Cambodia

Öö möödus teises lennukis juba viletsamalt sest ega eelnev öö ei olnud samuti ju voodis magatud. Hea, et lapsed vähemalt lennukis ei karjunud öösel. Ho Chi Minh City (HCMC) ehk Vietnamis oli piiriületus jälle vaevarikas aja mõistes. Kõigepealt annad ühest luugist  e-viisa ja passi sisse ning siis istud pingipeale ootama kuni viisa kleebitakse ja siis Sinu nime hõigatakse, et passi kätte saada. Oskab see vietnamlane seda Raudseppa kindlasti arusaadavalt hõigata aga kõrberebase kõrvad peavad Sul ikkagi olema. Pass käes kohe piiri sabasse. Tööd nad teevad nagu ennemuiste nõukogude ajal, aega on palju ja kiiret ei ole kuhugi!

Lõpuks pääsesime lennujaamast välja ja vastu võttis juba meid 30 kraadine leitsak. Meie muidugi ei pidanud sinna sooja minema sest meil läks kolme tunni pärast juba lend Cambodiasse. Sisenesime jälle tagasi “departure” lendude juurde ja otsisime vaikse kohakese nurgas keset seda suurt saginat. Läksin uurima, et mis täheblokis saab meie lennu check in teha, kuid keegi midagi ei tea. Üks teenindaja ütles, et maybe B blokk. Läksin sinna vaatama kuid Cambodia Angkor Air nime seal ei olnud. Tuli mõelda, et võib-olla ikka pannakse sinna selle lennufirma nimi mis hiljem osutuski tõeks. Küll seal lennujaamas inimesed vedasid ikka igasugu kaupu. Suured kastid ja kiletamismasinad muudkui rullisid neile kilet ümber. Lennujaam oli ülerahvastatud ja kõikjal käis üks sebimine nagu kuklasepesa metsas suure kuuse all.

Lõpuks saime oma check in ka tehtud ning suundusime jälle piiri, turva järjekordadesse. Turvakontrollis pidime veel palja jalu ennast võtma kuid kõik läks jällegi kenasti. Oma väravasse ja ootele. Oma üllatuseks teenindas lendu Leedu lennufirma mis peaaegu tund aega hilines. Buss sõitis terve lennujaama territooriumi läbi ennem kui lennuki juurde sai. Ennem sai just nalja visatud, et lennuk ootab kindlasti aia taga riisi põllu ääres. Õhkutõusu rajale oli järjekorras mingi 20 lennukit ja aeg muudkui kulus. Ei tea kas Jimi saadetud tuk-tuk ootabki niikaua lennujaamas sildiga “MEELIS”. Lennuk ise oli täitsa normaalne ja piloodi jõud käis temast üle samuti, hüpates üles nagu toonekurg kes kolm jooksusammu teeb ennem kui õhku tõuseb. Pilvepiirist läbimurdes tekkis väike turbulents ikkagi. Tund ja kümme minutit oli lennuaega! Mis me seal ikka tegime, tukkusime!

Siem Reap võttis meid vastu juba 35 kraadise leitsakuga. Tähelepanu väärt oli viisade tegemine. Täitsid oma taotluse ära, läksid järjekorda kus võeti pass ja taotlus ära ning maksid 30 USD. Sealt liikus pass lauda mööda edasi kus keegi kleepis viisa, kes heitis niisama passi pilgu või andis järgmisele. Igatahes liikus pass kuskil 8-9 inimese juurest läbi ja viimane kukkus templeid lajatama. No need laksud olid ikka sellised, et passilehe lõi selle koha pealt poole õhemaks. See mees andis järgmisele ja see siis hõikas üle laua nime ja näitas pildiga passilehekülge rahvale. Ühesõnaga pidid oma passi pool hämaras ruumis ära tundma. Edasi nagu ikka piir ja toll ning lennujaamast välja. Keda ei olnud, oli “MEELISE” nimesildiga tuk-tuki meest. Neid siltidega oli seal oma 30 inimest aga teiste nimedega.

Sellest ei olnudki midagi, rabasime esimese tukimehe ja linna sõit võis alata. Tukimees meie hotelli ei teadnud ja otsis päris tükk aega ennem kui kohale saime. Lõpuks saime duši alla ja voodi peale korraks pikali visata, see oli ikka äraütlemata mõnus tunne. Muidugi ei jäänud me voodi peale pikutama vaid kohe kesklinna Pub streetile mis asub meie hotellist 300 m kaugusel. Uitasime seal õhtu kella kaheksani. See sisaldas kõike, poed, turud, käisime samuti ühes ööklubis vaatamas mis elu seal toimub. Lõpuks maandusime kalade keskel kes meie surnuid rakke matsutasid jalgade pealt. Alguses oli üsna kõdi kuid pikapeale harjus ära. Kalade keskel jäin magama ja oleks peaaegu akvaariumi ise potsatanud. No teate tuttavat tunnet küll kui pea nõksatab kui magama jääd ning hakkad ümber vajuma. Käisime veel õhtust söömas ning söögid on maitsvad ja väga odavad 3-4 € saad kalaprae ja õlle juurde veel. Melutänav on nii rahvast täis, et söögikoha otsimisega nägime lausa vaeva. Peale kosutavat kõhutäit lonkisime hotelli magama, esimene päev Cambodias hakkaski lõpule jõudma. Hotellis tellisime järgmiseks päevaks Angkor Wat´i tuuri ehk siis tukimehe kes meid seal sõidutab päev otsa. Ja nüüd magama ning uni oli väga magus. Südaöösel ärkasin korra üles ja kirjutasin väheke isegi blogi, nii see reisimehe elu kulgeb.

Hommikul tundsime juba ennast päris värskena kuigi öised lendamised andsid veel tunda ja muidugi oli jalgades veel tunda Doha jalgsirännakut. Öösel oli kõva saps vihma tulnud ja kõik hommikusöögilauad olid märjad õues. Söömine toimubki ju õues! Ühed sakslased tegid meile suurema laua vabaks istudes ise kahesesse lauda ja kuivatasid toole seejärel. Hommikusöök oli iseenesest täitsa normaalne ja maitsev, isegi puuvilju anti!

Tellitud kellajal oli tuk-tuk (minu jaoks põka) hotelli ees ja sõit algaski Angkor Wati. Hotelli juurest oli sinna ca 7 km sõitu ja teepeal nägi põka pealt nii mõndagi. Põka mees arvas, et meil on piletid olemas või arvas, et saab väravast osta ja sõitis kohe väravasse kus pidime otsa siiski ringi pöörama ja sõitma kilomeetri tagasi kus kassad asusid. Läksin pileteid ostma ja Anneli jäi põka juurde kus olid ka meie asjad kõik. Tulin kohe tagasi sest pileti jaoks oli vaja foto teha ja antud toimingu juures ma ikkagi Annelit asendada ei saa.

Piletid käes suundusime uuesti oma põkaga väravasse ja seal vaadati näkku ja pileti peal olevat fotoilmutust ning sobis. Edasi kulges tee juba ajaloolistel radadel.

Väheke Angkori linnast, Angkor Watist ja Khmeeri impeeriumist, et mis elukad need on ehk siis ajalugu?

Angkor on muistne linn Kambodžas Siĕm Réabi provintsis. Angkor oli maailma suurim eeltööstuslik linn, see linnastu oli vähemalt 1000 km² suur ehk siis ruuduna võttes üks külg ca 32 km ja teine külg ca 32 km ja ümbermõõt üle 120 km. Tõelise tänapäeva suurlinna suurus ja seda juba 1000 aastat tagasi. Näiteks teisele kohale jäänud linna, tänapäeva Guatemalas asuva maiade tsivilisatsiooni pealinna Tikali pindala oli 100–150 km². Kuigi Angkori rahvaarv pole kindlaks tehtud, annavad hiljuti sealtkohast leitud põllumajandussüsteemid tunnistust sellest, et Angkori linnastus võis elada kuni miljon inimest, mistõttu pole ta kaugeltki kõigi aegade suurim eeltööstuslik linn elanike arvult, vaid üksnes pindalalt. Angkoris olid kümned kivist ehitatud hinduistlikud ja budistlikud tempild, millest suurim oli Angkor Wat(“wat” tähendab khmeeri keeles “tempel”). Angkor Wat on maailma suurim pühakoda. Tänapäevani pole selge, milliseid tehnoloogiaid muistsed meistrid selle ehitamisel kasutasid. Alles aerofotod näitasid tänapäeva uurijatele, kuivõrd ideaalsed proportsioonid on tegelikult Angkori templitekompleksil.

Khmeeri impeerium rajati 9. sajandi alguses, kui khmeeri kuningas Jayavarman II kuulutas Kambodža Jaavast sõltumatuks. Impeerium hõlmas suured alad nagu tänapäeva Laose, Lõuna-Vietnami ehk Saigoni ümbrus, Tai riigi alad kus välja jäi ainult Põhja-Tai, samuti kuulusid sinna mõningad Hiina alad. Ângkôris olid kümned kivist ehitatud hinduistlik-budistlikud templid, millest suurim oli hinduistlik Ângkôr Wat. Selle laskis ajavahemikus 1113–1150 rajada kuningas Suryavarman II. Angkor Wat rajati tema isiklikuks tempel-mausoleumiks. 13. ja 14. sajandil hakkas Khmeeri riik nõrgenema. Selle põhjused ei ole teada. Ühest küljest nõrgestasid riiki sõjad Siiamiga, milles kogu rahvas oli kohustatud osalema. Teisest küljest on pakutud mitmesuguseid loodusõnnetusi maavärinast kuni muhkkatkuni, millest kõige tõsiseltvõetavam on väikese jääajaga kaasnenud globaalne kliimamuutus. Selle mõjul tabas Kagu-Aasiat 15. sajandi algul mitu põuda, mistõttu Angkori kanalid ja basseinid jäid kuivaks ning see mõjus ümberkaudsele põllumajandusele väga halvasti.

Angkor jäi Siiami sõjasalkade rünnakute objektiks: 1431 vallutasid nood Angkori. Khmeerid olid sunnitud Angkori maha jätma ja rajasid 1443. aastal kuningriigi uue pealinna Phnom Penhi neile alles jäänud riigi keskossa. Järgnesid uued kaotused sõjas siiamlastega ja peatselt vallutas Siiam Kambodža täielikult, muutes selle oma riigi osaks. Angkor jäi inimtühjaks, välja arvatud Angkor Wati tempel, mida veel mõne sajandi jooksul kasutasid budistid.

Tühjaks jäänud ja paljaks röövitud Angkor uppus peagi džunglitaimede merre. Hilisemad khmeeride põlvkonnad unustasid pikapeale keset metsikut troopikat laguneva Angkori. Jäid vaid legendid džunglis asuvast imelisest linnast mis taasavastati alles 19. sajandi keskpaigas. 1863. aastal jõudis Angkori prantslasest loodusteadlane Henri Mouhot. Ta sai nähtust šoki: prantslasel oli maha jäetud templimaastikut nähes tunne, nagu oleks ta sattunud mingile teisele planeedile, kus tsivilisatsioon on hukkunud kosmilise kataklüsmi tagajärjel. Ulatuslikud templite taastamistööd algasid alles 1990. aastatel. Praeguseks on Angkor kujunenud üheks Kambodžas ja kogu maailmas väga ihaldusväärseks turismi objektiks ja vaatamisväärsuseks.

Sai siis samuti meil see linn pooleldi läbikäidud ehk siis peamised kohad. Tegevust jätkuks seal muidugi nädalateks kui oleks arheoloog või muidu ajaloolise kiuksuga. Aga mina kivihunnikutest eriti palju ei jaga ja vaatan ainult seda suurust, skulptuursust, reljeefsust, aukartust äratavaid võimsaid kõrgeid ehitisi ning mõlgutan mõtteid, et kuidas sai selline asi üldse laguneda kuid loodus ja sõjad teevad kahjuks oma tööd ja inimene on nende  vastas kui äbarik putukas. Selline see elu on!

Meie põkamees vedas meid ühest kompleksist teise ja meie väsisime päeva lõpuks nii ära, et viimast osa vaatasime juba kaugemalt ja sinna juurde ei läinudki. Nii on! Hotelli tagasi jõudes kohe dušš sest olime 37 kraadises kuumuses endale märjad riided selga saanud. Väike lõõgastus voodis ja värskete puuviljade nosimine tõi kella seitsmeks meile elu juba tagasi. Seadsime sammud Jim´i hotelli poole ehk siis võtsime põka kes meid viis sinna ja tõi hiljem tagasi. Põkajuht käis vahel mujal teenimas sest ütlesime kellaaja millal Ta pidi järgi tulema. Põkajuhtidest niipalju, et ega nad hotelli ega aadressi järgi oska kuhugi sõita. Pead näitama kaarti kus punkt ära märgitud ja põkamees omades enam-vähem linnakaarti peas oskab selle järgi ka selle koha üles leida.

Jim´il on päris uhke hotell oma majakeste, basseinide ja söögikohtadega aga kallis samuti. Meie sõime seal õhtusöögi ja ajasime niisama juttu. Seal olid mõned eestlased veel nii, et juttu jagus. Järgmine päev pidid sinna kogunema kõik eestlased kes antud hetkel Siem Reapis viibisid Jim´i juurde EV aastapäeva tähistama. Jim ei ole Eestis juba 25 aastat käinud ja eelnevalt elas USA-s ning nüüd juba 4-5 aastat resideerub Kambodžas. Ei tea miks Ta lahkus Eestist toona, ei tihanud küsida samuti ja vaevalt Ta oleks öelnudki. Teine mees (Veigo) kes Jim´i alluvuses töötas käib ikka Eestis ja oli selline pisikest kasvu ja mängis tähtsat asjapulka. Jim´il on samuti kohalik naine sest muidu seal asju ajada ei saa ja kõik ongi naise nimel sest elamisload ja kodakondsus ühes korruptiivses riigis on väga keeruline asi, lihtsam on kellelegi laps teha ja teda oma naiseks kutsuda. Üks eesti pere sõi veel seal meiega koos ja pidid järgmisel päeval samuti EV aastapäeva tähistama seal Jim´i juures. Meie seda teha ei saanud sest järgmiseks päevaks oli Jim meile tellinud oma sõbralt Tonle Sapi järvele päevase hõljukituuri ja õhtul hilja läks meil lend juba Bangkoki. Nõnda meie õhtu seal möödus kui kätte jõudis aeg mil põka meid pidi ära viima. Põkamees oligi kohal õigel ajal kuigi meie hilinesime oma pooltundi vist aga see seal on normaalne. Tagasi hotelli jõudes tasusime põkamehele mõlemad otsad ja kohe läksime magama sest väsimus oli ikka väga suur nende kivikolakate vahel käimisest.

Tere! Uus päev ja uued sündmused. Hõljukituuri mehed olid juba kell 8 meil järgi nagu kokkulepitud ja viisid meid mingi ca 20 km kaugusele pisikese jõe äärde kus seisis hõljuk. See tee sinna oli lõpus üks õudus kuubis sest pidi mikrobussis ikka tugevalt ennast kinni hoidma. Buss hüppas ja kargas nagu oleks ameerika raudteel ja meie selle sees nagu elusalt kilukarpi topitud kilud ja siis hundirattasse visatud. Buss kulges ka 45 minutit sinna.

Hõljuk ootas meid ja meie imestuseks sinna rohkem keegi peale ei tulnudki vaid meie kolmekesi. See oli küll hea uudis sest sai olla seal kus parasjagu just meeldis. Elu seal järve peal on sama mis maa pealgi (pean silmas tegemisi ja toimetusi) kuigi väga vesine. Kõik on seal olemas poed, koolid, korravalvurid, pangaasutused, bensiinijaamad, restoranid, klubid ja väikesed tööstused (kala, tekstiil, saekaadrid isegi, ärid jne). Selline elu eks vaadake pilte ja kurvastage, et miks nad midagi ei tee oma elu parendamiseks. Võin Teile vastata, nad ei tahagi sest nad on kõige sellega väga õnnelikud mis neil seal on.

Isegi pulmad peetakse seal veepeal ära. Abiellutakse keskmiselt naised 16 aastasena ja mehed 20 aastasena. Pulmi peetakse traditsiooniliselt 3 päeva kus viimane päev on peo päev, eelnevad päevad siis riitused, tseremooniad jne. Esimesel päeval pannakse proovile ka mehe sobivus ja suguvõsa võimekus antud naist kosida. Kui naine on mehele läinud siis kuuletub Ta kõikides asjades mehele ja tema vaimule. Vastavalt kohalikele tavadele toimuvad kõik pulmad naise kodus ja jäävad naise sugulaste kanda. Väheke ka matmistest! Vanasti kasutati ainult vette matmist kuid tänapäeval juba tuhastatakse kuid säilinud on ka veel vanad traditsioonid ehk siis vette. Ega seal laip palju hulpida saa sest järv kubiseb krokudest. Tuhastamine toimub reeglina õhtul ja järelejäänud tuhk pannakse urni mis jääb siis koju. Tähtsamate inimeste urnid asetatakse pühakodadesse kui mitte alati.

Peale järve tuuri jäi meil veel 6-7 tundi lennuni. Olime hotellist välja juba kirjutatud siis jätsime oma seljakotid hotelli admini tahatuppa, et mitte seljakotte tassida linna peale kaasa. Kasutasimegi neid järelejäänud tunde linnapeal kolades, ikka selle põhitänava peal. Shoppasime ja ostsime endile Kambodža magnetid ära. Pidevalt pakuti meile massaaži! Kui Edviniga läksime otsima poodi kuskohast õlut saab siis kaks noort naist tahtsid meid vägisi massaaži vedada – keeldusime viisakalt! Tulime tagasi poest ja seisid meil jälle risti teepeal ees. Siis hoidsid juba käest kinni tugevalt ja ei lasknud lahti enam, et lähme ikka massaaži tegema ja muudkui tulge ja tulge, hind kukkus juba 4 dollarile tund. Minu keeldumisele ütles, et lähme sinna üles korrusele, seal on privaatruum ja saad sellist massaaži mida ei ole ealeski saanud. Sain aru mis see tähendas ja ütlesin, et naine ootab seal järgmise tänava nurga peal, alles siis lasi käe lahti. Nii pääsesimegi Edviniga minema.

Jäi veel minna õhtusöögile restorani mida meile Jim soovitas. Võtsime jälle põkamehe ja sõitsime sinna. Kaasas olid meil juba seljakotid sest sealt pidime kohe minema lennujaama. Restoran oli üsna põnev ja omapärane. Kui oled üksik poissmees saad sissekäigu juures olevatelt pinkidelt valida endale kaaslase õhtusöögiks ja vastastikuse sobivuse korral kogu ööks. Selline teenus siis restoranide uste juures ja neid oli seal piirkonnas kõigis restoranides. Mõne sissekäigu juures oli 4-5 tüdrukut, teise juures 10-12 nii, et valikut oli isegi. Söögiks valisime meie Edviniga kalaroad, Anneli võttis kana sest magevee kala Talle ei maitsenud. Kelner ei saanud muidugi aru, et me kaks kalaportsu soovisime ja tõi esialgu ühe. Me mõtlesime, et teisega läheb aega veel. Mul oli juba ära söödud kui taipasime, et midagi on mäda ja kutsusime kelneri sinna. Oligi nii, et ei saanud aru! Läks siis toimetama seda uut rooga. Meil hakkas juba lennuaeg kätte tulema ja Edvin ei olnud veel oma rooga saanudki. Lõpuks kui toodi siis pidi kugima küll väga kiiresti, et lennule jõuda. Kõht täis võtsime põka ja kohe lennujaaama, sinna oli samuti ca 10 km sõita!

 

Lennujaamas tegime kohe check in ja sisenesime kontrollpunktidesse (piir, turvakontroll). Kõik läks ladusalt ja peagi olime lennukis teel Bangkoki poole. Lend kestis 1 tund ja vist 5 või 10 minutit peale ka. Nüüd ootas meil ees öö Bangkoki lennujaamas nagu eelnevalt kirjutasin ei oleks olnud mõtet hotelli võtta sest hommikul läks lend edasi kohe Mandalaysse (Myanmar).

Piir ja toll läbitud koos pikkade järjekordadega Bangkokis saigi kell 1 öösel välja vabasse vette. Egas midagi nüüd vaja otsida rahulik nurgake kus pinkide peal saaks pikali visata ja vähe tududa. Ennem seda käsin veel vaatamas lennujaama hotelli, et ehk hind kukub aga ei ja kohti ka ei olnud. Vennike näitas mulle linnapoole kus saab öömaja 45 € nägu ja asub 3 km kaugusel, ütlesin tänan ei ja suundusin oma villat otsima (pikka pinki). Lõpuks leidsimegi väljuvate lendude juures ja saime isegi kolm pikka pinki kuhu sai täies pikkuses pikali visata. Uni just magus ei olnud aga tuli siiski ja sai lausa hommikuni magada vahelduva eduga. Ma jõudsin isegi vetsus öösel käia ja uue pingi endale leida (parema omast arust). Nii see ainuke öö möödus lennujaamas!

Järgmine osa tuleb Myanmarist, aitäh vaatamast ja lugemast!