Mexico-Belize-Guatemala-El Salvador-Honduras-Guatemala-Belize-Mexico

Algamas kolmas päev reisil ja oleme ikka veel Mexico-s, tänu auto paberite viibimisele! Sooja on üle 30-ne ja veetemperatuur +25 kanti. Kuidas meil läinud on? Kokkuvõttes päris norm kui mõningad viperused, unustamised jne. väljaarvata.

Lennud sujusid hästi NO-st Atlantasse lendasime 1,5 tundi ja edasi Cancun-i 3 tundi. Huvitav oli see, et me ei oleks nagu USA-st välja tulnudki sest siselennust läksime üle kohe rahvusvahelisse kuid piiri ei näinud kuskil!

New Orlenas-i lennujaam

Atlanta!

Väike vein lennukis!

Väike vein lennukis!

Cancun!

Cancun!

Tagasiminekuga võib sellest täitsa jama tulla! Lennukis hakkasin mõtlema oma paberite peale ja avastasin, et juhilube ei olegi kaasa saanud! No see oli küll pauk, tahtsime ju Cancunis autot rentida 2 nädalaks aga nüüd võta näpust, kui Edvinil lube kaasas ei ole on jama käes – äkki ei antagi autot! Teadupärast küsitakse autorendis esimesena juhiluba! Atlantas helistasin tuttavale NO-sse ja palusin minu sahtlist toas võtta juhiluba ja teha pilt (eesmine ja tagumine pool) ning panna mulle mailile, et kui Cancuni jõuame on paberkandjal ka load olemas! Minuga on samuti kaks Pärnu poissi Sander ja Jürgen ning Edvin lendas siis Soomest üle Pariisi Cancuni kus saime kokku. Ta jõudis meist 4 tundi hiljem ja meie siis vahepeal külastasime autorenti ning uurisime maad kuidas saab teha ilma lubadeta. Ei saagi – tuli välja! Lükkasime siis Jürgeni load letti ja hakkasime vormistama autot. Kui jõudsime krediitkaardi juurde tuli välja, et minu pank ei ole mulle nii suurt summat garanteerinud kui taheti reserveerida (35´000 peesot). Kokkuvõttes siis “out”! Ainuke lootus jäi jälle Edvini peale! Tolgendasime siis seal lennujaama lähistel ühe hotelli juures ja tegime aega parajaks õllede saatel. Õnnestus samuti internetti saada ja sain oma load mailist arvutisse.

Võtsime takso ja sõitsime siis lennujaama Edvinile vastu. Taksojuht röövis meid 18 USD jagu vaesemaks ja seda 2-3 km eest! Edvinile vastu minna ei saanudki terminali sest ei lastud sisse. Vastu saavad minna ainult sugulased aga mitte sõbrad. Tuli meil siis oodata aia taga ja vaatasime kuidas reisijad saabuvad – suht loomaaia tunne tekkis! No pidi karjuma siis kui Edvinit nägime kaugelt sest variante ära minemiseks oli seal mitmeid! Läksime siis uuele katsele autorenti Edvini krediitkaarti proovima. Lube kahjuks Edvinil kaasas ei olnud ning tuli loota nüüd minu A4 lubade peale! Küsiti juhilube ja näitasin arvutist lubade pilti, muiati korraks mille peale ütlesin, et kohver läks kaduma kus load sees – ikka juhtub lennureisidel! Edvini krediitkaart ei pidanud ka sellele summale vastu ja siis kauplesime reserveerimise summat alla ning alles siis läks kaart läbi!

Täiskasvanuid hakatakse lugema alates 1.40-st! Selline mõõdupuu siis autolaenutuses!

Täiskasvanuid hakatakse lugema alates 1.40-st! Selline mõõdupuu siis autolaenutuses!

Et sõita edasi Belize, Honduras, Guatemala ja El Salvadori tehakse mingid rahvusvahelised paberid veel ja neid lubati meile järgmise päeva kella kuueks õhtul. Lubasime siis tagasi tulla nende paberite järgi! Need maksid meile 300 USD! Auto anti kätte ja panime linna oma hotelli otsima ja Edvini sünnipäeva pidama. Sai ju samal päeval 50 aastaseks kui lendas. Tema sünnipäev oli 8 tundi pikem kui tavaliselt ehk 32 tundi st, et lendas ajaga kaasa! Hotelli saime ruttu kätte, olime otse Kariibi mere kaldal! Asjad paigutatud läksime kohe linna bussiga Edvini juubelit pidama!

 

Piraatide laevad mererannas!
Piraatide laevad mererannas!

Teel linna klubisse Edvini juubelile!

Sünnipäev algas!

Sünnipäev algas!

Pulmad!

Pulmad!

Klubid!

Klubid!

Klubisse hinnakauplemine!

Klubisse hinnakauplemine!

Cancuni kesklinn - melupiirkond!

Cancuni kesklinn – melupiirkond!

Käisime ühes ööklubis mis maksis meile 50 USD nägu kuid selle eest oli selle hinna sees kõik mis süda ihkas! Lahkusime sealt hommikul taksoga!

Ööklubi!

Ööklubi!

Edvini külalised

Edvini külalised

.... jne.!

…. jne.!

Esinejad!

Esinejad!

Esinejad!

Esinejad!

Klubi poolt sünnipäevanaps!

Klubi poolt sünnipäevanaps!

Meie tagasihoidlik laud!

Meie tagasihoidlik laud!

Juba lõbusad!

Juba lõbusad!

Hotellis ärkasime natuke ennem söögiaja lõppu ja söök oli päris huvitav! Meil oli terve päev nüüd aega ja otsustasime külastada ühte saart nimega Isla Mujeres sest saime teada et seal peatuvad ühed eestlased. Päev mööduski päikest võttes, ujudes ja õlletades ning eestlastega lobisedes.

Teel saarele!

Teel saarele!

Isla Mujeres!

Isla Mujeres!

Õhtusöök eestlastega!

SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC

Õhtuks maandusime mandrile ja sõitsime kohe oma autorenti. Selgus. et neil ei olnud paberid veel valmis ja alles siis saatsid sinna riikidesse päringud faxiga kui meie sinna läksime. Vastused tulid poole tunni pärast ja saime hakata Belize poole sõitma. Öösel on väga palju teesulge mis politsei paneb kinni ja kontrollib lihtsalt! Tulum-i linnas võtsime hotelli mis maksis meile 15 USD nägu! Hommikul üles ärgates sõitsime kohe edasi! Oli jäänud veel hommikusöök kuskil teha kuid meil läks see üle lõunasöögiks. Peatusime mere ääres (lahesopp-räpane) mingis hostelis kus pakuti meile süüa mis ei olnud just esmaklassiline. Mina võtsin loomaliha Mexico moodi ja arvasin, et see on terav, kuid osutus tavaliseks maitsetuks liharoaks. Teised võtsid kala mis oli samuti tuima maitsega.

Peale sööki!

Peale sööki!

Piirilinna Chetumal!

Piirilinna Chetumal!

Tee peal trehvasime mingi autoga mida saatsid ees ja taga automaaturitega maasturid kus sõdurid seisid üleval kastis ja automaadid laksevalmis ees! Tee peal nagu ikka väga palju teesulge kus kontrollitakse Sinu juhilubasid ja autopabereid. Eesti ID kaart sobib väga kenasti asendama juhilube, oma A4 (copy) tüüpi lube ei ole mul veel vaja läinud.

Mexico piir!

Mexico piir Belicesse!

Jõudsime Mexico piirile – keegi meie käest midagi ei tahtnud ja sõitsime üle, kuid pärast selgus, et välja on vaja samuti regada ja pidime üle silla tagasi minema jalgsi! Riigist lahkumine maksis 25 USD. Autopaberitega öeldi, et kõik on korras ja võite minna. Edasi Belize piirile!

Belize piiril tegime immigrationi ära ja läksime tolli kus vaja auto sisse vormistada. Auto kohta löödi tempel passi ja kirjutati jutt samuti juurde. Siis saadeti mind veel rattapesu tegema mis maksis 10 USD. Sisuliselt maksadki iga liigutuse eest, pluss veel piiripeal abimehed kes teevad Sinu eest kõik ära ja tahavad selle eest raha saada. Eks me mõnda aitasime ka niimoodi raha teenida. Belize riik on suht mannetu kuid riigikeeleks on inglise keel ning veel lisaks oskavad nad vabalt hispaania ja maiade keelt.

Belize suhkruroo põllud

Belize suhkruroo põllud

Belize teed

Belize teed!

Politsei peatas mind piiri lähistel linnas kinni ja meil ei olnud kohalikku kindlustust. Oli väga lahke politsei kes 250 USD trahvi asemel saatis meid linna kindlustust tegema. Kindlustus asus politseimaja vastas. Politseimaja oli nagu turuputka, nägime väheke sisse samuti! Kindlustuskompanii oli selle eest üsna uhke. Teenindus igal-pool väga viisakas ja abivalmis. Samuti politsei suhtumine! Kindlustus käes mis maksis 6 USD päevas sõitsime tuldud teed tagasi ja jälle sellest politsei postist mööda. Nüüd jäi ta meie tegevustega rahule ja lubas edasi sõita. Belizes jätkus samuti relvastatud postide olemas-olu ja paberite kontroll – isegi rohkem kui Mexicos. Näod olid meestel samuti karmimad ja tõsisemad, meid kui turiste võeti ikka paremini, ilmselt kui teisi. Küsiti kuskohast pärit, kuhu suundute ja mida kuradit te siin teete!

Elamud!

Elamud!

Lamav politseinik

Lamav politseinik

Peatusime mingis 19 miili poes (supermarket) mis nägi välja päris huvitav. Muuseas Belizes on miilid mitte kilomeetrid. Õhtuks jõudsime San Ignasiosse, suhteliselt piiri lähedal asuv linn. Liiklusmärgistus on väga halb ja teepeal on pidevalt lamavad politseinikud, ühest panime täiega üle nii, et põhja all käis paras pauk. Need trampliinid ei ole kohati üldse märgistatud ja pimedas tuleb eriti ootamatult. Need on nii kõrged, et kui üle sõidad siis põhja alt kraabib! Õnneks midagi meil ei juhtunud. Sõidetakse täistuledega ja reguleeritud nii, et valgusvihk on taevas. Kella üheksa paiku õhtul Belize piiril läks väga ruttu, passid piiris ja auto tollis vormistatud, olime valmis ületama Guatemala piiri kuid selgus, et see oli kell 9 kinni pandud juba. Jäime siis ei kellegi maale sest olime ju Belizest väljunud. Tagasi Belize piirile, et vaja oleks Teie riiki sisse tagasi saada kuna Guatemala piir on juba suletud. Õnneks tuldi meile vastu, tegime uuesti jälle passid ja auto tollis ning olime sisenenud jälle Belizesse. Sõitsime San Ignasiosse (piirilt 20 km) tagasi, kus leidsime ühe hotelli kus magasime öö – 15 USD nägu. Ennem seda käisime mitmetes hotellides kus olid kõik kohad kinni – nii kuulus koht see San Ignasio.

Hotell San Ignasio (Belize)

Hotell San Ignasio (Belize)

Hommikul kohe jälle piirile, jälle passid piiris ja auto tollis mis läks juba libedalt sest tee oli teada. Templeid passis tuleb aga üha juurde. Guatemala piiril pesti auto ära jälle keemiaga ning suundusime piirile. Passidega läks väga ruttu, maksime riigitasu 2,5 kohalikku näo pealt ja kohe tolli. Tollis selgus et nende süsteem on kiilunud kinni ja ei tööta. Praegu passime siin juba teist tundi ja üle ei saa. Ametnik ütleb, et jumal on Teiega ja see on Tema poolt nii ettenähtud ning see tuleb Teile ainult kasuks! Hea suhtumine! Pakkusime samuti raha aga see ei pidanud probleemi lahendama sest mingi IT mees istub juba tunnikene telefoni otsas ja räägib targematega kuidas probleemi lahendada (ei tea kas jumalaga). Väljas hakkab jälle kuumaks kiskuma! Äkki on ikka varsti lootus saada ikka Guatemalasse sisse.

Belize-Guatemala piir!

Belize-Guatemala piir!

Sõduril puhastatakse saapaid!

Sõduril puhastatakse saapaid!

Vahel toodi isegi gaasi meile!

Vahel toodi isegi gaasi meile!

Nii puhkavad autojuhid!

Nii puhkavad autojuhid!

Järgmine peatuspunkt on meil Tikal maiade linn, mis pidi olema maailmas kõige suuremaid. Lootsime jõuda eile õhtul juba Hondurasesse, kus pidime kohtuma tuttavate eestlastega, kes ööbisid parasjagu Copan-i maiade linnas. Tänu liiklusele, teedele ja piiridele meil see ülesanne ei õnnestunud. Et eestlased sõitsid minema liigume meie Hondurasest esialgu mööda ja otse kohe El Salvadori Vaikse ookeani äärde.

Teel Tikal-i (Guatemala)

Teel Tikal-i (Guatemala)

Poe peatus!

Poe peatus!

Tikal oli tõesti võimas maiade linn kunagi, eriti mõned templid, samuti oli seal väga palju igasuguseid loomi nt jaaguar keda me ei näinud, selle eest oli ahve ja nende kisa kuulsime samuti templis olles.

Mis puud Tikal-is!

Mis puud Tikal-is!

Mayade linn!

Mayade linn!

Vaade kõrgemaist templist, kas see oli ca 60 m või...

Vaade kõrgemaist templist, kas see oli ca 60 m või…

SONY DSC

Meie!

Meie!

SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC

Selliseid loomi nägime teeääres palju!

Selliseid loomi nägime teeääres palju!

Peale Tikal-i käisime järve ääres nimega Lago Peten Itza!

Peale Tikal-i käisime järve ääres nimega Lago Peten Itza!

Lago Peten Itza!

Lago Peten Itza! Käisime ujumas!

Kohaliku lapsega patsu löömas!

Kohaliku lapsega patsu löömas!

Lõunasöök!

Lõunasöök!

Peale Tikali külastust hakkasime sõitma Hondurase piiri poole ja jäime peatuma Rio Dulce ja Lago de Izabal juurde kus saime väga hea hinnaga hotelli. Läksime linna EV aastapäeva tähistama sest Eestis oli see juba käes. Kõrtsud on nagu ikka sellised räpased, koledad aga söök ja jook selle eest odav. Pudel rummi maksis tsipa alla 5 USD ja kogu söök, jook ning 2 pudelit rummi läks meil ca 20 USD maksma nelja peale. Jääks või elama siia!

Hotelli rõdu!

Hotelli rõdu!

Tualettpaberi kaunistus!

Tualettpaberi kaunistus!

Vabariigi aastapäeva tähistamine 24.02.2013. Rio Dulce-s!

Vabariigi aastapäeva tähistamine 24.02.2013. Rio Dulce-s!

Teel kõrtsust koju nägime sellist pilti!

Teel kõrtsust koju nägime sellist pilti!

Ega öösel nii lihtsalt hotelli ei saagi!

Ega öösel nii lihtsalt hotelli ei saagi!

Hommikul ärgates oli palavus tappev, lubas 38 kraadi sooja. Sild mida avastama minna tahtsime rippus meie hotelli kõrval kohe ja oli tehtud looduslikust betoonist aga mitte looduslikkust kivist!

Kurikuulus sild Rio Dulce-s!

Kurikuulus sild Rio Dulce-s!

Hakkasime edasi sõitma El Salvadori poole.

Teel!

Teel!

Vahepeal tegime peatuse st sõitsime üle mägede järve juurde ühte külasse mis tundus väga mahajäetuna. Sõime seal lõunat mis valmistati meile oma kodus olevatest produktidest (kanamunad, kanakoivad ja salat ning juurde õlu). Käisime seal ujumas, põhi oli vilets ja poisid said isegi 2 pudelipõhja kätte veest mille toimetasime prügikasti.

Järv nimega Lagi de Izabal kus sõime lõunat ja vaatasime niisama ringi!

Järv nimega Lagi de Izabal kus sõime lõunat, ujusime ja vaatasime niisama ringi!

Kohalikus kõrtsus WC!

Kohalikus kõrtsus WC!

... ja pesemiskoht!

… ja pesemiskoht!

Auto on meil ikka väga vatti saanud, mõned lennukad ülelendamised lamavast politseist ja ohtralt teravaid auke. Vahepeal tundub, et amorte nagu ei olekski enam. Teel vahepeal tegime peatusi ja sõime ananasse mis kooriti meile samuti ära ja tüki hind oli 1 USD ja kui magus veel!

Ananassid!

Ananassi pood!

Ega me saanud omi käsi väsitada ja määrida!

Ega me saanud omi käsi väsitada ja määrida!

Valmis söömiseks!

Valmis söömiseks!

Õhtul jõudsime Guatemala – El Salvadori piirile, tee kulges üle mägede ja vaated olid väga ilusad. Guatemala piir läks väga ruttu ja Salvadori passikontroll samuti kuid auto võttis juba aega sest oli vaja vormistada ajutine sissesõidudeklaratsioon kus kõik andmed vaja kirja panna mida Mexico autorendi paberites ei leidunud nagu nt liitrid, silindrite arv jne. Midagi tuli siis lihtsalt luuletada sinna. No tubli kahe tunniga saime ikka piirid ületatud! Guatemala jättis tunduvalt parema mulje oma teedega ja odava eluga kui Belize. Samuti oli paberite vormistused igal-pool lihtsamad. Edasi Vaikse ookeani poole!

Salvadori teed on ikka väga head, saab juba võrrelda Euroopaga (tõsi peateed). Väljas oli pime ja eriti midagi ümbrust ei näinud. Inimesi samuti ei näinud sest kõik on varjunud oma kodudesse. Jõudsime linna nimega Santa Ana ja hakkasime omale hotelli otsima. Linn oli jummala tühi, ei inimesi, ei liiklust peaaegu ja seda õhtul 10 ajal. Kõik olid kuhugile varjunud või ära kadunud. Kõikidel asjadel olid trellid ees, isegi koduuksed ja rotiaugud! Kuhu me sattunud olime käis esimene mõte peast läbi! Peale poole tunnist tiirutamist linnas leidsime endale autohotelli mis osutus selliseks öömajaks kuhu tuuakse ilmselt tüdrukud linnast vajadusel. Toas on peegellagi ja post tantsimiseks, samuti voodipeats on peeglist. Tuba roosade värvidega ja värvilised vilkuvad tuled laes. Kõik nupud, lülitid ja puldid voodi juures et jumala eest ei peaks sealt välja tulema! Mida hing veel ihkab oota ainult või telli ainult! Uskuge aga ma olen palju käinud ja palju näinud kuid sellist asja küll mitte. Klubid meestele on üks asi aga hotell ikkagi teine teema! Toa sai võtta samuti 3 tunniks ja väljastpoolt sissepoole oli selline kast kus kohast otse sisse ei näe (Sander pani sealt hommikul pea läbi väljast sisse) aga said vastu võtta joogid ja söögid vajadusel kui eelnevalt telefoniga tellisid. Joogi ja söögikaart oli samuti igas toas! See näitas juba millega on tegemist aga noh „autohotell“ kõlas uhkelt! Tuba üheks ööks maksis 10 USD! Selle hinna sisse kuulus auto garaažis ja pumppüssiga turvamees garaaži ukse taga! See on tase!

Selline tuba siis!

Selline tuba siis!

Selline tuba siis!

Selline tuba siis!

Garaaž mille ukse taga seisis pumppüssiga mee öö läbi!

Garaaž mille ukse taga seisis pumppüssiga mee öö läbi!

Hommikul ärgates pärast kosutavat ööd jätsime personaliga hüvasti ning sõitsime edasi.

Järv nimega Lago de Coatepeque!

Järv nimega Lago de Coatepeque!

Tööd tehti ka väheke!

Tööd tehti ka väheke!

Kaunistused!

Kaunistused!

Eesmärk oli leida mõni tegev vulkaan ja käia seal uudistamas! Sellise tripi leidsime üsna lähedal eelnevale ööbimiskohale! Vulkaani nimi siis „Izalco Volcano“ ja sinna tõusmine eeldas 11 km käimist, ronimist edasi-tagasi! See asus kohe „Santa Ana Volcano“ kõrval! Tripi teekond nägi ette kõigepealt 3 km laskumist orgu (kõrguste vahe võis olla 600-700 meetrit) ja siis 2,5 km tõusu (suht püsti 45-50 kraadi) vulkaanile. See tõusuteekond siis koosnes suuremas osas vulkaanilistest kivimitest ja tuhast, ülevalpool hakkasid kuumad suitsud lisaks tooni andma! Ühe otsa pikkuseks kujunes siis 5,5 km mis oli tõeline katsumus sest kaks kõva meest olid plätudega (mina ja Sander) ja meil ei olnud kaasas ei sööki ega jooki Meie grupp oli 6 turisti (meid 4), 2 giidi ja kaks relvastatud turvameest (üks ees ja teine taga – liikusime hanereas). Üleval sai siis ümber vulkaanikraatri tiir teha, mina tegin selle ära kuigi vahepeal läks nii kuumaks, et plätu tallad oleks võinud sulama hakata ning tuli teha kiiremaid liigutusi. Tripp sinna ei olnudki nii raske kuid tagasituleku viimane tõus peedistas meid kõiki ära! Isegi turvamehel sai kütus otsa! Viimase lõigul ootas meid lisaks relvastatud turvameestele veel kolm hambuni relvastatud sõjaväelast, et me ikka väsinult ja õnnelikult üles saaksime! Riik on suhteliselt ohtlik ja banded liiguvad džunglites ringi ning otsivad võimalust kuskohast raha saada ning peamaksu nõuda! Üldjuhul peale 10 ei ole soovitav välja minna ja kui autot peavad kahtlased tegelased parem mitte peatuda! On olnud juhuseid kus on lastud läbi uste ja pagažnikute, lisaks on siin meeletult kiskjaid ning esikohal on neist „jaaguarid“ ehk tigedad metskassid! Üles tagasi saime siis lõime kõik vahtu välja!

Sinna ülesse!

Sinna ülesse!

Vahelaagris orus!

Vahelaagris orus, meie pisike grupp – turvamees taamal!

Samm raskeks muutund järsul teel .... vaev on liiga suur ...

Samm raskeks muutund järsul teel …. vaev on liiga suur …

...tema ise!

Nii lähedal mina ei ole katlal olnud …tema ise!

 

20130225_122814

... igast august tuli suitsu ja keeva auru!

… igast august tuli suitsu ja keeva auru!

20130225_125101 20130225_125639 20130225_125925

Vulkaanilt alla!...

Vulkaanilt alla!…

... ja teisele poole üles!

… ja teisele poole üles!

SONY DSC

Armeeniasse jäi ainult nats maad!

Kohe esimesse poodi ja õlut ostma samuti oli bensiin täiesti otsas (tuli põles juba pikemat aega)! Roolis joomisel siin piirangut ei ole nagu kindlustus jne. Guatemala piiril küsisime kas autokindlustus on ka vaja teha we, no vastati siis, et „kas see maa näeb nii välja, et on vaja kindlustada midagi või kedagi!“ Paak täis, õlled ostetud hakkasime üle mägede Vaikse ookeani poole liikuma.

Õlut müüakse ämbriga!

Õlut müüakse ämbriga!

Teel Vaikse ookeani äärde!

Teel Vaikse ookeani äärde!

Teel Vaikse ookeani äärde!

Teel Vaikse ookeani äärde!

Esimene pilk ookeanile!

Esimene pilk ookeanile!

Teel Vaikse ookeani äärde!

Teel Vaikse ookeani äärde!

Nii nad sõidavad!

Nii nad sõidavad!

Tee El Tunco külakesse!

Tee El Tunco külakesse!

Ennem päikseloojangut leidsime endale koha külakeses nimega El Tunco! Esimene öö olime 4 kohalises apartemendis kus kaks tuba ja suur hall (ca 100 m2), rõdu vaatega ookeanile oli juba ca 20 m2 suur! Mugavus muidugi maksab aga meil oli see hädatapp esimeseks ööks ja järgnevad ööd oleme juba tunduvalt odavamates ööbimiskohtades 10 USD nägu!

Esimene öö aperteamendis!

Esimene öö aperteamendis!

Esimene öö aperteamendis!

Esimene öö aperteamendis!

Esimene öö aperteamendis!

Esimene öö aperteamendis!

Meie rõdu!

Meie rõdu!

Meie esimene hotell El Tunco-s

Vaade alt rõdule, 2 blokki olid meie omad!

Ron läks ikka!

Rum oli odav ja läks ikka!

 

Hotelli nimi!
Hotelli nimi!
Esimene õhtusöök El Tunco-s (El Salvadoris)!

Esimene õhtusöök El Tunco-s (El Salvadoris)!

Esimene õhtusöök!

Esimene õhtusöök!

Esimene õhtusöök!

Esimene õhtusöök!

Esimene õhtusöök!

Esimene õhtusöök!

 

Hommikusöök...

Hommikusöök…

.... ja vaade ookeanile!

…. ja vaade ookeanile hommikusöögi lauast!

Hommikul töö hoteelii juures!

Hommikul töö hotelli juures!

Turvaline töö tegemine!

Turvaline töö tegemine!

 

Meie appartemendi rõdu!

Meie teine hotell (odavam tunduvalt aga rõduga)!

Turismiküla nagu ikka hotelle, poode ja kõrtse täis ning väga palju erinevat rahvast kuid põhiliselt siseturism sest ega normaalne inimene julge siia tulla! Kaks päeva siis siin pleegitud juba ja sai proovida samuti surfamist mis ei ole teps kerge hobi. Väga raske võrreldes lumelauaga aga ilmselt on kõik algused rasked! Vaikse ookeani lained on ikka suured ja mitu korda kõrgemad kui Sa ise. Kui jääd hiljaks laine alla hüppamisel siis võtab Ta sind oma embusse ja peksab ning krutib nagu pesumasina trumlis. Ise sai seda samuti mitmeid kordi kogetud! Vahel tuleb 3-4 suurt lainet järgemööda ja 10 meetrise intervalliga, nii, et said just pea välja kui uus laine Su kaasa haaras ja kruttima hakkas. Üks kord peale sellist solgutamist kolme järjestikuse laine poolt põgenesin välja ära sest nõnda nad just seal ära upuvadki!

Sellised mehed....!

Sellised mehed….!

Särk tuli lühemaks teha liialt palav!

Särk tuli lühemaks teha liialt palav!

 

Ookean ja mäng lainetega ...!

Ookean ja mäng lainetega …!

Ookean ja mäng lainetega ...!

… ja kadunud olingi!

Lained kellega sai müratud!

Lained kellega sai müratud!

SONY DSC SONY DSC

 

Prae hinnad jäävad 8-12 USD vahele ja kui jooki ka juurde võtad pead ikka kindlasti 15 USD välja käima ega hommikusööki samuti alla 8 USD ei saa sest „tips“ kuulub igal-pool siin asja juurde!

Tatoo tegemine!

Tatoo tegemine!

SONY DSC

Politsei jaoskond!

SONY DSC

Surfilaua laenutus!

Surfilaua laenutus!

Vähi business!

Vähi business!

SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC

Külalkese kaart!

Külakese kaart!

Hotelli nõudepesijad!

Hotelli nõudepesijad!

Mõned päevad veel siin siis hakkame tagasi Edviniga liikuma, on vaja veel sisse põigata Hondurasesse kus asub džungli maiade linn Copan! Pärnu poisid jäävad veel siia nädalaks ja nende edasine kulg viib Hondurasesse. Nicaraguasse ja sealt Costa Rica ning märtsi lõpus siis sealt New Yorki ning edasi kevadisesse Eestisse.

Viimane õhtusöök!

Viimane õhtusöök!

SONY DSC SONY DSC

Viimane hommikusöök

Viimane hommikusöök

Viimane hommikusöök

Viimane hommikusöök

Viimane hommikusöök

,,, ja magustoit!

,,, ja magustoit!

Head aega El Tunco!

Head aega El Tunco!

Oleme nüüd juba tagasiteel Mexico! Sõitsime sisse samuti El Salvadori pealinna San Salvador, kus liiklus oli päris hull sest oli reede ja ummikuid päris korralikult. Lisaks veel teeremondid! Autod sõidavad täitsa oma suva järgi. Kaotasime seal 1 tunni julgelt aega.

SONY DSC SONY DSC

Siutsev mägi!

Suitsev mägi!

uhh mis bussid!

uhh mis bussid!

SONY DSC

... rahamasin!

… rahamasin!

... sõideti nii kuidas osati!

… sõideti nii kuidas osati!

... kirkaga betooni!

… kirkaga betooni!

uhh mis bussid!

uhh mis bussid!

uhh mis bussid!

uhh mis bussid!

... kõige väiksem tipp on meie vulkaanimägi kaugelt!

… kõige väiksem tipp on meie vulkaanimägi kaugelt!

SONY DSC

Eesti gripp soomlaste poolt vaadatuna!

Eesti gripp soomlaste poolt vaadatuna!

SONY DSC

... oli ka selliseid teeääri!

… oli ka selliseid teeääri!

SONY DSC

Läbisime oma vana tuntud marsruudi kuhu jäi teepeale jälle Santa Ana linn ning tegutsev vulkaan mille kraatris meiegi käisime. Ei saa veel ära mainimata jätta, et teed on ikka El Salvadoris väga head! Ennem Guatemala piiri põikasime sisse ühe järve juurde nimega Lago di Guija ning samanimeline küla asus ka seal. Külatänavad olid megahalvad, vahepeal sõitsime raudteed mööda jne. Poes oli väga odav õlu ja jäätis mille samuti proovisime ära! Tahtsime ujuma minna sinna kuid oli selline heinane teine ning eriti see ei ahvatlenud meid. Peale pooletunnist puhkust järve ääres edasi piirile.

... mööda raudteed!

… mööda raudteed!

... kui raudtee ära pööras!

… kui raudtee ära pööras!

SONY DSC

Lago de Güija!

Lago de Güija!

SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC

... ja kui raudtee kokku saab!

… ja kui raudtee kokku saab!

... sild mida mööda kulges ka autotransport!

… sild mida mööda kulges ka autotransport!

Metapan-i linnas!

Metapan-i linnas!

Metapan-i linnas!

Metapan-i linnas!

Metapan-i linnas!

Metapan-i linnas!

Tuttavas piiripunktis läks meil juba libedalt dokumentide vormistamine. Guatemala pool nats seal hädaldas, et mingi autopaber ei ole originaal kuid vastasime, et me ei tea midagi sest iga piir klammerdab lahti teeb koopiaid paberitest ja kus meie teame kes mida endale võtab ja sellega jäid rahule. Inspektor käis ülemuse jutul ära ja anti meile roheline tee. Eesmärk oli siis sõita võimalikult kaugemale ja võimalikult lähedale Hondurase piirile, et järgmine päev käia ära Copan-is (Maiade linn) mis asubki Hondurases. Hotelli leidsime 60 km kauguselt Hondurase piirist mis oli oma klassi kohta üsna kallis ja veel ilma hommikusöögita öeldi õhtul meile. Hommikul läksime vaatama mida kohvik pakub ja jäime einestama. Arvet meile keegi ei toonud ja ise ei küsinud samuti. Meil oli ammu söödud ja personal käis edasi-tagasi ning meist välja ei teinud mille peale tõusime üles ja läksime lihtsalt minema. Ju siis oli hinna sees ka hommikusöök aga kes seda teab täpselt ei hakanud me enam uurima. Plärisevad oma hispaania keelt ainult ning meil oli samuti suva!

Guatemala

Guatemala

SONY DSC

...hotell enne Hondurast!

…hotell enne Hondurast!

SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC

SONY DSCHondurase piiri ületasime ilma autota mille jätsime Guatemala poolele sest oligi ainult päevane tripp Hondurasesse plaanis teha. Tänu sellele läks ka piir kiiresti! Eestit lausa teati seal ametnike jutu järgi!

Ühele mehele oli autokumm piiril ainult jäänud!

Ühele mehele oli autokumm piiril ainult jäänud!

Guatemala-Hondurase piir!

Guatemala-Hondurase piir!

Peale piiriületust saime bussipeale mis osutus kokkuvõtlikult tsirkuse tsirkuseks. 9 kohalisse väikebussi topiti lõpuks 24 inimest st, et teepeal korjati juurde koguaeg. Minu pingi ehk tabureti peale pressiti veel üks naine kellel oli käekotis kana ja sülelaps süles, lisaks oli tal veel kaks suuremat last. Üks pandi Edvini jalgadele istuma teine läks kuhugi ette juhi juurde neljandaks ja sinna saadeti ka see sülelaps. Ma nüüd täpselt ei näinud kas laps jäi juhi sülle või rändas kuhugi edasi teiste käte peale. Nii ma siis sõitsin nagu silgupütis, liigutada ei saanud ja kott kanaga põlve peal ning see tegelane hakkas lõpuks mu maika peal olevat musta täppi nokkima ja kangutama. Sain selle kana peale päris kurjaks sest ta lööb ikka päris valusasti! Tal oli ju igav ega Ta lihakombinaati ei sõitnud ning peale selle nägi ta ilmselt minu maika peal putuka taolist kujutist ning tahtis seda nahka panna! Peale piiri on päris jõhkrad tõusud ja ma mõtlesin korraks, et see bussike annab küll otsad sest loivas 1 käiguga mäkke üles 24 inimest peal! Õnneks oli bussijuhil niipalju oidu, et enam peale rahvast ei võtnud kuigi soovijaid oli iga küla vahel. Lõpuks siis õnnelikult Copanis ning hakkasime pealikule raha maksma kuigi soovi ei olnud sest sõit koos kanaga ja sisuliselt mitte tooli peal ei kutsunud küll maksma. Pealik oli nagu konduktor kes korjas raha ja rippus ukse vahel sõidu ajal! Igakord kui keegi peale tuli luges jälle oma raha koguaeg üle! Veelkord nalja nabani! Kahju, et ei saanud pilti teha kui kana oli mu seltsiline, sest ei pääsenud oma taskule ligi kus oli mobiil!

Kanabuss kus istus sees 24 hinge!

Kanabuss kus istus sees 24 hinge!

... ja seest!

… ja seest!

SONY DSC

Copan!

Copan!

SONY DSC

Copanis otsisime üles selle maiade linna kuhu läksime jalgsi mingi 1 km maad oli – ei mingeid busse ja taksorollereid sest mine tea võetakse lehm ka veel peale! Maiade linn oli võrreldes Tikal-i omaga armetult väike kuid oli hästi väljakaevatud ja restaureeritud. Kokkuvõttes oli päris ilus oma kujude ja märkidega!

Mayade linn Hondurases!

Mayade linn Hondurases!

SONY DSC

Igal hommikul ohverdati üks poisslaps jaguaridele!

SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC

Hondurase rahvuslind samuti mayadel!

Hondurase rahvuslind samuti mayadel!

Peale maiade linna külastust jalutasime jälle Copani tagasi ja sõime peaväljaku ääres hotelli restoranis. See kanasupp (naer tuleb peale kohe peale kanaga seltsimist) juurviljaga oli superhea ja magustoit mis meile toodi oli ülivõrdes ja nii odavalt sellise koha peal. Honduras on väga odav maa!

Copan-is restoranis (Honduras)

Copan-is restoranis (Honduras)

Copan-is restoranis (Honduras)

Copan-is restoranis (Honduras)

Keskväljak restorani kõrval!

Keskväljak restorani kõrval!

Juurvilja kanasupp

Juurvilja kanasupp

Magustoit!

Magustoit!

SONY DSC

Mäed põlevad ja keegi ei kustuta!

Mäed põlevad ja keegi ei kustuta!

Hakkasime siis transporti tagasi otsima piirile kuid ilma kanadeta ja megaarvu reisijateta. Üks lubas meid 200 kohaliku raha eest ära viia ja saime enda käsutusse 9 kohalise bussi kahekesi. Mis luksus, kuid hind oli ka selle eest krõbe ning tahtsime kindlasti ennem pimedaks minekut piiril tagasi olla! Kui raha maksmiseks läks arvas juht et peab 20 USD saama, kuid kurss on 1:20, no saatsime Ta siis hellalt sinna kohta ja andsime vist 1 USD talle peale ka, et pere nälga ei jääks! Piiril läks jälle kiirelt, templid sees võtsime oma auto ja sukeldusime Guatemala pimedusse. Teepeal oli vahepeal üks avarii kus eestlase nutikus aitas meid välja, et ei pidanud seal ummikus 5-6 tundi seisma. Pugesime läbi, sõitsime vastassuunavööndis, nihutasime vastassuunas ummikus seisjaid oma äranägemise järgi ja nii pääsesimegi vabasse vette lõpuks! Ega politseid ei olnud reguleerimas liiklust ja nii tuligi ohjad endi kätte võtta. Peale meid tuli meie jälgedes veel terve sõiduautode kolonn, veoautod ja bussid jms ei mahtunud nii talitama.

SONY DSC Õhtul hilja jõudsime Rio Dulce linna kus peale hotelli võtmist läksime kohe sööma. Õhtusöök nagu ikka rummiga ja kõik sinna juurde kuuluvaga sest tahtsime kohalikku elu samuti seekord nautida! Tagasi naastes käis meie hotelli juures vabaõhudisco silla all.

Rio Dulce-s vabaõhudisco (Guatemala)

Rio Dulce-s vabaõhudisco (Guatemala)

Läksime sinna sisse ja sai päris tublisti isegi tantsu löödud kohalikke kaunitaridega. Kui disco lõppes oli meil kohalik kampaania kellega siirdusime edasi ööklubisse. Ööklubi nagu ööklubi ikka, palju rahvast, hea muusika ja meeldivad kaaslased. Kohalikust öötuurist sai tagasi alles vastu hommikut. Väga tore oli sest sai natuke hangitud teadmisi kohalikust elust ja olust! Uhh, ja minu hispaania keel (irw)! Järgmisel päeval siis tegime söögi ennem koduseks saanud linnakesest lahkumist ning tellisime kohvi juurde! See oli masendav sest see toodi meile lahustuv! Uhh kui vastik!

SONY DSC

Rio Dulce peatänav!

Rio Dulce peatänav!

Selliseid hotelle-lõbustusasutusi oli palju tee peal

Selliseid hotelle-lõbustusasutusi oli palju tee peal

 

SONY DSC

Raisakotkad!

Raisakotkad!

SONY DSC

Ennem Belize piiri mõtlesime, et lõikame tee 70 km otsemaks kuid nagu alati kukud selle lõikamisega ämbrisse. Tee osutus kruusateeks ja nii suurte kividega, et väga aeglane sõit sai sellest. Lisaks tulid poole tee peal niisugused augud, et meie suksu jäi põhja peale kinni lausa. Niisiis me tiksusime 10 km/h piiri poole. Ajas me ei võitnud midagi kui siis ainult kütuses. Ennem piiri panime veel paagi täis bensiini sest Guatemalas teine odavam kui Belizes!

Selliseks kujunes meie lõikamine!

Selliseks kujunes meie lõikamine!

SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC

Mis augud otse teel!

Mis augud otse teel!

Naised pesu pesemas!

Naised pesu pesemas!

Belize piiril õlut joomas!

Belize piiril õlut joomas!

Seekord läks ka Belize piiril ruttu. Kemikaalipesu autole ja autopaberite vormistus ning kindlustuse tegemine olidki aeganõudvamad tegevused. Kohe peale piiri pidas meid politsei kinni, vaatas kindlustuse kleepsu esiklaasil ja uuris minu ID kaarti lubade pähe. Märkis veel ära et Teie load kehtivad aastani 2014, kõik toimis ja Ta jäi rahule! Isegi ei käskinud seekord pagasi luuki lahti teha! Turtsatuse saatel vabastasin piduri ja auto hakkas liikuma mööda Belize lamavaid politseinikke, halbu ja konarlikke teid.

Piir!

Piir!

Õhtuks jõudsime Belize Citysse mis tundus kohe algul mõttetu linnana. Mida rohkem ringi tuuritasime seda mõttetunaks see linn ka muutus. Jah saarte peal võib-olla on kõik norm aga linn ise jätab küll väga kuiva tunde. On samuti küllaltki must igas mõttes! Peale 99% mustade on linnas veel väga kallis elu ja mõttetu arhitektuur! Suur tee jaotas surnuaia kaheks ei aeda ega piirdeid sõida või surnule kukile! Hotelli öö eest küsiti mere ääres 130 USD, millest me muidugi loobusime. Pitsa koos ühe õllega läks meil maksma 19 USD nägu, kuulge Euroopas saab ka odavamalt! Katsusime siit linnast minema saada kuid enne linnast väljumist jäi meile teele „INN“ tüüpi hotell kuhu otsustasime siiski maanduda sest olin parajalt väsinud. Siin sai ikka poole odavamalt st 65 USD ja ilma hommikusöögita, see oli ka meie reisi kõige kallim majutus!

Belize!

Belize!

SONY DSC

Lamav politseinik mis tihti oli märgistamatta!

Lamav politseinik mis tihti oli märgistamatta!

SONY DSC

Belize City!

Belize City!

SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC

Belize õlu ...

Belize õlu …

... ja pizza!

… ja pizza!

SONY DSC SONY DSC SONY DSC

Hommikul vara üles ja kohe edasi, käisime veel mõnest väiksemast linnast läbi kuid midagi erilist ei näinud sellel mõttetul maal. 20 km ennem piiri otsustasime otsetee kasuks jälle, et mitte sattuda sinna linna kus meid politsei viisakalt kimbutas. Aga oh häda jälle tolmune tee ning mida finantseerib veel Euroopa Liit. Mul hakkas enda pärast lausa häbi! Selle tee finantseerimine ma arvan lõpetati küll vist juba aastaid tagasi ära ja arvata ära miks ei ole raske sest rahad ilmselt kadusid lõpmatutesse Belize soodesse nagu need EU rahad ikka kaovad!

EU finantseering....

EU finantseering….

... ja mis tee!

… ja mis tee!

Lõunaks jõudsime piirile ja saime oma templid passi, näitasime oma seljakotid ette ja minu passist cancel-dati auto sisseveotempel ära ning võis sõita tõkkepuu alla – ilma reisijata st ilma Edvinita, tema pidi jalgsi piiri ületama. Selline tava oli ainult Belizes. Piiriametnik rõõmustas nähes passil kirja Estonia justkui teadis seda kohta. Otsustasin siis ka mitte nalja visata, et valutult üle piiri saada! Ametnik päris oma formaalsusi nagu narkots, salakaup jne. ning, et see kes seal teisel pool piiri tolgendab on Sinu kaaslane. Vastasin jah, mille peale päris, et kuidas Belize mulle meeldis? No ei hakanud Ta tuju ära rikkuma ja vastasin et „very beautiful country“. Vabastasin jälle piduripedaali ning kirusin vaikselt „fucking shit roads and fucking shit architecture“ – dislike country!

Mexico piiril võeti meid vastu kui omasid „amigo“ ees ja taga sest meil ju Mexico autonumbrid. Piiril tehti kiirelt pass ja minu küsimuse peale autopaberite kohta vastati, et „no amigo, usted está en su …“, tõlkes siis, et ei sõber, oled oma! Nii soe tunne tekkis kohe – tagasi kodus! Tõkkepuu all ei küsitud midagi ega vaadatud pagasiruumi nagu teistel vaid öeldi jälle soojalt „Por favor, amigo! Bienvenido de nuevo!“ Kui hea tunne oli!

Peale Mexico piiri nagu kodus!

Peale Mexico piiri nagu kodus!

Käisime teepeal Bacalari linnas lõunat söömas kus oli mingi vana kindlus, sealt sai mõnest õllest ka pilt võetud. Oli teine päris kallis koht aga reislõpp ka terendas ja kus Sa tohid siis raha järgi jätta.

SONY DSC SONY DSC

Õlled!

Õlled!

Käisime veel Tulum-i (minnes ööbisime siin) nimelises linna poes ja varustasime ennast söögiga ja joogiga.

Tulum-is poes (Mexico)

Tulum-is poes (Mexico)

Viimaseks kaheks ööks oli kinni pandud meil hotell Playa del Carmeni rannas kus peatusid ka meie sõbrad kellega pidime juba kohtuma Hondurases. Panin kinni Twin toa kuid anti hoopis neljane apartement kahe peale – rõõmu kui palju! Kaks ööd siis läks meile maksma kahele 80 USD. Õhtul läksime kohe tuttavate juurde ja lobisesime poole ööni oma seiklustest rummi saatel.SONY DSC

Playa del Carmeni rannas hotellis!

Playa del Carmeni rannas hotellis!

SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC

Järgmine päev olime terve päev rannas peaaegu, et võtta viimast ning põlesime parajalt ära! Sõbrad käisid saarel sukeldumas. Käisime ja tutvusime väheke veel linnaga peale randa ning siirdusime poodi kus viimaseks lahkumiseõhtuks üks liitrine hea Tequila võtta – maksab 7 USD! Pakkisime oma vähesed asjad ja siirdusime jälle sõprade juurde. Naasesime kesköö paiku lõbusas tujus ja kohe magama sest hommikul oli kell 6 äratus, et teha süüa ja juua kohvi ning sõita Cancuni autot ära andma.

Randa....!

Randa….!

.... ennem minimarketist läbi!

…. ennem minimarketist läbi!

SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC SONY DSC

Tsirkust ka nats!

Tsirkust ka nats!

SONY DSC SONY DSC

Peale randa Tequila poes ...pildistamine keelati kuid mõned klõpsud ikka saime!

Peale randa Tequila poes …pildistamine keelati kuid mõned klõpsud ikka saime!

... no seal ikka oli oma 500 marki küll!

… no seal ikka oli oma 500 marki küll!

SONY DSC SONY DSC SONY DSC

Kohaliku linna tänavail!

Kohaliku linna tänavail!

SONY DSC SONY DSC

... lapsi võttis Ta sülle!

… lapsi võttis Ta sülle!

... kingapoes!

… kingapoes!

... oma appertementi!!

… oma appertementi!!

SONY DSC

... ise tehtud hommikusöök ennem lahkumist!

… ise tehtud hommikusöök ennem lahkumist!

Tee läks ruttu ja isegi bensiin ei saanud otsa kuigi tuli põles pikalt. Autot ära andes märgati kivi saamist klaasil mis oli ka tõsi ning hakati jahuma, et nüüd tuleb klaas ära vahetada jne. Me ütlesime, et meil ju paari tunni pärast lennuk! Ei sest ei ole midagi nad vahetavad ise ja esitavad arve st broneeritud summast võtavad maha siis. Vaidlesime siis, et me ei saanud kivi ning andsite meile auto pimedas kus võib-olla see täke juba oli – ei taganenud nad oma soovist! Võtsid minu maili aadressi ja hinnapakkumise saamise puhul lubasid selle mulle saata! Kokkulepe autorentimisel oli, et viskavad meid lennujaama ära – nii ka tehti! Jätsime bussijuhile ka mõne dollari ja siirdusime check-in. Tehtud – jõime veel oma tagavara õlled ära ja läksime kontrollpostist läbi oma lennukit ootama. Edvin lahkus 2 tundi varem kui mina Atlantasse ja seal me enam kokku ei saanud sest see lennujaam on nii suur ja tema rahvusvahelises terminalis mina kohalikus. Ennem Edvini lennule minemist jätsime hüvasti Central-America kombel – kõigepealt käeplaks ja siis nukid kokku!

Cancuni lennujaamas!

Cancuni lennujaamas!

20130306_135346 20130306_135414 20130306_135642 20130306_135842

Goodbye Mexico!

Goodbye Mexico!

20130306_152018 20130306_151920 20130306_152801 20130306_153034

Jäin üksi ja minul hakkas vaikselt ärevus hinge pugema oma valge kaardi kohta mida minult keegi ära ei võtnud kui väljusin USA-st. Igajuhuks klammerdasin ta passist lahti ja panin eraldi kotti! Atlantas siirdusin kohe immigrationi sest järgnev lennuk väljus mul vähem kui pooleteise tunni pärast ja aega ei olnud sugugi. Üks ametnik saatis mind jälle tagasi, et täida sinine paber ka ära mida NYC-is ei olnud vaja täita kui USA-sse tulin. OK tegin ära ja läksin teadlikult teise ametniku juurde „must“, ise arvasin kui kuuleb, et sõidan NO-sse ei hakka kiusama see ju samuti mustade džässi ja bluesi pealinn. Nii läkski! Kuhu lähed – sõbra juurde, lisasin, et vajan veel kolme kuud vähemalt sest siis on tagasipiletid Euroopasse. Küsis kas tõestada saan kuidagi – muidugi sain sest bronn oli kaasas! Küsis kus kohast ma tulen – vastasin Mexico! Lajatas mulle templi valgele kaardile ja kirjutas juurde kuni 5. september 2013. Tean, et aasta jooksul saab maal viibida pool aastat korraga kuid minul tuleb nüüd juba üle 8 kuu ja see jummala ametlikult. See ongi USA! Jõudsin oma lennule normaalsel ajal ja sain isegi väheke oodata! NO võttis vastu külma ilmaga (sama külm oli ka Atlantas) ja täistulede säras ülalt vaadatuna.

New Orleans - tagasi kodus!

New Orleans – tagasi kodus!

20130306_210253

Väga ilus oli peaks mainima! Lennujaamast sõitsin koju taksoga ning tehti mind 25 USD vaesemaks. Viimasest bussist jäin napilt maha (lennuk hilines nats) ja peale seda taksohind kohe kahekordistub. Tuppa jõudes vajusin voodi ning ennem magama jäämist mõtlesin, et Edvinil on ca 14 lennutundi veel lennata! Magus uni röövis minult ka kogu edasise mõttelennu!

NB! Kokkuvõte tuleb eraldi pealkirja all „Central-America reisikokkuvõte“!

Mexico-Belize-Guatemala-El Salvador-Honduras-Guatemala-Belize-Mexico on saanud ühe vastuse

  1. Silver kirjutab:

    Tere ja tänan.
    Hea ja ülevaatlik kirjeldus oma reisist. Lahe!
    Minu isiklik arvamius on ka, et nende A4 lubade peale ma autot renti ei annaks.
    Aga muidu lahe, ole tubli ja kui New Orleans´is töökätest puudus on, siis anna teada.

    Silver

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga