islandi kõrvalt, kohe tuli Gröönimaa ja siis Kanada lumised väljad.

Island

Island

Gröönimaa

Gröönimaa

Päike paistis ikka kõrgel ja päev ei tahtnudki otsa saada sest lendasin ju ajaga kaasa! New York (NYC) hakkas paistma, hakkas päike samuti allapoole vajuma. Meid ei lastudki kohe maanduma vaid pöörati tagasi ringe tegema Long Islandi kohale. Ei tea milles oli asi aga peale mõnda tiiru saime me samuti teliku välja lasta ning Kennedy oli meie jaoks vaba!

New York City eeskülad!

New York City (NYC) eeskülad!

Läksin piiriületusjärjekorda kus oli võib-olla ca kolmsada inimest kindlasti – ussi seismas. Kodanikud ja “green card” omanikud said ületada nagu valged inimesed rääkimata muudest ametnikest ja diplomaatidest! Teenindajaid oli 5-6, täpselt ei mäleta aga tunnise ootamise järgi jõudis minuni järjekord! Tervitasin ilusti naeratades nagu piiril peab sest ametnik on pikast päevatööst väsinud ja igasugune õnne täis meeleolu võib Teda pahandada! Kellel neid probleeme siis vaja eriti kui tahad riiki kauemaks jääda, nende otsustada kui pika aja annavad. Hoia madalat profiili, ülbitseda võid siis kui oled kodanik! Tavaliselt küsimused kuhu, kelle juurde, miks ja kauaks? Kui ütlesin pool aastat kiilus ametnikul kinni kuigi mul passis ilutsemas 10 aasta viisa ja pool aastat võib korraga maal olla! Hakkas pärima, et miks nii kaua? Rääkisin, et “I have chronic sinusitis and climate therapy in Estonia is impossible”. Sinna kuhu lähen on talvel soe ja saan tegeleda oma kliimaraviga! Tegelikult on mul see häda küljes küll, aga kas nii hull, tuli endal samuti naer peale! Lisasin veel mokaotsast natsa mett, et soovin lisaks vaadata Teie suurt ja ilusat maad! Samal ajal tuli mulle meelde üks vana anekdoot ning hea, et ei turtsatanud naerma ise!

Arsti juures

Arsti juures

Ametnikud viskasid minu kohta nalja omavahel selle jutu peale ning see nipp ei läinudki mul läbi ja põhjus oli selles, et lennukis anti mulle blankett mis oli turisti jaoks mõeldud ning täitsin selle ära ja ise sellele tähelepanu ei pööranudki. Ühesõnaga saatis mu tagasi ja ütles, et leia kuskilt uus õige blankett ja täida ära! Küsisin, et kus ma selle leian? Vehkis midagi käega ja omaarust andis Ta vist suuna kätte. Panin minema ja ei kuulnudki kas pean selle kohutava järjekorra uuesti seisma või võetakse mind ette. Vanast tarkusest juba tean, et liiga palju küsida ei ole hea ja nii läksin oma õnne otsima! Leidsin lõpuks lauad järjekorra selja tagant ja sealt igasugu blankette, suutsin lõpuks tuvastada mis mulle sobib ja asusin täitma. Pastakas oli omastkäest olemas kuid oh häda blanketil kiri nii peenike ja saal suhteliselt hämar ning minu silmanägemine sellises olukorras ei ole enam kiita st, et hämaras on väikse kirja lugemisega probleeme. Et ma olen nii noor mees omast arust ja prille ei ole endale teinud siis seekord mõtlesin väga sügavalt selle teema peale! Midagi nägin ikka lugeda ja mida ei näinud – panin umbes ehk mängisin oma andmetega trips-traps-trulli! Paber täidetud läksin järjekorra ette ja jäin ootama ametniku vaadet minu poole, et anda märku minu valmisolekust teisele katsele minna! Viie minuti pärast Ta märkaski mind ja tõmbas mind käega! Selles olukorras kaks korda mõelda ei ole vaja sest 1 tund nagu maast leitud ju. Vabandasin alustuseks ja proovisin oma ülihea (irw) inglise keelega selgitada, et ei tea kas sai kõik õigesti sest prille “netu” ja ruum hämar! Vaatas paberi läbi, muigas ja käskis veel ühe osa juurde täita  (mida mina pime ei näinudki) mis maandus hiljem klammerdatult minu passi nii halvasti, et pool jäi lehtede vahelt välja! Uuris, et kes minu kulud katab ja kas ma töötan Eestis. Vastasin, et oman enda firmat ja raha nagu raba (irw)! Selgitasin, et ärgu nad muretsegu kerjama ma ei tulnud! Lisasin veel, et mul tagasilennu broneering samuti olemas kuid tõendusmaterjali näha ei tahtnudki. Maal viibimise ajast ei olnud meil enam juttugi ja ei hakanud pärima samuti sest eeldasin, et ametnikul hea mälu ja kõrge professionaalsus! Nii oligi! Esimene asi kui sealt minema sain viskasin kohe pilgu passi, et kas ei pea kuu aja pärast tagasi lendama hakkama! Ei pidanud! Kõik oli nii nagu tahtsin (pool aastat unistuste maal)! Järgmiseks oli koti juhuslik kontrollpunkt ja ühe paberi loovutamine! Mul oli seljakott ja mulle nad mingit tähelepanu ei pööranud! Sain sealt läbi ja hingasin kergendatult nagu öeldakse “kõik teed olidki lahti”!

Esimene asi mida tahtsin üles leida oli lend edasi New Orleansi (NO), mis terminaal, check-in jne. Samuti oli vaja vabaneda oma seljakotist, et minna linna Manhattanile! Teadupärast ei ole Kennedy lennuväli mitte väike oma 8 terminaaliga. Mina maandusingi 8-ndas! Mul oli teada ainult edasilennu lennufirma ja lennuaeg ning “confirm” number – viimane ongi kõige tähtsam. Terminaalides edasi-tagasi seigeldes ja küsides (küsimused jäid ainult teadmatusest vastusteta) pidin lõpuks ikka ise hakkama saama. Ja saingi! Minu lend läks terminaalist nr. 7 st, et siis naaberterminalist kuigi ma käisin juba ükskord seal aga ei leidnud oma lennufirma saali üles. Rongi peal ja terminaalides on plaanid kus joonistatud kelle firma lennukid väljuvad kuskohast. Vahepeal jõudsin rongiga juba neljandas terminalis ära käia mis hiljem tuli kasuks. Esimese hooga ei leidnud sellepärast üles oma ootesaali sest see oli nurga taga ehk pidi läbi minema nagu väikesest labürindist. Mõtlesin esiti, et see läheb kuhugi tagaruumidesse lattu jne. ja kõige huvitavam ega silte ka ei olnud! Läksin siis elektroonilise check-in posti juurde, et lõpuvormistus teha ja pilet välja trükkida, kuid võta näpust. Toksin “confirm” numbri sisse ütleb, et sellist pole olemas! Juba mõtlesin, et kuramu “Priceline.com”! Proovisin veel mitmeid kordi ja pidin aparaadile juba jalaga andma kui tuli üks tädike ning päris mu mure üle ja küsis veel, et mis teist näperdan nii kõvasti! Rääkisin oma loo ta vaatas minu broneeringut ja väljumise kellaaega ning ütles, et kui tuled 2 tundi ennem väljalennuaega on kõik Sinu andmed olemas! Tänasin lahkesti ja jätsin self-in posti rahule! Aega oli mul maailm, minu lennuk väljus järgmine hommik alles kell 6 st, et kell 4 võin seega platsis olla tagasi! Järgmine ülesanne seljakott kotihoidu! Peale pärimisi sain teada, et ainuke mis öö läbi lahti on asub 4 terminalis, seal ma juba olin ja seda isegi nägin kuid ei uurinud siis sest oli tähtsaim ülesanne pooleli! Tegelikult arvasin, et selline asi on igas terminaalis! Kott ära pandud panin edasi linna poole, esiteks lennujaama rongiga metroode juurde ja sealt edasi! Metroo oli nagu ikka huvitavaid inimesi ja lõhnu täis ning mõne inimese vaatamisest turtsatasin isegi omaette naerma. Kõik on ametis oma nutitelefonide või Ai-Pläädide avastamisega ning naeravad omaette! Maailm on kirju ja seda suunata on kuhugi poole vist raske! Linna jõudsin üsna ruttu, mingi pool tundi sõitu! Ronisin maha täitsa suvalises kohas, oli vist mingi 32 tänav, muidugi vaatasin eelnevalt kaarti, et ei jääks liiga palju jalutada endise WTC keskuse juurde!

Jõulud olid tulekul!

Jõulud olid tulekul!

Minek Manhattanile!

Minek Manhattanile!

Mina samuti peal, pildistan paremal äärel!

Mina samuti peal, pildistan paremal äärel!

NYC

NYC

Hobupolitsei NYC-is!

Hobupolitsei NYC-is!

.... kinomehi on igalpool!

Kinomehi on igal pool …..

,,, ja raha tahavad kõik!

,,, ja raha tahavad kõik!

Aeg läks kiirelt ja kulus kuidagi ära kui avastasin, et kell on juba pool 2 öösel, samuti hakkas rahvast vähemaks jääma ning ei olnud mingit soovi jääda ihuüksi lärmakate narkouimas mustadega keda nägin metroos kui väljusin õhtul sealt. Ega ma kaua saanud seal hulkuda ainult 6 tundi, kuid see võttis mu samuti läbi ja WTC juurde seekord ei jõudnudki, tuli tagasi minema hakata. Mulle meeldib alati väike varu (hiljem selgus, et õigesti tegin) pigem kui tormamine ja närvitsemine! Hüppasin siis esimesse metroojaama sisse sest lugesin, et sealt peatusest läheb Kennedyle metroo! Öösel käivad need maa-alused mutid harvem ja nii ootasin pool tundi aga ei kedagi, kõik teised liinid sõitsid läbi aga minu oma mitte. Hakkasin siis uurima milles asi, välja minna ka ei tahtnud sest peent sularaha ei olnud enam, et uuesti sisse saada (pilet)! Posti peal avastasin lõpuks sildid mis ütlesid, et nendest ja nendest jaamadest 2-7 dets rong ei lähe. Rõõm missugune kui märkasin, et olen just selles nimetatud jaamas ja kuupäev on 5. dets öö kell 2. Vaatasin, et siit jaamast saab ümberistumisega ja hoopis teist liini mööda ka Kennedyle ehk kaks võimalust ongi sealt ära saada ja tagasi! Ümberistumise teises jaamas oli kell juba pool 3 ja ootasin mingi 15 minutit teist rongi – hea, et päris üksi ei olnud! Vahepalaks, et metroo käib öö läbi aga ainult harvema graafikuga ca 0,5 tunni tagant. See ooteaeg tundus igavik kuid kõik laabus! Linnsõidu poole tunni asemel kulus nüüd pea poolteist tundi. Esimeses jaamas ootsain muidugi pool tundi tühja. Vahel sõitsin karja süsidega koos ja siis jälle üksi – adrenaliini oli ikka! Kell 3 jõudsin tagasi oma tuttavasse terminalide rägastikku ja läksin oma  7 terminali, et pisut tukkuda pingil! Eelnevalt käsin 4 terminalis ja tõin koti ära mida ei saanud samuti kohe kätte sest uks oli lukus – mõtlesin juba halvimat! Küsisin kõrval olevast burksiputkast, et mis seis selle kotihoiuga on, et pidi ju lahti olema öö läbi. Ta vastas mulle, et tema saabki mind aidata, tegi ukse lahti ja väljastas raha maksmise järel mulle oma tuttava seljakoti. Kontrollisin koti kohe üle ja kõik asjad olid alles (läpakas jne.). Ole siis hiromant keset ööd ja mõtle kes sulle ukse lahti teeb! Plaan 7 terminaalis tududa oli hea aga täita ei õnnestunud sest aeti minema, et neil terminaal öösel suletud kuigi uksed olid mõned lahti. Minema siis minema! Panin siis oma 4 terminaali jälle tagasi, et seal vaikne nurgake leida kuid igal-pool tuli laest kõlaritest nii kõva muusika, et isegi vaikselt istuda ei olnud võimalik, rääkimata tukkumisest! Võõrasse terminaali ei tahtnud minna mis võisid samuti suletuks osutuda ning läksin siis oma tuttavasse 8-ndasse  tagasi kus eelmisel päeval väljusin. Seal oh häda ei olnud ainult istekohti ja mõned üksikud mis olid, olid juba hõivatud, samuti mängis sealgi kõva muusika. Just nagu nimelt, et sa ei ööbiks seal, mis ilmselt nii ka on! Leidsin siis omale nurgakese vahekoridori aknalaual kus oli vaikne aga külm. Pistsin seljakoti pea alla, käsi ümber kotirihma, võtsin mantli peale, panin eelnevalt kella poole 5 tirisema ja ei mäletagi kuidas magama jäin. Igal-juhul ärkasin kella tirina peale ning vappekülma värinais! Ruttu rongile ja oma tuttavasse 7-ndasse. Self check in toimis kõik, sain piletid ja liikusin edasi jalgade lahtivõtmise tsooni! Protseduurid läbitud maandusin oma väravas ja panin kella jälle tirisema, et juhul kui magama jään tiriseb kell 15 minutit ennem lennuki väljumist. Nats vist isegi tukkusin aga õieti ei saanud sest mingi kisa käis kogu aeg (nad ju karjuvad need süsid koguaeg kõvasti). Lennukis jäin kohe magama ja ma ei näinud ei tõusu ega maandumist – mind aeti üles küsimusega, et “kas on soov tagasilennata” (siselend nagu koplitramm USA-s). Mõni tund siis sain ikka magada lennukis, pidin jälle välja ronima vahelennujaama Charlotte mis asub Põhja-Carolinas. Seal kappasin teise terminali oma järjekordset lennukit ootama. Täpselt enam ei mäleta aga tsipa üle tunni aja vist oli kahe lennu vahe nii et ootama eriti ei pidanudki. Uuesti lennukile ja jälle magama.

Õhkutõusmise järjekorras Charlottes!

Õhkutõusmise järjekorras Charlottes!

Ärkasin üles kui hakkasime lähenema NO-le ning allapoole laskudes nägin ära suure järve mis on kokkupuutes linnaga ja millest läheb üle kaks silda (suund ühele ja teisele poole) ning mille pikkuseks oli vist üle 30-ne miili midagi! Lennukist väljudes võttis mind vastu vihmane ilm üle 20 kraadise soojaga! Mantel oli mõttetu! Edasi tuleb kõik juba NO pealkirja all!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga