Myanmar ehk Burma

Eelmises osas jäime Bangkoki lennuväljale kus saatsime mööda öö pinkide peal magades. Nüüd siis öö möödunud ja peaks mainima, et just mitte kõige halvemalt. No head seal samuti ei olnud aga “backpackerite” asi, tuleb kannatada. Hommikused toimetused tehtud seadsime sammud “check in” saali. Oo “my God” kus seal olid järjekorrad, ei teadnud kuhu kohe minna ega joosta. Vaatasime, et check in laua äärde ei pääse üldse löögile ja ega me ei teadnudki kuhu sektorisse peab jooksma sest ei uurinud. Nägime, et check in automaadid olid olemas Air Asia omad ja võtsime sinna sappa kohe. 15-20 minutit läks aega kui pääsesime oma andmeid sisestama. Kõik läks ladusalt kuid Anneli passi ei seedinud st seda, et piletit aparaat ei väljastanud. Meie saime Edviniga kätte piletid kuid Anneli jäi ilma. Üks Air Asia abimees (tütarlaps) proovis samuti mitu korda veel kuid passi automaat ei tunnistanud. Tütarlaps ütles, et minge check in lauda ja seal saate ära teha.

Ma teadsin küll milles point oli. Nimelt Anneli perenimes PÄRTELSON oli point. Kui broneeringuid netis teed siis Ä tähte broneerimissüsteemid ei tunnista sest Ä ei ole rahvusvaheline täht ja selle asemel kirjutab automaatselt A. Õige oleks ära parandada ja kirjutada PAERTELSON mis on samuti passi triipkoodil kuid ma mõtlesin, et ega mul seda automaadis check in eriti vaja lähe sest Aasias on neid vähe ja nii jäigi bronnis PARTELSON kuid automaat seda ei tunnista sest passis on teine perenimi. Mulle anti  samuti vihjeid, et kui oleks perenimi sama mis mul ei oleks mingeid broneerimis ja check in kiukse enam. Minu perenimi täpitähti ei sisalda ju. No pidime siis lauda minema ja sellest inimmüürist läbi murdma mis seal meil ees oli. Õnneks meie sektorisse rahvast eriti ei olnudki need hiinlased oma suurte kärude ja kohvrite hunnikutega seisid kuhugi mujale. Meil läks sedapsi õnneks ja saime Annelile check in samuti ära teha ja pileti kätte.

Edasi kulgesime piiri järjekorda (ussi) mis on seal ikka tohutu suured. Ussis seisab ikka sadu inimesi ja kõik nad tahavad kuhugi lõpuks jõuda. Peale piiri on kohe turvakontroll ja järgmine suur ussis seismine. Õnneks on turvakontroll Aasias üsna leebe, et isegi kui läpaka jätad kotti keegi sellest numbrit ei tee. Lähebki lobedalt, ühte kasti seljakott ja teise kasti dokumentide kott, päikseprillid ja telefon ning saad väravate vahelt läbi astuda. Lõpuks siis vabas tsoonis ja otsida oma “gate ehk värav” veel. Kui aega jääb üle sellest eelnevast tohuvabohust siis saab shoppata poodides aega kulutades enne lennuki peale minekut.

Lennuki peal sai väheke tukutud ja kui üles ärkasin olime mägede kohal. Näitasin Annelile, et sealt hakkama ööbussidega üle ronima. Anneli oli murelik aga lohutasin, et ei ole nii hull midagi ma sõitnud küll võõrastes maades bussidega. Nüüd jäi veel üks mure lahendada kui maandume. Kiirelt piir teha ja toll, et jõuda kibekiirelt suvalise bussiga Mandalaysse ja sealt 5-se bussi peale, et sõita Bagani. Lennu ajal oli see peavalu nr. 1 sest alati ei pruugi nii minna kui Sa planeerid kuid meie jaoks oli see oluline sest hotell oli juba Baganis bronnitud.

Lennuki pealt jooksuga maha ja kohe läksime piiri, seal ootas meid ees juba tuttav uss kuid rahvast oli veel vähe. Andsime passi ja e-viisa sisse ning maksime viisatasu, et seda õiget viisat saada ning suundusime saali jälle ootama kunas nime karjutakse. Piirisüsteem oli väga pullilt üles ehitatud. Seal kus passid sisse andsime liikus pass järgmise mehe kätte jne edasi käperdasid seda passi 6-7 ametnikku (üks kleepis neist viisa) kuni jõudis selle kätte kes hakkas templeid laduma. See oli omapärane vaatepilt kus ta ladus ca 20 passi üksteise sisse st, et viisa leht oli kõigil avatud ja moodustas enda ette sellise jada. Siis võttis templi ja hakkas seda jada mööda materdama, siis võttis teise templi mis oli kuupäeva oma ja käis jälle selle tee kõik läbi ja lõpuks kolmas tempel ta enda nimega. Blokk valmis andis ta järgmisele mehele kes hakkas siis hõikama ja nende passidega liputama, et kellele kuulub. Meil ikka väheke aega kulus ehk ca 1 tund ja saimegi sealt tsirkusest välja. Toll seljakoti mehi eriti ei rebi ja nii saimegi jälle vabasse vette.

Välja saanud leidsime rahavahetuspunkti ja kohe komistasime ühe turismiputka otsa kes pakkus meile Mandalaysse bussipileteid. See ok, aga kas Bagani samuti saab osta bussipiletit küsisin ma. Ei oli vastus aga nad võivad meile organiseerida takso kui soovime. Mõtlesime väheke ja olime nõus sest takso pidi 5 tunniga minema ära aga buss 7 tundi,  ajavõit ikkagi 2 tundi ja mugavused loevad samuti midagi. Diil tehtud paigutati meid linna mineva bussi peale ja linnas pidi takso kuhugi vastu tulema meile. Veits kõhe tundus see diil sest taksoraha oli ju makstud kuid teades Aasia inimeste ausust siis tuginesimegi minu kõhutundele seekord.

Linna oli 40 km ja loksusime seda oma tund aega, inimesed lahkusid bussist erinevate kohtade peal ja siis jäi buss seisma ning konduktor küsis, et kes takso peale lähevad. Meie hüppasime püsti, et “siin me oleme” ja soovime Bagani sõita. Bussile adjöö ning väljusime. Õues oli tappev ligi 40 kraadine kuumus, see oli kole valus. Õnneks pääsesime kohe taksosse kus oli meeldivalt jahe ning sõit võis alata Bagani poole (ligi 200 km). Taksojuht oli meil selline noor mees lagunenud hammastega sest näris tubakat (terve tee muuseas) ja siis iga 15-20 kilomeetri tagant sülitas selle pudru aknast välja. Siis jõi pudelist vett, loputas suu läbi, tegi akna lahti ja lajatas jälle kõik maanteele. Mandalays käis ta mitmest kohast ennem läbi ja ostis kilekotiga midagi mille siis teepeal sugulastele või tuttavatele laiali jagas. Business käis!

Maanteeks seda muidugi nimetada ei saanud sest oli nii kitsas, et kui teine auto vastu tuli ei olnudki kuhugi minna – kraavi ainult! Siiski mahtusime kenasti kõik ära kui mõni kraavist või põllupealt lisaruumi võttis. Teeolud olid nagu ameerika mägedel (karusell) ja kohati jälle üsna head. Nägime tõelist külaelu ja onu Tomi onnilikust, vaesust ja meeletut laga kuid rõõmsaid inimesi. Antud tee on ainult kuiva ajal sõidetav sest mussoonide ajal laiuvad seal laiad jõed ja järved. Selline huvitav tee oli meil, ainult kõrbekaameli asemel oli meil mugav Toyota.

Taksojuhil läks kõht tühjaks ja tahtis sööma minna, tegi meile ka ettepaneku sellekohase. Nõustusime järgnema aga võtsime kohvi ja teed sest muid hõrgutisi ei olnud me veel valmis manustama (kui nägime toite).

Taksojuht maksis samuti meie arve, ta oli ju boss, samuti maksis ta kinni meie puuviljad mis ühest kohast ostsime. Nii see meie 5 tundi kulus ja pimeduse saabudes saime samuti oma öömaja juurde Baganis.

Hotellitänav oli liivatee ja asfalti seal ei tuntud väljaarvatud 2 peamagistraali linnas. Hotell oli selline bungalow tüüpi ja päris mõnus.

Käisime veel peale kümblust kõrval tänavas raha vahetamas ja söömas ühes streetekas kus keset kena söömist läks vool ära. Ega sest väga hullu ei olnudki sest oma suu leiab iga inime ülesse kuid ei näe mida Sa sööd see oli probleem. Üsna ruttu toodi petrooliumi lambid ja riputati puuoksa külge meie juures. Tere jälle 100 aastat tagasi aga põnev siiski!

Niikaua kui meie tudume panen Teile infot väheke Bagani kohta!

Bagan on linn Myanmaris Mandalay piirkonnas. Varem tuntud samuti kui Pagan. Ametlikult ka Arimaddanapura või Arimaddana (Vaenlasepurustaja Linn) ja Tambadipa (Vasemaa) ja Tassadessa (kõrbenud-lõhenenud maa). 9.-13. sajandil oli linn Pagani kuningriigi pealinnaks. Esimene kuningriik, mis ühendas regioonid, mis hiljem

moodustasid kaasaegse Myanmari (Birma). 

Kuningriigi kõrgajal 11.-13. sajandil oli üle            10´000 budistliku templi, pagoodi ja kloostri Bagani tasandikeil, millest üle 2´200 templi ja pagoodi püsivad tänapäeval endiselt, tõsi suurem osa lagunenult sest maavärinad kimbutavad seda piirkonda iga üle paari aasta. Baganis elab käesoleval ajal üle 20 tuhande elaniku ja 11-13 sajandil oli ligi 200 000 tuhat elanikku! Aasta keskmine temperatuur Baganis on +28 nii, et väga soe koht. Päevased temperatuurid ulatuvad +40 ja üle sellegi!

 

 

 

 

 

 

Magasime väga hästi ja hommikusöök oli samuti hotellis super ja mis hõrgutavad puuviljad, uhh!

Tänane päeva plaan on siis üle vaadata need 2´200 templit ja pagoodi ning ilma kärrpunnita see ilmselt ei õnnestu. Kaasa tuleb võtta suur kogus vett sest temperatuuri lubas sinna +40 kanti ja vedelik on seljuhul väga vajalik. Eile õhtul tellisime endale elektrirollud juba ära, et täna ei oleks muud kui tagumiku alla ainult säetada nad. Rollud ootasid meid juba ja katsusime siis iseseisvaid samme nendega teha. Iga uus asi on esiti võõras ja eriti veel kui raske seljakott on seljas vee laadungiga – kakub tsentrist välja esialgu aga harjub kiiresti. Anneli väheke pelgas seda riistapuud sest ei olnud kunagi sellise kiirema kaherattalisega sõitnud aga samuti sai Tema need nõksud kätte ja läkski kihutamiseks.

Käisime jälle ühe kompleksi juurest teise juurde ja nii see päev mööduski. Päeva lõpuks olime läbi nii füüsiliselt kui vaimselt. Joogipudelid samuti tühjad ja siit sealt koos õllega juurdegi ostetud. Maha olime rolludega kärutanud ca 50 km ning olime enesele veel saanud joodiku päevituse maika näol ja nii hullusti, et villid tekkisid lausa. Päike on terav ja põgeneda ei ole kuhugi, oli tõsiselt kuum, sain teada mida kartul tunneb kui pannil teda keeratakse!

Aeg oligi õhtusöögiks küps ja otsisime omale mõnusat kohta. Leidsime oma naabertänava otsast mõnusa restorani ja sinna me maandusimegi. Rollud seina äärde ja katuse alla varju päikese eest. Kuigi oli juba õhtu kuid põlenud õlad ei kannatanud seda nõrka päikestki. Söögikoht oli väga asjalik ja õlu mõnusalt jahe ning toit samuti super. Peale sööki tegime veel külatuuri, et näha kuidas inimesed elavad seal maal mida olime küll korduvalt juba näinud aga siiski soovisime veel vaadata.

Pärast külatuuri oli aeg bussipeale sättida. Hotellist oli eelneval päeval “pick up” tellitud bussijaama ja piletid samuti ostetud Inle järve äärde ööbussiga (ca 400 km). Hotellid pakkuvad seal kõiki teenuseid, saad isegi lennupileteid osta. Ootasime oma pick up autot hotellis ja lõpuks isegi tuli sellel ajal kui buss pidi juba jaamast väljuma. Ronisime peale kus istus veel ennem meid 4 inimest. Hakkasime sõitma ja peatused ei lõppenudki, muudkui korjati inimesi hotellidest.

Lõpuks oli meid juba niipalju, et osad istusid vahekäigus juba taburettide peal. Tegelikult pidi mahutama see väike kastiauto 8 inimest kuid koos kottidega suudeti sinna pigistada isegi 18 inimest. Tuli juba meelde seiklus Edviniga Honduurases kus samuti minivani suruti 18 inimest peale. Need autod seal lõunamaal on tõesti kummist! Jõudsime jaama ja kohe küsiti, et kes on kolm VIP klubi liiget, no arvake ära “ikka meie”! Ees oli kaks bussi ja meid paiguati VIP bussi ülejäänud meie pick up kaaslased suunati kõik teise bussi kus mugavused puudusid. Buss oli iseenesest mugav ja iste läks ikka 135 kraadise nurga alla ning jalgade toetuseks tuli lisalaud istme seest välja. Vahtisime väheke pimedusse ja varsti tuli hea uni mootori surina saatel.

Ärkasime üles hommikul sellepeale, et keegi nõudis meilt raha. Mitte midagi ei saanud aru, muudkui nõudsid, et maksa ja maksa. Esialgu saatsin nad sinna kohta sest ei öelnud midagi mille eest ja väljapaistsid nagu külakaltsakad. Teesklesin jälle magajajat aga nad ei jätnud rahule mind ja raputasid muudkui õlast. Algul mõtlesin, et mingid turismituuri pakkujad ja igasugu mõtteid käisid aga nemad ikka maksa ja maksa. Juba vihastasid nad! Ma siis unesegaselt küsisin, et mis asi see on. Nemad siis, et “government office” ja raha on ametlik tasu Inle järve piirkonda sisenemiseks. Leidsimegi lõpuks lahenduse, pannud siis mingi uniformgi selga, seisavad minu istme ees nagu külanarrid räbalad seljas mida mina unesegasena nägin ja nõuavad raha. Meie saime rahast lahti ja nemad olid “happy´d” ning buss sai edasi sõita peale 15 minutilist jahumist. Sain just uuesti magama jääda kui jälle stopp, juba mõtlesin, et kuradima uued govermendi mehed tulevad aga seekord läks nii, et olime lõppjaama jõudnud ja pidime maha minema. Kell oli 5.30 hommikul ja veel kottpime. Hotelli aadress oli olemas ja otsisime telefonimapsi pealt kuhu suunda minema peab hakkama. Hotell oli ca 1 km kaugusel. Meie ümber tiirutasid põkamehed nagu karud ümber mesitarude, et kuhu soovite mis hotell jne. Saatsime nemad ka sinna kus kuningas ainult jalgsi käib, soovisime väheke jalutada ja tuulduda kuid väljas oli päris külm, arvan, et nii +10 ringis. Suund kätte saadud hakkasime nobedalt sammuma mööda pimedaid urkaid ja hoove. Hotellis saime isegi oma toad kohe kätte kell 6 hommikul.

Sättisime ennast sisse käisime duši all ja oli kohe plaan Pindaya koobastesse minna. Tellisingi takso hotellist, et sinna sõita ja ajaks panin 9.00. Sõime hommikust ja asusime teele. Sõita oli sinna ca 70 km üks ots. Maaelu oli taksoaknast jälle huvitav vaadata. Kohale jõudes oli seal linnas mingi suur turg nii, et me pidime mingi ringi tegema sest politsei otse ei lasknud.

Pindaya koopaid on kolm kuid ainult üks on külastajatele avatud. Ta ei ole iseenesest suur selle läbimõõt on kuskil 200 meetrit kuid on sipisopiline. Koobas ongi tuntud maailmas oma huvitava interjööriga mis sisaldab ligi 9´000 Buddha kuju ja pilti. Mõned vanematest kujudest ja piltidest on pärit 18. sajandi lõpust. Kõige vanem on  Konbaungi kultuuri perioodist tähtedega kivikiri, mis pärineb aastast 1773. Pindaya koobastest räägitakse palju legende. Üks on see, et koobaste lõpus asuv suletud tee viib vana linna Bagani (400 km, kahtlane väheke aga legend ju). Samuti on legend seitsmest printsessist kes suplesid järves ja kuidas hiiglaslik ämblik püüdis nad kinni ja sulges Pindaya koopasse vangi ning kuidas kohalik Inle järve ääres elav prints Kummabhaya nad päästis. Sellised lood nende koobastega aga muidu olid need Buddha kujud muljetavaldavad. Tagasi taksoga Inle järve äärde jõudsime õhtul.

Õigemini räägin ma koguaeg Inle järvest kuid linn selle järve ääres kus me peatusime on Nyaungshwe. Seda on nii keeruline kirjutada ja hääldada, et läksingi lihtsamat rada mööda ehk siis Inle järv. Õhtul käisime veel söömas hotelli lähedal ja oligi aeg unemaale minna. Hommikul oli vaja vara tõusta sest kell 8 ootas meid juba Inle järve tuur.

Hommikul ootaski meid paat kell 8 ja asusime järve poole teele, ennem järvele jõudmist on seal 1´000-kond kanalit mida pidi sinna järvele saab linnast. Hommik oli karge ja ma kahetsesin algul, et ei võtnud isegi jakki kaasa, mind soojendas esialgu ainult päästevest ja sellest oli isegi väheke kasu. Samuti selle järve peal on võimalus kõiki teenuseid ja tooteid osta. Oli samuti kohalik pangabuss ehk siis pangapaat.

Inle Lake ehk kohalikus keeles “neli järv” ning selle ümbrus on Myanmari üks põnevamaid ning mitmekesisemaid piirkondi. 11 km lai, 22 km pikk, 900 m kõrgusel mägedes, 2,1 m keskmiselt sügav, 3,7 m sügavaim koht, mussoonide ajal võib sügavusele 1,5 m julgelt otsa lisada ning 116 km² pindalaga järv on maailmakuulus tänu oma kalameestele, kes jalaga aerutades võrke ja püüniskorve vette lasevad ning välja võtavad. Täna püütakse sama tehnikat kasutades küll peamiselt võrkudega, kuid vanu traditsioone hoiavad elus nii-öelda 50/50 kalamehed, kelle igapäevane sissetulek tuleb osaliselt kalast, osaliselt aga turistidele poseerimisest. Järves elab üle 20 liigi tigusid ja 9 liiki kalu mida mujal maailmas ei leidu, nii, et unikaalne omamoodi. Elanikke järve ümbruses on 70´000. Järve transport on traditsiooniliselt väikeste paatidega või vähe suuremate paatidega, mis on varustatud ühe silindrilise diiselmootoriga. Lisaks kalameestele tuntakse järve ka siinsete ujuvate külade ning aedade poolest. Järve põhjast kogutakse lammu millest siis ehitatakse ujuvad aiad. Vastavalt vee tasemele need tõusevad ja langevad veega koos. Samas lamm on toitaineterikas mis annab häid tomatisaake ja palju muudki. Väisasime lisaks hõbedatööstust kus sai ise proovida näputööd ja saime teada kuidas kivi seest hõbe välja võetakse ning ostsime sealt kaasa samuti hõbeehteid endale.

Sellesse piirkonda jäävad ka hämmastavad ning lummavad pooleldi metsa kasvanud Alaung Sitthou iidsed stuupad (stuupa sarnaneb piklikule püramiidi kujulisele monumendile) ning palju-palju muud huvitavat. Samuti võib sellest piirkonnast leida 200 km kauguselt sisse rännanud pikk-kael naisi, kes oma kuni 9 kg kaaluvate kaelaehetega kohalikus tehases koperatiivsuse alusel värvilisi kangaid koovad. Nimi pole aga alati tõega käsikäes – naiste kael on sama pikk, kui kõigil teistel. Pika kaela visuaalse efekti tekitavad hoopiski raske ehte poolt alla surutud õlad.

Käisime samuti siiditööstuses ja nägime kuidas Lotus lillest (Nelumbo nucifera) tehakse siidi ning kuidas kangast kootakse ning kuidas lõpptoodang valmib.

Veel käisime tubakatööstuses kus vorbiti sigareid tubakalehtedest ja kus üks naine jõuab tunnis 180 sigarit keerata ehk siis igas minutis 3 tükki. Uskumatu!

Sõime lõunat samuti veepeal mis hiljem tekitas Annelile kõhu probleeme kuid muidu oli toit väga maitsev. Sõime Edviniga jälle kala ja selle järve delikatessi Inle karp.  Anneli võttis lihakraami ja sellest olid ilmselt ka probleemid kõhus.

Ennem linna naasmist külastasime ühte templit järvel kus olid kuldmunad kandikul ja naisi sinna sektorisse ei lastud. Neid mune sai ise kasvatada kui ostsid kullast fooliumi ja kleepisid sinna peale. Järve tuur oli üks huvitavamaid tuure reisi jooksul.

Õhtul järve pealt naastes siirdusime hotelli vähekeseks puhkama, et siis valmistuda ööbussi reisiks Yangooni (ca 700 km). Aeg läks ruttu ja pidigi hakkama minema sest oli jälle pick up tellitud ja juba ta ootas meid. Ühesõnaga viskas meid sinna kohta kus buss pidi väljuma, see ei olnud bussijaam. Väga tihti Aasias ei lähegi bussid bussijaamast vaid suvalise tänavanurga pealt või siis nende kontorist kus samuti pileteid müüakse. Ootasime seda bussi hea tükk aega ja see oli hea Annelile sest sai WC vahet joosta. Asi oli tegelt tõsine sest ega nendes bussides WC-d ei ole ja kõhuhädade puhul ei kannata just oodata sobivat kohta peatumiseks. Lõpuks meie buss tuli, mingi 40 mintsa hiljem aga see on seal normaalne. Kohe kui bussi saime küsisin reisisaatjalt, et kas tal kõhuprobleemide tarbeks mingit head rohtu on olemas, sest söetabletid ja Lacto Seven ei aidanud. No viimane on muidugi veel ennetav mitte järelkajadega võitlemiseks. Tütarlaps läks minema ja naasis 2 tabletiga. Anneli võttis kohe ühe ära ja teist ei läinudki vaja sest see üks tegi asja nii korda, et 3 päeva ei olnud vaja käia. Seal on ikka omad rohud ja need tõesti aitavad.

Öö möödus jällegi ruttu sest vaatasime filme niikaua kui magama jäime. See oli tõesti mugav buss sest iga istme peatoe sees oli telekas nagu lennukis juba. Vahepeal aeti jälle sööma ja meie Edviniga isegi käisime, loomulikult Anneli keeldus. Hommikul jõudsime vara 7 paiku Yangoni. Buss ei sõitnud linnagi vaid jäi kuhugi linna äärde külasse. Egas midagi pidime maha kobima ja hea oli, et meid jälle govermendi mehed ei tülitanud öösel.

Takso saime mingi 15 mintsaga ja see oli tõeline sara, hea, et ei pidanud ust ees hoidma. Lagi kukkus küll kogu aeg pähe! Püüdsime jälle meie hotelli talle selgeks teha kaardil, kuid ei õnnestunud. See ei olnud isegi Tootsi gloobust näinud kuid kui sõnasime ühe templi kesklinnas oli asi kohe selge ja sõit algas. Takso kihutas ja hüppas kogu aeg kolmandast reast esimesse ja teise ja kolmandasse jne. Juba ma jõudsin mõelda, et tahab meid kiirelt Buddha juurde sõidutada ehk siis sinna kuskohast tagasi enam ei pääse. Siiski jõudsime ühes tükis Sule Pagoda juurde ja võisime seda Buddhat kaugelt kaeda sest sellesse väikesse pühamusse oli pilet mida nagu mujal Myanmaris kuskil ei olnud. Ega meil ei olnud lusti sinna minna samuti sest olime neid näinud niipalju juba ja olime bussi sõidust väsinud. Kuigi see Sule Pagoda oli 2´600 aastat vana, otsustasime mitte minna ja soovisime üles otsida oma hotelli.

Hotell asus mingi väikese tänava peal ja üsna räämas keskkonnas kuid siiski täitsa südalinnas. Saime jälle check in teha juba 8.30 nii, et vedas ei pidanud lõunani ootama. Tuba oli pisike punker aga hädavajalik oli olemas (telekas, nett, air con.), wc ja duširuum oli koridori peal kuid üheks ööks oli see täitsa savi. Viskasime väheke pikali, et lõõgastuda bussireisist. Päevapeale oli plaan külastada Yangoni kesklinna ja leida mida seal on vaadata. Yangoni kõige uhkema vaatamisväärsuse jätsime järgmiseks päevaks.

Lonkisime siis kesklinnas ja vaatasime seda prügi, laga, rotte ja prussakaid kes mööda tänavat sibasid. Inimeste tegevusi ja tegevusetust! Ega seal midagi erilist ei olnudki! Lõpuks maandusime ühes pargis mis oli selline inimeste chillimis koht. Tundus esialgu nagu oleks ainus rohelus linnas. Üks huvitav šeik oli seal pudeli joogivee jagamine kuhu järjekorda samuti meie ennast võtsime sest meie ostetud pudelid olid selles lõputus kuumuses +38 juba tühjaks saanud. Kui jõudsime lähemale jagamiskohale nägime, et need pudelid täideti mingist vannist ja ei olnudki korgi all siis lahkusime järjekorrast. Selline vesi on kahtlane ja joogivesi tuleb ikka osta poest kus korgil plomm peal. Päeva lõpuks leidsime ühe kohviku kus sai päris korralikult süüa ja jahe oli seal samuti.

Väheke Yangonist! Yangon ehk Rangoon mis tähendab literatuurselt “Tüli lõpp” on riigi suurim linn. Ta asub Yangoni ja Bago jõe ääres 30 kilomeetri kaugusel rannikust, Martabani lahest. “Yangon” tuleneb birmakeelsetest sõnadest “yan” ja “koun”, mis tähendavad vastavalt “vaenlased” ja “jooksevad ära”. Yangonis valitseb troopiline mussoonkliima ja aasta otsa on seal palav ning aprillis-mais tõusevad temperatuurid üle +40. Kui Myanmar sai 4. jaanuaril 1948 iseseisvaks, kuulutati Yangon Myanmari pealinnaks. Enne iseseisvumist moodustasid enamuse linna elanikest indialased, hiljem suurenes bamarite osakaal. 6. novembril 2005 viis valitsus pealinna 320 kilomeetrit põhja poole Naypyidawi. Selle põhjused pole päris selged. On oletatud, et valitsus soovib pealinna, kuhu ei ulatuks välismaine telekommunikatsioon. On arvatud, et sisemaal asuvat pealinna on USA´l raskem vallutada. Yangonis elab koos eeslinnadega (metro) ligi 8 miljonit elanikku.

Järgmisel päeval võtsime takso ja lasime ennast viia järve juurde kus oli selline uhke kahe kanuuga ja omavahel ühendatud laev ehk siis Karaweik Hall või nagu nad seda ise kutsusid “Karaweiki loss”. Meie mõistes on loss midagi muud aga see selleks! See oli ikkagi väga suur ja helkis idamaises säras. Tegelikult oli seal sees kõrgklassi restoran ja sinna sisse niisama vaatama ei lubatutki kuigi ma küsisin ja valvur keeldus kategooriliselt. Läksin väheke valvuriputkast ikka 10 sammu sissepoole siis nägin juba näost, et see oli liiast Tema jaoks. Tegime siis ainult pilti ja limpsisime oma ostetud jäätist. Tagasi jalutasime järve kallast mööda kuhu oli ehitatud sild. Üsna ohtlik tegevus sest väga paljud lauad olid mädad ja lõpuks ei saanudki edasi sest veekohale ehitatud laudadest promenaad oligi lagunenud.

Viimaseks kohaks jäi meil Shwedagoni Pagoda või Great Dagon Pagoda või Golden Pagoda mis ongi ainus suurim vaatamisväärsus Yangonis. Heal lapsel mitu nime! Kullatud stupa on 99 meetri kõrgune ehk siis 30 korruselise maja kõrgus. Arvatakse, et ta on ehitatud 6-10 sajandi vahel ja pidevalt ümber ehitatud sest maavärinad on laastanud seda pagoodi. Käesolev kõrgus ehitati peale 1768 aasta maavärinat ja algne kõrgus oli kõigest 18 meetrit. Sinna läksime jalgsi sest aega oli palju ja soovisime veel kohalikku elu nautida. Paar kolm kilomeetrid tuli ikka sinna jalutada! Siia enam nii lihtsalt sisse ei lastud, pidime seljakotist välja võtma pikad püksid ja käistega jaki sest õlad ja jalad paljad ei tohtinud olla. Naljakas oli vaadata turvamehi ülikond seljas ja paljajalu ise. See jakiga olemine oli piin sest oli ikka väga palav. Kulda oli sinna niipalju igale poole jagatud, et võttis lausa pimedaks.

Õhtu lähenedes jätsime hüvasti Yangoni vaatamisväärsustega ja võtsime takso, et sõita lennujaama. Hind kokkulepitud ehk siis meie dikteeritud ja sõit võis alata. Taksojuht küsis kuhu lendame ja kui sai teada, et Bangkoki siis viis õige terminali ette. Soovisime siseneda terminali kuid meid ei lastud kuuldes kuhu lennata soovime. Öeldi, et peate terminal ühte minema. Lonkisime sinna mis ei olnudki nii lühike maa vbl 600-700 m ja läksime sealt turvaväravatest juba läbi. Need väravad on terminali sisenedes, pärast tulevad veel teised turvaväravad kui piir tehtud. Hakkasime lennuplaane vaatama ja oma lendu ei leidnudki. Läksin siis küsima check in-ist ja sealt öeldi, et Teie lend läheb terminalist kaks. Kuramuse tsirkus käis ainult, üks ütleb ühte ja teine teist. Sellepärast peabki seal aega nats rohkem olema, et joosta terminalide vahel. Kappasime siis tagasi ja saime nüüd ikkagi sisse, kuigi need turvamehed jõllitasid meid kahtalselt. Piirid tehtud ja turvakontroll samuti lonkisime oma värava poole. No nii tühja lennujaama nägin ma esmakordselt, tax free poed mis seal olid kahelpool tänavat olid inimtühjad ja ainult müüjad rääkisid teineteisega üle tänava. Ei tea millest nad seal elatuvad või kuidas see business seal ära tasub. Aga noh, seal riigis ju kõik enamvähem ühe pere ja tema suguvõsa käes. Selline riik on Myanmar ehk siis vana Birma.

Lennuks oli meil nüüd Thai Lion Air ja mõne tunni pärast oleme juba teistkorda Bangokis.

Aitäh, et lugesite! Järgmine osa tuleb Taimaast!