Grand Canyon – unistuste Meka!

Muulad
Muulad ronivad Grand Canyon-ist üles

Canyon, ah ega ta nii Meka ponudki. No mõõtmetelt, seda küll! Kui ikka teise servani on 30 km, siis on suur küll. Mõnes mõttes oli info väga halvasti korraldatud, ei leidnud algul alla mineku kohta üles. Selles oli oma osa ka endal, sest ei läinud kohe infopunkti vaatama vaid lootsime teel asuvatele siltidele. Tuli välja pärast, et buss käib samuti kohe sinna, alates infopunktist (peamaja). Tampisime siis kohe alustuseks 5 km Canyoni serva mööda kui saime kohale kuskohast laskuma peab hakkama. Laskumine siis Colorado jõe äärde on 10,2 km ja teine sama palju ülesse, kui tulla sama teed pidi. Valisime alustuseks selle raskema raja laskumiseks. Kõrgus kus laskumine algab on 2,2 km ja jõgi ise asub 0,7 km kõrgusel. Nii, et ära tuleb võtta kõrguste vahe 1,5 km. Hommikul oli alguses -5 ja Canyoni servale jõudes 0 ümber. Algul oli laskumine kiire ja lõbus, väljaarvatud neile kes kartsid elukaid, kuid harjuti ilmselt ruttu ära. Kella 11 jõudsime enamvähem juba poolele teele vast, kus oli juba palju mahajääjaid! Läksin üksi edasi ja leppisime kokku, et olen kindlaks kellaks siin tagasi. Mida edasi seda hullemaks, kuumus hakkas juba tapma (pakuks +30 kanti) ja joogivesi kahanes samuti. Õhuniiskus oli 12%, UV 8, hullem kui kõrbes. Hommikune 5 km lisatripp oli juba jalgades ja tundsin samuti kerget väsimust! Samuti hakkas halastamatult kiiresti lõppema aeg mille olin väljakäinud, et tagasi jõuan. Jõeni oli jäänud veel mingi 1,5-2 km, aga nägin juba teda. Väga punane st savine ja kiire vooluga. Viimane lõpp läks kuru vahelt ja laugelt ning üsna pikalt. Puhkasin ja jõin ning tegin otsuse, et päris üles samuti vaja veel jõuda ning edasi rohkem ei läinud. Lisaks oli mul kontrollaeg otsa lõppemas. Alles üles tulekul sain aru kui õige otsuse ma tegin. Kui ei oleks seda 5 km hommikul olnud oleks asi olnud ilmselt lihtsam. Kontrollpunkti tagasi jõudes olin ikka juba hullult väsinud ja kui päris servale sain siis mõtlesin tagantjärgi oma tarkadele otsustele seal all. Istusime bussi peale, et parkla sõita kuid see meid päris kohale ei viinudki ja pidime 2,2 km veel jalgsi käima – see oli täitsa lõppude lõpp juba. Nii, et kui ma oma päeva marsruudi kokku arvestasin sain ca 24 km jalgsi, millest 16-17 km turnides. Kohmitsesime nats veel autos, pesime ennast niiskete salvrätikutega, sõime ja jõime lonksu rummi lõõgastuseks ning hakkasime sõitma Las Vegas-e poole.

Ümberringi on ainult üks elutu väli, rohelus puudub, üksikud põõsad, bensiinijaamad 100 km tagant mõnes külas sees ainult. Oligi vaja tankida ja sai jälle nalja tanklas! Panin püstoli paaki ja seal kolm nuppu mida vajutada, võtsin siis odavama. Ei kippu ega kõppu jooksma ei hakanud midagi. Läksin siis sisse küsima, et kas sulas saab maksta, jah öeldi, palju kütust läheb, ma ei tea ütlesin. Siis küsis kas mul püstol on avatud millest ma aru ei saanud! Müüja hakkas mulle kätega selgeks tegema “näitas kajaka lendu”, pidime kõik naerust krambid saama. Lõpuks mõistsime teineteist ja sain omal paagi täis! Võttis ennem 40 USD sisse ja ütles, et kui ära selle eest ei mahu maksab ülejäänud raha tagasi. Saingi 10 USD tagasi st tähendab, et paak kütust maksis 30 USD – on ikka odav küll.

Õhtuks hilja jõudsime Kingman-i nimelisse linna ennem Las Vegas-t ca 100 km! Jäime siia ööseks. See motell on nagu öö ja päev võrreldes eilsega. Puhas ja kena ja maksis sama palju kui eilne. Päike paistab ja on juba +25 sooja – praegu hommikul 9.30. Täna siis lähme Hoover-i Dam-ile ja õhtuks Las Vegas-esse.

Kingmani motell ja esimene rendiauto

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga