4 – 6 päev

Rio de Janeiro – Itatiaia  – Sao Paulo – Ourinhos

Hommikul ärgates kiire dušš ja minema sellest uhkest autohotellist! Väljasõidul ei tehtud meile väravaid lahti sest taheti, et maksaks! Me ütlesime, et öösel juba maksime kuid ei usutud. Näita tšekki vastati! Aarel oli mingi paber alles mis oli käsitsi kirjutatud. Nad ütlesid, et see ei tõesta midagi sest selle võib igaüks kirjutada. Vaidlemine võttis juba ägeda tooni sest me ju maksime ja ilmselt öine teenindaja tegi raha endale. Mul mõlkus juba meeltes politsei kutsumine, kuid lõpuks nii karmi varianti vaja ikka ei läinud! Kõik lahenes lõpuks nende allajäämisega. Kõige hullem on ikka see, et nad ei oska mitte ühtegi keelt peale portugali  ja tee siis selgeks, et Sa ei ole kaamel!

Neljanda päeva plaan oli meil külastada seda kuulsat Jeesuse kuju mis asub kõrgel mäe otsas. Kuju kõrgus on 40 m. mis annab välja 16 korruselise maja ja käte siruulatus (nagu linnutiivad laiali) 20 m. mis annab 8 korruselise maja kõrguse. Mägi on ca 700 m kõrge ja Jeesus vaatab linna peale ehk siis kunagi mõeldud linna vaimseks kaitseks. Praegu siis üks olulisemaid turismimagneteid maailmas! Jõudes sinna pileti ostmise punkti selgitati meile, et üleval on pilved ja Te ei näe midagi. No jäime uskuma ja kohe ei läinudki. Läksime ühte kohviku kus einestasime ja saime netis olla kolm tundi niikaua kui ruuter neil kinni kiilus. Ütlesime, et tehke restart kuid nad ei uskunud seda ja kutsusid tehniku, kes seda hiljem ilmselt ka tegi.

Kokku trehvasime siin ka ühe eestlasega kes tuli Lõuna Brasiiliast mingitelt veteranide MM-ilt ja külastas seda kuju ja Iguacu jugasid. Väheke puhusime juttu Temaga! Meie ostsime piletid (ca 22 € nägu) ja sõitsime üles. Pileti peale löödi tempel, et meid on hoiatatud kuju mitte nägemise eest ning hiljem pretensioonide esitamine ei ole võimalik. Ok, meile see sobis! Rong läks üles ikka nii järsu kallakuga, et tegu oli istme peal püsimisega! Osad istmed olid mäkke tõusu suhtes seljaga ja meie istusime just niimoodi.

Üles jõudes oh imet Jeesus väljas ja vaade linnale samuti hea. Vahel küll mattus pilvedesse aga ikkagi sai kõik äranähtud mis vaja oli!

Tagasi alla jõudes hakkas juba pimenema ja oli vaja jälle hotelli otsima hakata. Mina ei soovinud enam autohotellis ööbida ja nii leidsime koos hommikusöögiga poole kallima, aga vähemalt normaalse.

…meie tuba!

… mees magas hotelli all garaažis!

Ööelu tänavatel on ikka omamoodi karm ja huvitav, näiteks meie autole lõi üks sassis (narkouimas või purjus) tegelane rusikaga vastu klaasi ja päris ilge litaka, hea, et klaas terveks jäi. Ööelu kihab – ühesõnaga tänavatel! Edviniga võtsime mingis baaris ühe õlle, no see baar oli nii must, et ei tahtnud kätt ka toetada baariletile. Kärbsed ja muud putukad ronisid grillliha taldrikutel! Uhh! Õlu joodud ning ennem magamaminekut veel väike jalutuskäik kus nägime mõnda elamisse aknast sisse. No mina arvan, et minu nooruses kui mu vanemad loomi pidasid olid nende asemed ka puhtamad – see vaatepilt oli jube! Eks jõukatel on ikka paremad tingimused aga just nägime seda tavainimese elu! Hotelli tudule, et hommik viiks meid uude maailma!

Viies päev oli meil planeeritud veeta maailma ühes tuntumais rannas nimega „COPACABANA“. Peale hommikusööki mis serveeriti meile tuppa hakkasimegi sõitma randa. Ennem veel kiire käik poodi, et täiendada kohalikku õllevaru, sest juua palju oli selle kuumusega ju vaja. Sõites randa näitasid tänavakraadiklaasid +35 ja +36 kraadi ja palav oli tõesti.

Rannas meil vedas auto parkimisega sest saime kohe randa. 2 kohalikku maksab 5 tundi parkimist mis teeb siis hinnaks ca 0,66 €, mis on jälle meie hindadega võrreldes üliodav. Muidu on jälle seal hinnad ülikõrged ja inimarenguindeksi järgi asub Copacabana linnaosa maailmas 11 kohal. 30% elanikkonnast on üle 60 aasta vanad! Rand on oma ca 100 m laiuse (kujutage ette jalgpallistaadioni pikkust ette) ja 5 km pikkusega omamoodi vaatamisväärsus. Rannapromenaad on juba 4 km pikk ning annab jalutada. Veeni viiv tee on märjaks kastetud sest liiv on nii palav, et seda ikka ära ei jookse – ei ole Usan Bolt samuti! Ookeani lained on väheke nõrgemad kui Kesk-Ameerikas ja Atlandi ning Vaikse ookeani lainel on vahe olemas. Möllasime lainetega tunnikese ja siis väsinuna langesime liivale. Ennem pikali viskamist kraapisin kuuma liiva jalaga pealt ära. Kui päike ikka välja tuli pilve tagant siis sain küll aru mis lihal on tunne panni peal. See ikka lausa põletas!

Käisime vahepeal õlut auto juures joomas sest auto oli meile nii lähedal! Ega seal rannas pikalt olla ei saa sest põled ju ära, nõnda meiegi läksime jalutama. Igat-sugu artiste oli rannas esinemas mida vaatasime!

Raha vahetasime Marriott hotellis, kus kurss oli väga hea. Hotell on seest, st fuajee, väga luksuslik, no seda ütleb juba nimi!

Ostsime postkaarte, et postida Eestisse, kuid kõik sideasutused olid kinni pühapäev. Tegime seda hiljem lennujaamas.

Ennem pimedat hakkasime sõitma ja käisime vaatamas ühte väga pikka (13,3 km) ja kõrget (72 m) ning laia (27 m) silda nimega President Costa e Silva Bridge. Sild on siis lõunapoolkera (mõelge gloobusele) pikim betoonsild ja maailmas 6 kohal üldpikkuses. Sillamaks on 5 kohalikku ja päevas ületab silda 140`000 liiklusvahendit ehk siis toob riigile sisse 0,7 milj. tugrikut päevas. Ületasime samuti silla edasi-tagasi!

Edasi sõitsime lennujaama, et postitada postkaarte Eestisse. Nagu kõik lennujaamad, ei tohi seal samuti autoga kaua seista (parkimiskeelu märgid). Edvin ja Aare läksid postitust tegema, mina jäin autovahti. Muidugi nad olid ära kaua sest esiteks ei olnud seal postimaja lahti ja teiseks leidsid nad ühe kaunitari sealt kes tegeles millegi reklaamimisega ja lubas ilusa jutu eest need postkaardid esmaspäeval posti panna. Nad maksid talle markide ja postiteenuste eest raha ning jäime lootma, et Ta seda järgnevatel päevadel ka teeb. Praeguse seisuga teame juba, et postkaardid on Eestisse teel! Niipalju siis nende tegemistest aga mina pidin pidevalt politseiga kemplema kes ajas mind korduvalt minema sealt parkimiskeelu märgi alt! Eks ma olin kaua jah kokku seal ca 45 min. ja politsei muutus juba kurjaks ning ütles, et kui 3x tagasi tuleb ning ma kadunud ei ole teeb mulle 167 € trahvi see siis 500 kohalikku. Mul närvid jumala läbi aga need kaks lõbustavad ennast tütarlapse seltsis mis tuli hiljem välja kui tagasi tulid! Aga noh kõik laabus lõpuks kenasti, mina ei saanud trahvi sest nad tulid kiiremini tagasi kui politsei 3x.

Hakkasime sõitma Sao Paulo poole tagasi ja linnast välja olid isegi pühapäeva õhtul parajad ummikud. Pimeda saabudes veel viimane vaade tagasi tuledes Rio de Janeirole ja sumbusime edasi mustavasse auku (öö). Öömaja oli meil kinni pandud sama päeva hommikul ja  linnakese lähedal nimega“ ITITIAIA“ ning bungalow nimetus oli „CACARECO“! Nagu näete on siin nimed huvitavad ja mõned ajavad isegi naerma. Jõudsime kohale napp ennem kella  22 ja uksed olid juba suletud kuigi admini tööaeg oli kella 22-ni. Koputasime maja rahva üles ja saime oma maja kätte mis oli 40 m2 suur ja voodid kivide peal. Päris huvitav! Hommikul peale hommikusööki lahkusime sellest kaunist kohast sõnadega „muito obrigado“, mis tähendab portugali keeles suured tänud!

Edasi Foz do Iguacu poole! Kartsime natuke Sao Paulo linna sest jõudsime sinna kella 15 ajal ja vaikselt hakkasid juba ummikud tekkima. Ta on maailma üks ummikuterohkemaid linnu ja ummikutes võid Sa seal seista hommikust õhtuni. Nii laia tänavat mis kulges linnast läbi nägin ma samuti esimest korda, kus kohati oli ühel pool 14 rida ja teisel pool 14 rida st, et 28 rida autosid kulgeb kogu aeg kuhugi! Ärimehed kasutavad ühest linnajaost teise liikumiseks helikoptereid ja õhus võib korraga olla sadu koptereid. Ametlikult on linn (metropol) maailmas 7 kohal suuruselt kus elab 20 milj. elanikku kuid erinevate andmete põhjal kus on liidetud veel erinevaid linnu juurde mis on temaga kokku kasvanud on saadud rahvaarvuks ca 30 milj. elanikku mis teeb nende andmete järgi ta maailma suurimaks linnaks rahvaarvu poolest! Need on muidugi spekulatsioonid ja ametlikke andmeid peab uskuma mis ei ole veel ümber lükatud. Rio de Janeiros oli siis ligi 7 milj. elanikku ja kogu Brasiilias vähe üle 200 milj. elaniku. Rahvastikust suurem osa pesitsebki linnades. Suurematest ummikutest pääsesime läbi ja kell 17 jätsime juba linna selja taha. Kaks tundi võttis ikka aega läbisõit ja pea ilma ummikuteta, mööda kiirteed! Selline kolakas siis!

Õhtuks kella 21 jõudsime linna nimega Ourinhos mis asub napp alla 400 km Sao Paulost. Kiirteed mööda sõita on hea ja km lähevad kiirelt. Teemaksud on iga natsa aja tagant ja esimese päeva õhtuks kogunes see summa 84 BRL (kohalik) ca 28 €.

Hotelli leidsime kiiresti (ei olnud ette bronnitud) ja isegi poodi jõudsime veel ennem kinni panekut, kus saab ikka käe-jala keelt harjutada! Poes võtsime ühe kvaliteetrummi 0,9 L mis maksis vähe alla 5 €. Edvin ütles sellepeale, et siin peab õllejoomise maha jätma ning keskenduma kangematele markidele! Nali naljaks aga nii ta on sest õlu on kallim kui Eestis! Vein on huvitaval kombel samuti kallis ja naljalt alla 6 € veini ei leia. Brasiilia ei ole muidugi mingi veinimaa samuti! Väikesed rummi ringid ja magama, 2 toa hind kolmele oli 100 BRL ehk siis ca 33 € koos hommikusöögiga. Hommikusöögikoht oli koos adminiga, lauda päris ei jaganud aga kohe kõrval, noh ega nii odavas kohas midagi paremat saa tahtagi!

… IT ajastu!

 

Järgneb päevadel 7 – 10 ….