22 – 32 päev

Mendoza – Santiago – Los Andes – Portillo – La Serena – San Pedro de Atacama – La Serena

Tuletan Teile meelde eelneva osa lõpu! Magasime lennujaamas toolide peal ja kui oleks olnud pehmem ase siis magaks praegugi veel sest lennukist oleks peaaegu maha jäänud. Edvin ärkas üles ja ütles, et lennuk on läinud juba sest kell on pool seitse hommikul. Läinud siis läinud, magame edasi, kuid miski sundis mind ikkagi kella vaatama ja kell oli pool kuus mitte pool seitse. Lennuk läks kell kuus. Ruttu oma kola kokku laua ning toolide pealt ja jooksuga piirile (läksime ju Argentiinast nüüd välja). Meid juba oodati piiril ja tunti huvi kuhu need kolm „gringot“ on kadunud! Piiril meie aega eriti ei viidetud sest taheti meid riigist ikkagi välja saada! Edasi ruttu turvakontrolli, viskasime oma seljakotid masinasse ning ise läbi turvaväravate, ei lugenud mündid taskus ega karabiin põues, see masin röökima küll ei hakanud! Seda lihtsam oli meile, ei mingit seletamist ja kohe oma „gate“ jooksuga. Omas väravas meid samuti juba oodati sest kõik olid lennukis juba. Naeratati, kontrolliti piletid ja saadeti meid lennukisse pilkudega, et kuramuse „gringod“ peame teiepärast lennukit kinni hoidma! Uks seljataga kinnilöödud said piloodid oma tegevusi jätkata ennem kui lennuk rajale pöörati! Üle Andide lend kulges normaalselt kuigi arvasin, et need kõrged mäed (ikkagi 7 km) seda põkatsit raputavad kõvasti. Muidugi meie põkats valis üle lendamiseks sama koridori kuskohast autodega minnaksegi st 5 km kõrgused mäed. Kui Mount Blanc on Euroopas kõrgeim tipp mille ülemisel jalamil olen isegi käinud ning tundsin aukartust selle mäe ees toona, siis siin alles mäed sellelt kõrguselt algavad ja alla selle mägesid loetakse küngasteks! Need 7 km tipud jäid siis meil vasakule ja paremale. Kuigi olime põkatsiga (Embarier) üle 10 km kõrgusel, olid need tipud justkui käega katsutavad, eriti Ameerika mandri kõrgeim tipp Aconcagua!

Lend kestis tund aega ning olimegi maandunud Santiagos. Piiril küsiti, et kuhu hotelli ma lähen, ei osanud vastata sest rendime ju auto. Kahtlane pilk aga tempel läheb passi!

Läksime autorenti ja paberite vormistamisel tabas kohe üllatus, et hind on käibemaksu võrra kallim. Me sellega nõus ei olnud sest neti lehel ei olnud midagi kirjutatud selle kohta ja tavaliselt on ikka lõpphind sinna märgitud! Vastuhakk läks asja ette ja saimegi lõpuks oma tahtmise! Auto käes võtsime suuna linnale, et raha vahetada!

Lennujaamas ju kurss kallis, kuigi 20 USD tegime seal ka lahti igaks-juhuks! Rahatähed jälle suured ja peab hea matemaatik olema, et asjast üle jõuab käia! 1 USD = 515 peesot! Linnas tankisime autopaagi täis kuid maksta ei õnnestunud sest meie ükski kaart ei toiminud ja sularaha oli meil ainult pool sellest summast. Käisime 1 tänav eemal, et pangaautomaadist välja võtta kuid oh häda seal ka ei toiminud! No ei saanud ju kõik kaardid tuksi minna ühekorraga! Nagu ikka oli meil õigel ajal abiline võtta, kes oli nõus meiega kesklinnas (olime äärelinnas) ära käima sest Ta teadis ametlikku valuutavahetuspanka. Oma auto Ta jättis bensiinijaama! Paari tunni pärast naasedes saime oma bensiiniarve ära maksta ja abiline isegi ei tahtnud meie käest rahagi, on ikka häid inimesi olemas maailmas! Tänasime abi eest ja võtsime suuna Los Andes linna poole!

Linnas leidsime talutava hinnaga hotelli, käisime poes ja ostsime süüa. Kõht head ja paremat täis läksime varakult magama sest eelmine öö, teate isegi … lennujaamas! Järgmine päev suundusime mägedesse, et minna vaatama üht inimeste loodud tänapäeva imet (nii võimas on maailmas ainuke). 32 serpentiini on üksteise otsa laotud ehk siis 32 hobuserauda. Korraga tõuseme ca 1,5 km seina mööda üles ja jõuame 3 km kõrgusele lumepiirile. Tuleb jälle meelde kohe Mount Blanc! Kindlasti on maailmas neid väikseid kruusateid mis ronivad veelgi kõrgemale ja on neid hobuseraudu palju rohkem aga kui võtta selle tee mastaapsust (rahvusvaheline magistraal ja serpentiinide laius) siis teist sellist ei olevat! Argentiina piiril käisime jälle ära ning sõitsime sellest 3,5 km tunnelist ka läbi mis 5 km mäe alt läbi läks. Vanasti käis tee üle nende mägede ja isegi rongitee oli siin olemas. Kuid pidevad varingud ja raudtee puhastamine ning korrashoidmine lõpetas selle transpordivahendi töö ära. Vana raudtee on alles ja kõik kive ja klibu täis ning mõne koha peal ripub lausa õhus!

 

 

Tšiili poole peal on väga korralik suusakeskus koos hotelliga ja suur järv, kus vesi nii külm, et suutsin kätt sees hoida ainult mõne hetke. Kalamehed väitsid, et vast mõni kraad on plussis aga kala seal elab ja meestel olid võrgus ka mõned!

 

Tagasitee kulges juba kiirelt ja õhtuks olime oma hotellis tagasi.

Los Andes-e piirkonna lähedal asuvad kohe tuntud veinipiirkonnad Vina del Mar jpt, kuskohast sõitsime läbi kui liikusime edasi La Serena kuurortlinna poole. Tee ümbrus vaheldus väga kiiresti, kord olime ookeani mässavate lainete juures ning sooja napp 20 ja siis kohe 10-20 km ookeanist eemal kivikõrbes ning sooja 35! Peale märatseva ookeani ja kivikõrbe me midagi ei näinudki aga siiski, pea iga km peal oli tee ääres ristid, vahel ka lausa üle 10-ne, mis tähistasid autoavariis surmasaanuid. See just ei ole kõige ilusam vaatepilt, sõidad nagu surnuaial kogu aeg!

Õhtul jõudsime soovitud linna La Serena ja jäime juba Santiagost 500 km kaugusele. Linn ise on täiega kuurortlinn ja hotelle ning igasugu majutusasutusi pungil. Käisime kohe rannas ka vaatamas ja see oli üsna must ja kole. Ei ole ju hooaeg! See hakkab alates jõuludest! Kodumajutus oli meil broneeritud, ainult vaja üles leida! Google GPS aitab jälle hädast välja ning meid on ootamas juba lahke pererahvas. Hiljem läksime välja sööma ja sattusime tõelisse nõukaaegsesse sööklatüüpi õllesaali. Võtsime päevakomplekti mis sisaldas suppi, praadi ja magustoitu ning kõrvale ühe „kopa“ veini. Supp oli väga hea kuid kala juba nii hea enam mitte. Kõht täis ja hotelli tagasi sest väljas oli külm, arvan, et ikka üle 10 kraadi sooja oli! Järgmine päev tahtsime randa minna kuid oh häda pilves ja vesi külm (+16-+17). Saimegi teha endale kontoripäeva, arvete maksmised, maksudeklaratsioonid, piltide jagamised jne. Päev möödus kiirelt ja oli jälle vaja õhtusöögile minna. Aare tegi poerünnaku, meie Edviniga restorani! Kala oli selles restoranis hirm kallis ja nii piirdusime ülehulgaaja pizzaga. Kui see asi meile toodi siis pizzast oli selle toidu nimetus väga kaugel. Mingi poe ümmargune sai kuhu oli peale löödud juustu ja tomatit ning sinki ja salaamit ning takka-tippu uuni pistetud siis mõelge ise mis pizza see on! Ega me neid õpetama ei hakanud, maksime oma arve ja lahkusime sellest võrratust kohast. Võtsime poest veini veel ja unemati jälle külas. Panime paika veel edasise liikumise plaani ning otsustasime ikka ära käia maailma kõige elutumas paigas milleks on Atacama kõrb ja asub meie linnast 1´100 km kaugusel! Eks siis järgmine päev asume teele!

Järgmisel päeval saime kodumajutusega ka kaubale, et ei pea 3 päeva eest maksma sest olime ju 2 ööd ainult. Veel viimased netis olemised sest ei tea ju kas seal teepeal ja kõrbes sellist asja üldse ongi! Linnast välja sõites oli ilm pilves ja sõitmiseks mõnus kuid nagu mägedesse pöörasime hakkas sadama ja udu ehk pilvede sees oli nähtavus nulli lähedane! Niimoodi sai oma 150 km sõidetud ja olin täitsa väsinud kui lõpuks ilm ilusaks läks! Ilm muutus nii järsku kui teist korda ookeani äärest mägedesse pöörasime. +20 soojakraadi juurest sattusime kohe üle +30, see on lihtsalt ime, et kui lähed ookeani äärest 20 km eemale ja kohe selline temperatuuri vahe!

Õhtuks jõudsime linna nimega Chanaral. Meie panime talle juba teepeal nimeks kindrali linn ehk sõnast General! Maandusime sisuliselt esimesse öömajja mis linna servas ja ookeani kaldal oli. Majutus oli üsna vilets aga jäime rahule sest minul oli seljataga 500 km ja raske sõit esimesel kolmandikul distantsist (vihm ja udu), pluss juurde serpentiinid ja mäest üles ning alla! Käisime Supermercadost süüa ostmas ja lisaks ühest putkast sibulat ja tomatit! Poes olid alkoholi letid kõik kinni kaetud sest oli ju senaatorite valimiste päev (pühapäev 17.11) ja rahvale märjukest ei julgetud anda sest kukkuvad äkki märatsema. Õhtusöök sai, missugune! Peale mõnda klaasi veini tuli minul kiirelt uni! Meil oli üks vein juba varasemast ajast alles aga Edvin jäi õllest küll ilma ning pidi jälle veiniga leppima!

Hommikul tõusime vara üles ja sõime hommikusöögi ära ning sõitsime juba peale seitset minema! Ees oli pikk ja raske päev 800 km sõiduga. Tõusime kohe 2,5 km kõrgusele ja seal platoo peal meie terve päev kulgeski, vahel 2 km peale alla ja siis jälle 3 km peale ülesse! Elutu loodus vaheldus väga erinevate värvidega ja kivikõrbed vaheldusid liivamägede ning šlaki ja savimägedega. Seda on sõnadega võimatu kirjeldada ja aru saab siis kui vaadata pilte. Lisaks pikad, pikad sirged mis kadusid lõpmatusse (kõige pikem sirge mille ära mõõtsime oli 32 km). 20 km kaugusele näeb silmaga ja edasine sirge tuleb välja siis kui neelad neid kilomeetreid! Lõpp läks meil üsna närviliseks sest 100 km tagasi ei tankinud ja vahepeal jaamad puudusid. Arvasin kindlalt, et jõuame Calama linna ära sõita kuid ei arvestanud sellega, et see linn asub 3 km peal ja tee tõusis kogu aeg 2 km pealt ja kütust kulus ohtralt. Vahepeal sõitsime bussi tuules, et vähem kuluks kuid need kupatavad ka 120 koguaeg, isegi rekkad ajavad 120, muudkui põgene eest! Ennem linna sõitsime juba vist aurude peal ja Edvin tegi veel nalja, et tõmba tooreklapp kinni saame veel 50 km sõita! Ega sinna +35 kraadisesse kuumusesse küll seisma jääda soovi ei olnud.

Lõpuks vedas ikka auto välja ja saime linna ning tankisime auto silmini täis. Peale Calama linna oli meil jäänud veel 100 km sõita meie sihtpunkti San Pedro de Atacama. Teepeal on ikka meeletult surmasaanuid ja neid riste ning ehitisi mis hukkunu auks on püstitatud. Sisuliselt on iga kilomeetri peal mitmed hukkunud ja vahel lausa 10-15 risti mis näitab ilmselt bussikatastroofe või suuremat sorti autode kokkupõrkeid. Väga palju on juhtunud just teelt väljasõite kurvides allamäge kus autojuhid lasevad oskamatuse tõttu pidurid ilmselt põlema ja all on kurv või sõidetakse kuristikku. Mägedes sõites tuleb järsult kinni pidurdada ja siis klotsidele puhkust anda, ega need jahtu ju nii kiirelt maha kui on +35 sooja! Kindlasti on ka hullud möödasõidud ühed põhjused (eriti rekkad armastavad neid teha) ning lihtsalt magamajäämised sest maastik on ebahuvitav ja väga väsitav eriti kui konti-kliimat ei ole autol! Niipalju siis õnnetustest! Peale mõnetunnist sõitu tõusime veel 3,5 km peale ennem meie sihtpunkti ehk suure kõrbe krae servale mida nimetatakse Valle de la Luna-ks ja sealt avanes lummav vaade tervele kõrbe põhiosale. Nimetatakse sellepärast sedamoodi, et sarnaneb väga kuu pinnavormidele.

… kuu pargis!

Nüüd siis vahepalana jutustan Teile väheke sellest maailmakuulsast ATACAMA kõrbest!

Atacama kõrb laiub ligi 1´000 km pikkusel alal Vaikse ookeani ääres Peruu piirist kuni La Serena linnani ja see on huvitav, et ookeani kaldal on samuti kõrb ja ei saja samuti vihma! Näiteks Antofagasta linn on Tšiili tähtis sadamalinn ja antud piirkonna pealinn kus sajab keskmiselt iga nelja aasta tagant väheke vihma. Mõistus tõrgub seda lausa uskumast, kuid nii see on! Antud sadama kaudu veetakse välja kõik rikkused mis kõrbel pakkuda on (kuld, hõbe, vask, soolad ja igatsorti mineraalid jne.). Teadlased on kindlaks teinud, et mõnedes jõesängides ei ole juba 120 tuhat aastat vett voolanud ja mõningates paikades ei ole vihma sadanud juba aastast 1570 see teeb siis juba peaaegu 450 aastat. Kõrge Andide mäestik ja platool tekkinud kuiv õhurõhk ei lase Vaikse ookeani niisketel hoovustel mandrile läheneda ja nii ongi ookeani kaldal kohe kõrb! Kõrged üle 6 km mäed on ilma liustiketa sest ei saja ju midagi eriti seal mägedes samuti. Temperatuuri kontrast on talvel nii suur millist ei ole kuskil maailmas täheldatud kus öösel võib temperatuur langeda -25 ja päeval tõuseb +30-ni ehk siis üle 50 kraadi kõikumine ööpäevas, mis teeb iga tunni kohta üle 2 kraadi. Teadlased ei ole mõningatest kõrbepiirkondadest isegi mikroobe leidnud – nii elutu paik! Atacama kõrb sarnaneb väga palju Marsiga ja paljud ulmefilmid mis on seotud Marsiga ongi filmitud just selles kõrbes! UV kiirgus on seal väga kõrge sest pilvi ei ole ja tänu pilvede puudumisele on seal mägedes ka maailma kõige suuremad observatooriumid. Vot selline paik on Atacama kõrb! Kui Teile see vahepala meeldis on minul samuti hea meel, et sain infot Teile jagada aga minul on veel hea meel, et mul õnnestus selles kohas viibida mis on maailma 10 kummalise paiga hulgas!

Räägin nüüd siis reisist edasi! Kõrbekrae juurest alla tulles laskusime 2,5 km peale, kus on Atacama kõrbe põhiplatoo mis on ca 100 km pikk ja laius 50-75 km. Jõudsime oma majutuskohta mis oli väga omapärane ja huvitav ning teenindus samuti hea! Läksime kohe linna peale raha vahetama ning sööma. Linna arhitektuur põhineb savihoonetel ja söögikohad on väga hubased. Hinnad on muidugi sellise haruldase koha peal tipus! Söögiks oli meil grillkana seekord ja poest ostsime ikka Tšiili veini!

meie hostel!

… San Pedro de Atacama!

Järgmisel päeval läksime kõrbetripile ja mägedesse järvede juurde. Järvede juurde tõusime 4´200 m kõrgusele ja muidugi mitte asfaltteed mööda. Nende järvede haruldused on flamingod ja oma elu nad veedavadki vees lobistades! Meie ületasime natuke meile volitatud piire ja läksime järve äärde soola peale mida ei tohtinud teha! Me ei pannud seda keelusilti tähele mis maksis meile keelu teise järve äärde minemisel. Indiaani naine seisis teepeal auto ees ja ütles „por favor“ minge tagasi ära!

 

… Laguna Menique!

… järve ääres!

 

Pöördusimegi tagasi siis ja läksime kuivanud soolajärvi avastama! Need jätsid ikka fantastilise mulje kui need soolakristall kamakad katki teha on seal tõeline sool kohe ja maha visates nad kõlisevad ning ega mõnda tükki jõuagi tõsta. Nad on pealt hallid ja määrdunud! Samas kõrval oli meil ka soolatehas! Sõit sinna mägede servalt vältas ikka üsna kaua sest selle soolajärve laius oli ikka oma 30-40 km.

… teepeal soolajärvede juurde!

 

 

Tagasiteel käisime veel soolajärves ujumas mis ei olnud veel kuiv. Uppuda on seal võimatu isegi sellel kes ei oska ujuda ning vesi oli tulisoolane mis jättis kuivades soola jäljed ihule. Kõik kipitas aga kogemus oli lahe! Keskel oli nii sügav, et põhja ei näinud kuid oma jalgu vaatasid nagu 10 cm pealt. Tundus, et tegemist oleks nagu mingi kraatriga kus vesi sees!

… ja tuiskab, ainult liiva!

… kohe soolajärve!

…. järv kus ei upu!

 

 

… hukkunud jalgrattur!

Kõik need asjad ainult maksavad ja mitte vähe aga selleks me ju tulimegi! Linna jõudes tagasi läksime kohe hostelist läbi ja  viskasime ujukad kraanikaussi, et sool ära ei kuivaks! Ennast pesema ei hakanud ja läksime linna peale! T-särk hõõrus lausa soolakristallide peal ja vahepeal nagu lõikas sisse, selline tunne oli aga vaprad Kalevite pojad ei karda raskusi! Söömine kukkus meil jälle läbi sest sinna kuhu läksime, tuli pärast välja, et mida meie tahtsime ei olnud olemaski! No sry ning lasksime sealt jalga ja pidime leppima jälle grillkanaga! Üle kahe päeva just grillkana ei taha, eriti mina, kes elab endise Tallinna Linnuvabriku territooriumil! Muidugi kiidusõnad sellele pubile sest grillkana oli väga maitsev, no seda on muidugi raske per… samuti keerata aga siiski kui väga tahta siis saab! Kõht täis ja tudule!

… San Pedro de Atacama!

 

… San Pedro de Atacama!

 

… San Pedro de Atacama!

 

Järgmisel hommikul alustasime oma rasket (auto jaoks) teekonda jälle mägedesse st, et vulkaanide piirkonda kus on kuumavee geisrid. Sõitsime hommikul kell 6 välja sest päeva soojenedes lakkab samuti geisrite ilu ja võlu. Nemad kardavad samuti päikest sai meile selgeks! Parkisime ühe itaallase veel oma autosse, kes oli Veneetsiast pärit, ühesõnaga soovis küüti sinna! Me ei olnud kadeda poisid ka ja võtsime peale ja mulin läks lahti inglise-saksa-hispaania-itaalia keeles! Mul oli väga lahe sest mul oli kunagi üks tüdruk pärit sealt lähedalt Trieste linnast ja saime peaaegu sõpradeks! Teekond oli tõesti keeruline ja päikesetõus koos varjutatud mägedega oli vaatamisväärsus omaette. Teepeal sulistavad flamingod koos partidega ja aasal söövate laamadega ja muuladega jäid meil vasakule ja paremale! Jõudsime geisrite juurde mis asus 4500 m kõrgusel ja viimane 20 km oli trepis, täpselt nagu kalasoomuse võtmiseks köögitööriist ehk riiv. Auto kohvitopsihoidja lendas oma pesast kogu aeg välja treppide peal, noh, „Chervolet“ ikkagi! Mõned asjad, kaasaarvatud meie, jäid ikka rihma taha veel kinni!

 

 

 

 

 

Noh see asi mis me nägime oli jälle natuke omamoodi ja Islandile minu jalg ei ole veel jõudnud, olen vaadanud teda ainult lennuki aknast, millest on ju vähe! Aga geisrid ja nende pidev töö on omamoodi vaatamisväärsus ja see rääkimine mis nad räägivad. Püüdsin neile samuti vastu vaielda aga ei saanud vist aru (irw)!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Edasi kulgesime üle mägede meie poolt juba avastatud Calama linna poole. Teekond jälle esimesed 50 km raske ainult üles ja liivasuss, vahepeal tekkis tunne, et ei jõua esimesega ka üles vedada! Oleks seisma jäänud, olekski vist selle auto käigukastil lõpp käes (puhas liiv ju). Jälle huvitavad vaated ja mäed ning kivikõrbe vaated! Käisime ühes inka linnas nimega Ciu-Ciu, kus väga huvitav ja armas kirik!

 

…. juba parem!

…. laamad!

 

… ja vaated!

 

…kirik Ciu-Ciu-s!

 

…kirik Ciu-Ciu-s!

 

…kirik Ciu-Ciu-s!

…kirik Ciu-Ciu-s!

 

Ciu-Ciu linnas!

…. ja veel!

Calamas tankisime paagi täis ja teekond La Serena-sse võis alata vahepeatusega kindralite linnas (Chanaral). Jõudsimegi õhtul hilja sinna ning ööbisime hotellis mis seda sõna küll ei väärinud! Meil oli tähtis, et koiku all ja tekk peal ning hommikusöök mida iganes ta siis oli!

… tagasitee La Serena!

 

… tagasitee La Serena!

… ülemõistuse veod!

 

… ülemõistuse veod!

Hommikul kohe edasi, et jõuda õhtul La Serena-sse. Teepeal samad vaated mis minneski nii, et palju lobisema ei hakka! Praegu oleme juba kolmandat päeva selles kuurordi linnas aga päike ei taha meil ennast näidata, kuigi kuni siia linnani paistis ainult päike ja sooja oli +35. Väheke saime aga pilvede vahelt tema soojasid kiiri tundma.

… selline kahur!

 

… its my life!

 

… autotöökojad!

 

… ja autod!

Ühes suures autopoes oli presentatisoon millest võtsime samuti osa ja tegime rahvale väheke nalja ka. Seal töötas ka üks kena Moskva tüdruk ning saime vene keelt isegi praktiseerida! Poodides tehtud komejantidest ei hakka ma isegi rääkima sest kohalikus supermarketis nimega „Jumbo“ meid juba tuntakse. See on ikka nii suur, et vaja läheb autot seal ringi sõitmiseks!

 

 

 

Sellega lõpetan oma blogi ära sest hakkame hotelli köögis kohe kala (PANGASIUS) praadima ja omale ühte head õhtusööki valmistama!

Homme liigume Santiago külje alla Valparaiso-sse ja Vina del Mar-i. Järgnevate päevade blogi tulebki sealt!

Järgneb päevadel 33 – 36 ….