50 – 53 päev (kodutee)

La Paz (Bolivia) – Lima (Peru) – Santiago (Chile) – Buenos Aires (Argentina) – Sao Paulo (Brazil) – London (UK) – Helsinki (Finland) – Tallinn (Estonia)

Nagu sellest marsruudist välja võite lugeda on see üks lõputu lendamine ja paras piin aga ise ma sellise trajektoori algul paika panin ja seega tuli samuti tagasitee ära kannatada. Ette öeldes, et need päevad lennukites ja lennujaamades osutusid ikka parajaks katsumusteks. Õnneks oli meil Peruu pealinnas Lima-s piisavalt aega ja sai väheke seda linna samuti vaadatud. Kahjuks oli see meie kannatuste raja algusfaasis ehk siis esimene päev. Aga nüüd siis otsast peale!

La Paz-i hottellist pidime lahkuma esmaspäeval kell 12 päeval sest uutele tulijatele on vaja ju tuba kraamida. Ei tahtnud üheks ööks veel tuba osta sest pidime nagunii õhtul lahkuma lennujaama. Öösel läks lennuk 3 ajal ja sinna transporti öösel väga keeruline ja riskantne saada ning maha jääda lennukist ei olnud mingit soovi. Jätsime oma seljakotid hotelli admini juurde ja läksime veel viimast ringkäiku linna peale tegema. Ostsime veel isegi nipet-näpet asju ja sõime õhtul veel kõvasti kõhu täis ühes restoranis kus varemgi paaril korral käisime. Seal pakuti seapraadi ja nii rasvast, et võttis lausa kõhu jaurama. Muidu oli väga hea! Ütlesime veel head aega juba tuttavale teenidavale personalile ja seadsime sammud hotelli poole kus olid meie seljakotid. Hotellis samuti viimased kallistused ja edasi kesklinna kuskohast läks siis marsruuttakso lennujaama. Tegelt me kesklinnas olimegi sest asus 5 minuti jalutamise kaugusel. Marsruuttaksod käivad seal tihedamini kui Kopli trammid aga just see õige liin on küsimus. Kogu aeg pead küsima, et kas läheb rahvusvahelisse lennujaama, isegi kui vastatakse, et jah pead seda sees istudes veel üle küsima muidu satud jumal teab kuhu veel. Õnneks teavad kohalikud taksojuhid samuti mis tähendab „international airport“ ja meie Boliivia avarustesse ei sattunud. Linnas on pidevad ummikud ja liiklus selline, et igaüks sõidab kuidas tahab ja siin euroopalikud liiklusreeglid ei kehti. Ronisime selle marsaga La Paz-i kausi servale (linn asub orus mille äärelinnad on üleval). Kõrguste vahe alt orust on kuskil ca 700-800 m või oli tsipa vähem või rohkem. Ülevalt kausi servalt veel viimased vaated Boliivia mitteametlikule pealinnale läbi marsa akna ja nii ta pimedusse jäi sest all orus oli juba pime. Sõit kestis kokku ca mingi tunnikese sest maad ca 40 km ja meie jõudsime lennujaama samuti pea pimedas. Kõik oli juba tuttav sest 2,5 nädalat tagasi olime alles siin. Kolasime niisama ringi ning lõpuks tegime check-in ära koos passikontrolliga, et istuda juba tsoonis ja vaadata mis seal huvitavat on, no ega midagi ei ole küll – kõik on ühtemoodi. Öösel kobisime lennukisse ja lend Lima-sse algas. Kell 6 hommikul pidime Lima-s olema. Tegelt olime nii väsinud, et jäime vist kõik kohe magama, mina vähemalt. Ärkasin üles kui lennuk maandus aga aru ei saanud kuhu! Väljas hakkas juba valgenema vaikselt. Lima see ei olnud sest lennujaam oli väike ja mingi imelik nimi oli tal. Lennuk jäi seisma ja inimesed tõusid püsti ning hakkasid oma asju võtma. Esialgu ehmatas ära, et kas istusime valele lennule? Kiirelt selgus, et ei, see oli vahemaandumine. Lennuk lendas hoopis vastassuunda Brasiilia piiri äärde. Me ei lugenud seda kuskilt välja, et see oli läbisõidu lennuk aga las ta olla peaasi, et lõpuks Lima-sse lendab. Rahvast tuli väheke peale tagasi ja jälle nina üles ning mina jälle magasin kohe. Lima-sse jõudsime juba päikesevalguses. Jälle passikontroll ja uued templid, piirivalvur küsis, et mis ma siiberdan edasi-tagasi kogu aeg ehk Peruusse sisse ja välja maad mööda ning jälle sisse lennukiga ning kunagi jälle välja. Rahustasin ta maha, et õhtul kaon juba minema. Naeratas mulle!

Lennujaamast väljas tervitas meid üsnagi soe ilm võrreldes La Paz-iga, veel ootasid meid seal kümned ja kümned autobussid kes kuhugile seda rahvast transportisid. Asusime meiegi välja selgitama mis buss kuhu läheb ja lõpuks potsatasime mingi bussi peale mis pidi kesklinna minema. Ega meil aimu ei olnud aga usaldasime bussijuhti ja kontuktorit ning rahvast.

Järgmine ja eelviimane osa reisist tulebki kojusõidust ning viimaseks osaks jääb kokkuvõte reisist!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.