Thailand

Väheke lendu ja maandusimegi Bangkoki lennujaamas. Vudisime kähku esimeste hulgas lennukist maha, et jõuda piirile esimeste hulgas. Jõudsime esimestena sest istusime üsna ees ja need vähesed kes koridoris jalutasid, nendest kihutasime mööda. Piiril kolmandana oli Anneli meist esimesena. Kõik juba laabus kui piiriametnik küsis hotelli Tema käest. Kappasin sinna ja ütlesin, et peast ei tea, pean järgi vaatama. Läksin kohe telefoni sisse kus mul kõik lennupiletid ja hotelli broneeringud jne tähtsad asjad kaustas olid kuid seda Bangkoki hotelli ma ei olnud sinna üles laadinud. Tuli ka meelde, ma ei teinudki seda sest kui me Myanmari läksime läbi Bangkoki, ei küsinud keegi hotelli nime ja ma arvasin, et see neid ei huvitagi ning sellest tingituna ma ei laadinud läpakast hotelli broneeringut telefoni. Egas midagi tuli läpakas seljakotist välja kangutada. No aega läks ja piiriametnik (naisterahvas) tegi vahepeal Anneli passi korda ja Edvini oma samuti ning jättis minu ootele võttes passi oma lauale. Ma mõtlesin, et nii lihtsalt saigi läbi ja sulgesin ning toppisin läpaka koti tagasi. Kui ametnik oma silmad minule suunas ja mõtlesin, et annab mulle passi tagasi kuid ei! Uuesti tuli küsimus, et mis hotellis peatute. Kurivaim, olin jõudnud ju läpaka sulgeda ja kotti tagasi toppida! No jälle läpakas välja ja millal käima ennast tõmbas ning sisse sain, avastasin, et selles kaustas kus mul kõik asjad olid seda broneeringu faili ei olnudki. Ruttu mailboxi vaatama, et kas seda ilma netita lahti saab. Õnneks olin ma seda maili juba lugenud ja siis toimib samuti ilma netita g-mail. Leidsin õige asja üles ja näitasin Talle seda hotelli nime. Toksis selle arvutisse ja andis mulle passi. Vaatasin kiire pilgu järjekorra poole ja seal olid sellised tigedad näod valmis mind liistule tõmbama sest ainult üks ametnik võttis seda lennukitäit rahvast vastu ja meie kulutasime seal vähemalt 15-20 mintsa aega. Panime ruttu sealt minema, et mitte jääda nende kurjade nägude kätte kes ametniku juurde suundusid piiri tegema.

Jõudsime lennujaamast välja ja läksime kohe taksoteenuste juurde. Saime üsna ruttu takso ja istusime sisse. Taksojuht hakkas autot käivitama kuid see sunnik ei tahtnud käima minna. Mingi starteri probleem oli sest viskas kogu aeg tagant ära käivituse. Proovis seal 15-20 korda ja lõpuks siis õnnestus, juba jõudsin mõelda, et selle risuga küll linna vist ei jõua. Küsis meie käest, et kas paneme kiirteed mööda, no muidugi vatstasime jaatavalt. Tuli esimene kiirteemaksu punkt ja taksojuht küsis meie käest raha maksu maksmiseks. Me ütlesime, et meil ei ole Tai raha. Kuskohast me öösel kell 22:30 neid Tai bahte vahetame. Taksojuht maksis siis ise, hea, et see raha Temal endal olemas oli. Hotelli Ta ei teadnud, tänavat ei teadnud aga piirkonda teadis vähemalt. Seikles seal kesklinna tänavatel ja küsis kogu aeg teed. Lõpuks leidis üles ja sõitis kohe treppi. Maksime taksojuhile 12 $ ja sisenesime hotelli. Hotell iseenesest oli kena ja viisakas, saigi võetud vähe kabedam sest peatusime seal ju kaks ööd. Vajusime kohe pehmete patjade vahele ja uni võttis kohe ka võimust. Olime Myanmaris ennast parasjagu ära väsitanud käimisega ja lend ning lennujaama protseduurid otsa kustutasid meie ärkveloleku täna õhtul ruttu.

Magasime kaua ja hommikul sööma jõudsime 9 ajal. Peale söömist siis kohe linna peale kus oli plaanis palju vaadata. Mureks oli muidugi raha sest laupäevasel päeval keegi Sulle raha ei vaheta (ametlikud putkad) ja kuskil nurga taga ei olnud lusti seda teha. Kõndisime meie esimese templi juurde kuid ilma Tai rahata midagi ei saa. Leidsime ühe põkajuhi kes teadis kus asub rahavahetus, ok käime siis ära. Kohapeal selgus, et see oli mingi reisibüroo ja kurss oli väga viltu meie kahjuks. Midagi üle ei jäänud, tuli vahetada sest alternatiiv puudus. Põkaga tagasi sinna kus olime ennist saime vaatama minna 5 tonnist puhtast kullast Buddhat. Piletid olid väga odavad ja kondasime seal mingi tunnikese lausa.

 

Läksime tänavale tagasi ja põkamees juba jälle ootas meid, et mis nüüd järgmiseks tuleb. Ega me teadnudki sest järgmised põnevad kohad olid sealsamas lähedal. Ta soovitas jõe tuuri, et templeid vaadata. Mõtlesime väheke ja nõustusime mis hiljem selgus osutus veaks. Kõigepealt viis Ta meid mingi kangapoe juurde ja ütles käige nats sees, et neil on kokkulepe kui viib kliendid sinna siis saab ta bensiinitalonge. Käisime siis väheke sees ja tulime välja tagasi, mingeid talonge ta sealt küll ei saanud meie arust. Kangapoes hakati meile tekstiili pähe määrima kuid meil ei olnudki plaanis sealt midagi osta. Lõpuks tulime sealt tulema, ära tüütas see müügijutt! Seejärel viis ta meid sadamasse väikese papi eest ja juhatas kuskohast saab tuuri osta. Piletid olid üsna krõbedad aga mõtlesime, et kui näeb templeid ja midagi veel siis käib kah! Lainetus oli üsna suur sest seal jõepeal kihas tõeline elu. Sõitsime algul mööda peajõge ja siis keeras ära kõrval kanalitele. Mõtlesin, et seal on mingi tempel ja mida kaugemale pea jõest sõitsime tekkis imelik tunne, et miks me seda külaelu siin vaatame. Templeid muidugi oli, kuid need ei olnud need mis meie tahtsime ja maha samuti ei saanud kuskil. Nii kruttisimegi mingeid kõrval kanaleid mööda kus vahepeal tulid mutikesed paatidega oma kaupa meile pakkuma ja see kõik hakkas juba tüütavaks muutuma. Lõpuks jõudsime peajõele tagasi. Templid mida arvasime, et külastatakse lihtsalt keegi kinni ei pidanud ja pidime kaugelt vaatama. Järsku sõitis paat kaldale ja ütles, et nüüd on reis läbi ja võite maha minna. See peatus asus vana kuninga palee juures ja sinna oli meil plaan ka minna. Kuid paadisõit ise jättis väga kehva mulje, eriti kui saime teada, et teised sõitsid kolm korda odavamalt selle ringi. Ajas ikka närvi küll, eriti see põkamees kes seda trippi soovitas. Oli mingi oma punt seal kes kellele turiste müüs. Esimene petmine tuli meil reisil. Kahe tunnine tripp ei olnud kallis kuid, et selle eest midagi ei saanud eriti peale kaugelt vaatamise, ajas väheke harja punaseks. Kõigi pullim oli see, et pidime veel kaldale maabumise maksu maksma mida muidugi tegid teised samuti. Ok, nagu öeldakse oli see meile väike õppetund, et igat põkameest ei tasu usaldada.

Edasi läksime templisse nimega Wat Phra Chetuphon Vimolmangklararm Rajwaramahaviharn kus asus samuti Tai traditsiooniline meditsiinikool ja seal oli võimalik omandada samuti Tai massaaži oskusi. See oli täitsa ilus ja põnev kogum, vaatate pilte oskate ise hinnangu anda. Samuti ei puudunud sealt suur lamav Buddha!

Väheke räägin Bangkokist, et mis linn see on!

Bangkok on Tai pealinn. Asub Chao Phraya jõe kallastel, Tai lahe ääres. Nime Bangkok kasutavad üksnes välismaalased ja seda inglise keeles. “Krung Thep” ehk „Inglite Linn“ on lühend linna täielikust nimest mis on ühtlasi maailma pikim kohanimi ja on oma koha saanud samuti Guinnessi rekordite raamatus kus linna nimes 168 tähte: Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Ayuthaya Mahadilok Phop Noppharat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya. Hull värk nii, et kui peaks sõbrale vastama, et kus linnas käisid siis selle linna nime ette lugedes satud kindlasti kimbatusse või veel hullem rongi, bussi või lennupiletit peaks ostma selle ametliku linna nimetust mainides. Linna metropolis  elab ligi ca 15 miljonit elanikku. Suurimad rahvusenamused on tailased ja hiinlased. Linnas elab väga palju eurooplasi ja samuti jaapanlasi (suurim jaapanlaste populatsioon Aasias väljaspool Jaapanit). Bangkok on suhteliselt noor linn ajalooliste linnade kõrval. Kuni 18. sajandini asus samal kohal väike asula nimega Bang Makok. Eks sellest nimest see Bangoki nimi muule maailmale on tulnudki. Aastal 1782 rajas kuningas Rama I sinna riigi uue pealinna, sest endine pealinn Ayutthaya oli sõdades Birmaga purustatud. Linn rajati Chao Phraya jõe madalatele kallastele koos ulatusliku kanalite võrgustikuga, mistõttu Bangkokki on nimetatud ka Idamaade Veneetsiaks. Samas on Bangkoki kliima väga palav ja niiske, märtsis ning aprillis tõusevad temperatuurid üle 40 soojakraadi.

Edasi jalutasime vana kuningapalee juurde, et seda külastada kuid enam sisse ei saanud sest oli juba hilja selle külastamiseks nii suurel territooriumil asuvat vaatamisväärsust.

Hakkasime otsima põkameest kes meid hotelli tagasi viiks ja leidsimegi ühe tõmmu mehe kes meenutas rohkem indialast sest oli kasvult suur ja tüüpiliste indialaste näojoontega. Leppisime rahas kokku ja kohe läks sõiduks. Hakkas meile jälle ajama oma kangapoode sest neil jälle kokkulepe, et kui Tema kliendid sinna viib siis saab kütusekuponge. Ok, mõtlesime esialgu sest aega meil oli enne pimeduse saabumist. Kangapoes jälle tuttava pealesurumine ja tüütamine. Anneli lõpuks ostis endale ilusa hommikumantli mida Ta juba varem ihaldas ning oli odav samuti. Üks hea asi oli veel selle poe puhul saime hea kursiga raha vahetada, see oligi kõige suurem pluss Anneli hommikumantli kõrval. Saime isegi sealt kupongi põkamehe jaoks. Saime lõpuks teada, et see värk käis seal hoopis niimoodi. Põkamehed viivad poodi ja kui ostetakse siis saab kupongi. Tulime poest välja ning põkamehele esiti me kupongi ei andnud. Hakkasime liikuma ja põkamees hakkas jälle ajama, et tal veel üks kompanjon kes müüb ehteid ja lähme sinna vaatama. Me ütlesime ei soovi enam, et tahame hotelli kuid Ta ei jätnud jonni, et viimane kord ja rohkem mujale ei lähe. Anneli ikka vihastas ja karjus Ta peale, et viigu hotelli. Aga Ta ei jätnud järgi ja tegi sellise kurva näo. Ok, läksime siis vaatama kui tegemist veel kulla ja karraga, et mis seal siis ilusat pakutakse. Pood oli tõesti uhke selline paarsada ruutu ja nipsasju väga palju. Vaatasime seda ja teist ning proovisime samuti neid ehteid kuid ei ostnud midagi. Läksime välja ja põkamees oli näost näha nördinud sest tema teenis ju ostude pealt. Ütlesime, et „davai“ nüüd hotelli ja liikusimegi minema kuigi tahtis veel kuhugi meid viia shoppama, me enam ei nõustunud sest kaua võib? Põkamees helistas kellelegi ja rääkis omas keeles midagi ning ühe ristmiku peal ütles meile, et tema onu viib meid nüüd edasi. Kolisime ümber ja alles siis saime aru, et see põkamees ainult seal ümbruskonnas ilmselt tiirutaski, et kliente poodidesse ja äridesse sõidutada. Onu hakkas siis hotelli sõitma ja meeletud ummikud olid igal pool. Ta kirus seda meest kes talle meid sokutas ja me juba arvasime, et see ei olnud küll mingi onu Temal. Ta teadis lihtsalt, et sinna hotelli minnes on ummikud või ei tahtnud omast piirkonnast lahkuda, et leida veel turiste kes tema üles seatud lõksu langevad. Talle me muidugi seda kütusekupongi ei andnud ja niinimetatud onule samuti mitte sest kõik üks sulide punt. Tõime selle kupongi hoopis koju mälestuseks ja tangime ise siit Neste jaamast selle kupongiga.

Peale pikki ummikutes seismist ja läbi hoovide sõitmist saime oma põkaga hotelli juurde. Ta otsis samuti väheke aega meie hotelli!

Käisime duši all ja lõõgastusime väheke, et minna Bangkoki kuulsasse „Roof Bar-i“ nimega „Moon Bar“. Asus üsna lähedal meile ehk siis ca 3 km kaugusel. Tahtsime jälle põkat võtta kuid see ütles 5 korda kallima hinna kui takso. Tuleb välja, et põkamehed on Bangkokis ikka väga ülbed, saatsime Ta jälle teatud kohta eesti keeles ja läksime taksot passima tänavale. Mõne minuti passisime ja kohe tuli takso mis meid sinna ihaldatud kohta viis. Baar asus ligi 70-dal korrusel ja kiirlift sõitis sinna ikka mõned minutid. Asi oli uhke ja me teadsime, et sinna plätude, lühkarite ega maikaga sisse ei saa. Olime ennast vastavalt ka riietanud, meid vaadati põgusalt üle ja me sobisime oma „dress code-iga“. Istusime ühte lauda ja toodi meile menüü kus lehtedel valgus sees, et Sa lugeda näeksid, muidu oli seal üsna pime. Söögid olid seal kallid ehk siis kallimad kui Soomes ja otsustasime selle peale mitte kulutada kuid joogid võtsime ikka. Ega needki odavad olnud kuid midagi pidi ju võtma. Rummikokteilides vist rummi sees ei olnudki, vähemalt me ei tundnud rummi maitset. Katusebaar oli põnev sest ega turvapiirdeid erilisi ees ei olnud. Madalad sellised 1.20 m olid aga ei olnud mingeid kõrgeid klaasist piirdeid nagu mujal kõrghoonetel. Üle ääre alla potsatad siis saad paarisaja meetrise lennu ennem kui emakese maa peale jõuad. Katusebaar oli kolme tasapinna peal ja saime väga huvitava elamuse seal. Meie Edviniga väisasime samuti sellist asja esimest korda. Põnev! Tasub täitsa külastada! Olime seal paar tundi ja sellest oli piisav meile!

Võtsime tänavalt takso ja sõitsime hotelli tagasi. Käisime kohalikus toidukaupluses kus ostsime väheke süüa, rummi ja õlut ning läksime hotelli Edvini tuppa kus siis väike pidu jätkus. Tiksusime kella üheni ja siis läksime magama.

Järgmisel päeval kell 12.00 ootas meil edasilend Põhja-Taisse Chiang Rai-sse. Hommikul üles, käisime hommikust söömas ja pakkisime asjad ning tänavale jälle taksot passima. Saime takso ning sõitsime lennujaama. Taksojuht küsis kuhu lendate ja viis meid „domestic departure“ ehk siis kohaliku lendude terminali. Nüüd meil piiri teha ei olnud vaja ja piletid saime samuti automaadist kätte sest Anneli perenimi oli mul bookingu peal nagu peab. Lennukiks oli meil jälle Air Asia ja pooleteist tunnise lennu järel leidsimegi ennast linnast nimega Chiang Rai.

Chiang Rai on Tai põhjapoolseim suurim linn, see loodi pealinnana kuningas Mangrause valitsemis ajal 1262. aastal. Linnas elab ligi 80 tuhat elanikku ja ta asub lähisekvatoriaalses kliimavöötmes, mistõttu on seal väga palav. Märtsis, aprillis ja mais tõusevad temperatuurid üle 40 kraadi. Linn asub 60 km kaugusel Birma piirist ning edaspidi tuleb linnast veel juttu väheke kui oopiumiga äritsemise kohast.

Chiang Rai lennujaam võttis meid vastu kohaliku ansambli muusikaga. Tore kui nõnda üllatatakse.

Lennujaamast välja jõudes suunati meid kohe taksoteenuste pakkuja juurde. Ütlesin hotelli nime ja aadressi ning kästi meil istet võtta pingil. 20 minutit ootamist ja öeldi meile, et takso ootab teid juba seal. Taksojuht viis meid algul vale hotelli juurde millel oli sama nimi mis meie hotellilgi ja sellisel juhul tuleb jälle appi netivaba maps. Meie hotell asus tegelikult mõnisada meetrit eemal. Hotellis ennast sisse seadnud oli mul plaan kohe valgesse templisse minna sest päev oli veel pikk. Admin juhatas meid kuidas bussijaama saab ja ütles isegi mis postide alt sinna bussid lähevad. Kohapeale jõudes selgus midagi muud. Bussid sealt postide alt ei läinud ja bussiga on üldse sinna ebamugav sõita. Bussid käivad ebaregulaarselt ja kulub hulga väärtuslikku aega. Otsus tehtud, lähme siis põkaga. Põkasid oli seal lademes nii, et oleks võinud lausa oksjoni korraldada, et kes viib odavamalt ära. Templi juurde on ca 15 km linnast ja nüüd siis lähemalt väheke templi ajaloost.

Wat Rong Khun ehk paremini tuntakse teda turistide hulgas kui White Temple. Ta on kaasaegne, tavatu, eraomandis olev kunstistiilis Buddha tempel. Ta kuulub kunstnik Chalermchai Kositpipatile, kes kavandas, ehitas ja avas külastajatele templi 1997 aastal. 20 sajandi lõpuks oli originaal Wat Rong Khun halvas seisukorras. Fondil ei olnud renoveerimiseks raha. Kohalik Chiang Rai kunstnik Chalermchai Kositpipat otsustas templi täielikult taastada ja rahastada projekti enda raha eest. Tänaseks on Chalermchai Kositpipat oma projekti rahastanud 40 miljoni THB eest ca 1 miljon €.

Kunstnik kavatseb templist ja kõrval asuvast piirkonnast teha õppimise ning meditatsiooni keskuse mis aitab inimestel saada kasu budistlikest õpetustest. Kuulus Tai kunstnik ei ole kuulus ainult omal maal vaid kuulus ülemaailmselt, põhiliselt muidugi maalikunstnikuna. Tema kallimaid teoseid on USA-s müüdud 60´000 dollari eest. Valge puhas värv on teda mõjutanud Sri Lankast saati kui nägi sealseid valgeid kujusid ja templeid. Kositpipat leiab, et templit ehitades Buddhale antakse talle surematu elu. Täna on suur projekt käimas ja valmis saavad hoonete kompleksid arvatavalt aastaks 2070. Ma usun, et niikaua Ta kindlasti ei ela kui täna on juba üle 60-ne aga mine tea surematu elu!

Templi sümbolitest.

Taeva väravaks nimetatakse kohta pärast silla ületamist, mida kaitsevad kaks olendit, kes esindavad surma ja rahu ning kes otsustavad surnude saatuse. Ubosoti (peahoone) ees on mitu meditatiivset Buddha pilti.

Ubosot on peamine hoone. See on kogu valge hoone, millel peegelklaasi killud on hoone välispinnas. Ubosot sisaldab selliseid Tai klassikalise arhitektuuri disainielemente nagu kolmeastmeline katus ja Naga (kuningkobra) madude rikkalik kasutamine. Seinamaalinguid kujutatakse oranži leekidena ja deemoni nägudega kuhu on pikitud lääne ebajumalaid nagu Michael Jackson, Matrix, Freddy Krueger ja Terminator. Tuumarelvade, terrori rünnakute ja naftapumpade pildid annavad hävitava mõju mida inimesed on maa peal teinud. Harry Potteri, Supermani ja Hello Kitty kujutamine segab seda üldist sõnumit mõnevõrra, kuid üldine moraal on seal selge – inimesed on pahelised.

Kuldne hoone kujutab endast keha, samas kui valge ubosot esindab meelt. Kuld sümboliseerib seda, kuidas inimesed keskenduvad maailma tahtele ja rahale. Valge hoone kujutab endast ideed teenida väärtust ja keskenduda meelele, mitte materiaalsetele asjadele ja omandile.

Sellega ongi tegelikult selle valge templi idee mõistatus lahendatud ja kui kogu see kompleks valmis saab mis kätkeb endas üheksat ehitist ning millest iga hoone omab tähendust võib see kunagi tõeliseks turistide hitiks kujuneda. 2014 aastal tabas tugev maavärin Chiang Rai´d. Kuigi valge tempel oli tugevasti kahjustatud, otsustas kunstnik taastada ja laiendada Wat Rong Khuni ehk valge templi.

Meie jätsime samuti oma käimisest sinna märgi, mitte ainult külaliste raamatusse kirjutamisega vaid ikka omamoodi märgi sinna püünele.

Tagasi linna jõudes käisime pesemas end ja siis õhtusöögile. Õhtusöögi restorani leidsime kohe enda tänavas ja meie hotelli lähistel. Meie sõime jälle kala ja Anneli mingit loomaliha mis oli aga puhas kondipuru. Selliselt meil päev mööduski.

Järgmisel päeval peale hommikusööki võtsime põka tänavalt, et minna kaema Suurt Buddhat ja punast ning sinist templit. Need asusid samuti ca 10 km kaugusel linnast. Siinne kohalik elu oli palju ilusam sest prügi ja seda meeletut mustust ei olnud. Kõikjal oli üsna puhas! Kohale jõudes oli see suur Buddha ikka tõeliselt suur. Uskumatu missugune teos on jälle valmis tehtud! Samuti siin käivad veel tööd ja kompleks ei ole valmis, nimelt ehitatakse Buddha ette sissekäigu treppi mida valvavad hiiglaslikud kuningkobrad. Valge Buddha kuju on 25 korruseline (nii näitas lift korruseid) ja seal sõidab sees lift millega pääseb pea sisse. Pea sees nagu ikka on Buddhal kolmas silm ja sealt avaneb päris kena vaade olemasolevale kompleksile. Suure Buddha ja punase templi nimetus on tegelikult Wat Huay Pla Kang.

Edasi sõitsime sinisesse templisse Wat Rong Seua Ten mida jällegi alles ehitati ja kompleks oli alles poolvalmis. Üks ilusam tempel kui teine kui need lõplikult valmis saavad kunagi. Musta templisse (Baandam Museum) me ei jõudnudki sest aeg sai otsa ja asus linnast väga kaugel.

Õhtul linna tagasi jõudes väike karastus hotellis ning tellisin ära takso järgmiseks päevaks kes viib meid elevantide juurde, Golden Opium Triangel´isse ja edasi sealt Laose piirile (kokku ca 200 km). Takso tellitud läksime linnapeale jalutama ja kaema kohalikku elu. Kohalik elu nagu kohalik elu ikka, igaüks proovib kuidagi toime tulla. Kes teenib põkaga, kes söögiga, kes puuviljade ja juurviljadega. Selle juurde kuulub samuti igasugune muu staff mida saab poest, turult ja hõlma alt. Käisime samuti turul ja Anneli ostis endale ilusad päikeseprillid (kahjuks läksid hiljem katki). Küsisime hinda ja müüja ütleski, tundus kuidagi kallis ja mainisime seda samuti müüjale. Ta vastas aga eriti ülbelt, et valgetele ongi teine hind kui kohalikele. Edvin hakkas lähemalt vaatama neid prille sest tal olid endal prillid ninal ja prillide peal oli hind hoopis teine ehk palju odavam. Meie seda ei näinud sest oli pime väljas ja see turu valgustus oli väga halb. Küsisime, et miks Sa tahad meid petta, siis tuli ok, ok, ok makske see hind siis! Nahaalid on mõned ikka! See õhtu me sööma ei läinudki vaid ostsime puuvilju, arbuusi jne. Sellest toidust jagus meil antud õhtuks ja terveks järgmiseks päevaks taksos. Sai selline kogus kokku ostetud ja proovitud seda veganlust paar päeva.

Peale hommikusööki ootasime oma taksot mis ei tahtnud sugugi tulla meie arvates ja lõpuks läksin küsima admini käest. Admin vastas, et näete see buss ootab Teid juba kella seitsmest saadik siin. Nojah, kus meie võisime teada seda ja keegi ei suvatsenud meile öelda seda samuti. Korjasime oma kompsud kokku ja kohe siis bussi. Buss oli luksuslik ja mugav. Kolm kahekohalist laia nahkistet sees ning kaunistatud igasugu kardinate ja narmastega. Kõigepealt sõitsime elevantide farmi ja nägime kuidas neid vante piinatakse. Seda oli tõesti kurb vaadata kui vant on seotud jalgapidi meetrise köie otsa ja liikuda ei saanud. Ostsime vantidele banaane ja söötsime ning paitasime neid. Üks vant oli tõeliselt kaval ja, et meie tähelepanu äratada, trikitas ja keerutas, et me Tema juurde läheksime ja kui ei läinud siis mängis nagu solvunut ehk siis keeras selja. Sai Tema samuti oma banaanid kätte. Peremees küsis, et kas soovime sõita vantidega, kuid me keeldusime. See on samasugune piinamine kuigi siis oleks vant saanud rohkem jalutada. Banaanid söödetud lahkusime me vantide juurest ja hing oli väheke haige just sellepärast, et looduses oleks vandid olnud õnnelikud kuid seal olid nad nagu õnnetuse hunnikud ja lausa vesistasid nutta. Kurb!

Edasi hakkasime sõitma kuldse kolmnurga poole. Teepeal nautisime kohalikku külaelu mis erines kardinaalselt eelnevatest riikidest ja Lõuna-Taist just puhtuse poole pealt. Eks elu-olud olid ikka viletsad ja vaesed aga puhtust nad hoidsid.

Väike ülevaade siis sellest kuldsest kolmnurgast (Golden Opium Triangle).

Kuldset kolmnurka külastada soovitan ma kes külastab Põhja-Taid. See on ülemaailmselt tuntud asukoht kus Tai, Laose ja Myanmari piirid kohtuvad Ruak´i ja Mekongi jõe ühinemiskohal. Külastada just sellepärast, et alles hiljuti oli see oopiumi kasvatamise ning kaubateede peamine sõlmpunkt. Samuti tänapäeval käib seal vilgas narkootikumide äri ja alles nädal tagasi konfiskeeriti seal 700 kg drooge. Seal asub samuti oopiumi muuseum kus saab näha sajandite vanuseid toimetamisi narkootikumide äris ja edasi liikumist kogu maailma. Koos Afganistaniga on alates 1950´st aastatest olnud üks kõige suuremaid oopiumi tootvaid piirkondi Aasias ja kogu maailmas. Enamik maailma heroiini kogusest jõudis kuldsest kolmnurgast kuni 21. sajandi alguseni mil Afganistanist sai maailma suurim tootja. Kuid Myanmar on siiski suuruselt teine ​​oopiumi tootja maailmas (25% kogu toodangust maailmas) ning alates II maailmasõjast on Myanmaril märkimisväärne roll riikidevahelises uimastikaubanduses.

Arvatakse, et Myanmaris oli 2005. aastal mooni kasvatust 430 ruutkilomeetril ja aastas toodetakse 700 tonni ning mooni kasvatamine on 17 korda tulusam kui riisi kasvatamine. Kuidas on siis võimalik nii suurel alal tegeleda selle tootmise ja äriga? Nelja aastase uurimise järel jõudis USA järeldusele, et Myanmari riiklik nafta ja gaasi ettevõte oli Myanmari armee kontrolli all oleva heroiini tulude pesuks peamine kanal. Hoolimata asjaolust, et ettevõttel ei ole varasid peale oma välispartnerite piiratud osamaksete ja ta ei teeni kasumit ning, et Myanmari riigil ei ole olnud kunagi võimet anda valuutakrediiti  riiklikule asutusele on selle ettevõtte Singapuri pangakontodel liigutatud sadu miljoneid USA dollareid. Uimastiraha kasutab Myanmar majandustegevuse ja turismi elavdamiseks. Yangoni pangad on pakkunud rahapesu 40% suuruse komisjonitasu eest. Kokkuvõttes siis niipalju, et iga turist kes sinna läheb toetab kaudselt narkoparuneid!

Kuidas seda kaupa siis turustatakse ja mis kanaleid mööda? Hobuste ja eeslite karavanidega veetakse Tai-Birma piiril asuvatesse rafineerimistehastesse oopiumi kus see töödeltakse heroiiniks mis on toodetud Myanmari kirdeosas. Enamik valmistooteid tarnitakse üle piiri erinevatesse linnadesse Põhja-Tais (Chiang Rai, Chiang Mai jne) ning Bangkoki edasiseks levitamiseks rahvusvahelistel turgudel. Bangkokis asuvad Tai, Hiina ja Birma kaubitsejad kes kontrollivad suures osas Tais asuva Kagu-Aasia heroiini välismaist müüki ja liikumist. Kuid valitsuste, avalikkuse surve ning piirkondliku põua olemasolu on oluliselt vähendanud käesolevaks ajaks seda turgu. Nüüd kontrollivad Bangkokis ja teistes Tai osariikides turgu väiksemad tegijad ning rahvusvahelistele turgudele suunatakse väiksemaid heroiini koguseid. Käesoleval ajal toodetakse Kagu-Aasia heroiin läänemaadesse kullerite tarbeks kes reisivad lennukitega. Paljud jäävad vahele ja piinlevad Tai vanglates, suuremate koguste puhul on ettenähtud surmanuhtlus Tai seaduste järgi.

Niipalju veel, et 1850-1860 peeti oopiumi turustamise pärast sõdu kuhu oli kaasatud sellised riigid nagu Hiina, Prantsusmaa, Inglismaa ja vähesel määral USA ning Venemaa. Kõik maailma võimsad püünel kaklemas meelemürgi pärast. Selle äriga on tegelenud samuti luureorganisatsioon CIA Ameerikas ja aidanud lennutranspordiga valget kulda Ameerika pinnale tarnida. Kõik on ostetavad ja müüdavad isegi luureorganisatsioonid! Oopiumiga hakati kaubitsema juba 1750 aastal nii, et ajalugu on pikk sellel taimel!

Meiegi käisime Oopiumi muuseumis ja tutvusime selle pika ajalooga nii filmide, piltide kui makettide näol. Kahjuks ei lubatud seal ei pildistada ega filmida ning ainuke jäädvustus jäi oma kõvakettale mis asub kõrvade vahel. Selline nutune ja põnev ajalugu ning elukorraldus selles kuldses kolmnurgas.

Edasi sõitsime üle mägede Mekongi jõe äärt mööda allapoole kus on ametlik Tai-Lao maismaa piiripunkt ehk siis Tai pool Chiang Khong ja Laose pool Huay Xai linn.

Tai piiriületus kulges eriti kiirelt. Kõigepealt suunati piletikassasse kus ostsime piletid bussile mis viib üle Mekongi jõel oleva silla teisele poole Lao piiripunkti. Jalgsi, jalgratta ega mootorrattaga seal liikuda ei saa. Jalgrattad topitakse samuti bussi ja mootorrattad on ilmselt lihtsalt keelustatud või peab mingit muud piiripunkti kasutama. Peale pileti ostmist suunati meid kohe piirile kus vaadati, et bussipilet on olemas, löödi lahkumistempel passi ja olidki kahe riigi vahelises eikellegi maal. Ootasime bussi oma pool tundi kui lõpuks tuli. Kamandati meid bussi ja sõit algas. Tähelepanu päädisid bussi uksed. Bussijuhi taga ennem esimest rida oli veel sein ja sellel oli samuti uks ees peale sisenemis ukse. Seesamune teine uks keerati lukku kui buss väljus, et Sa jumala eest vist plagama ei paneks silla peal ja jõkke ei hüppaks. See on muidugi minu arvamus aga selline huvitav kogemus oli jälle kahe ukse taga sõita!

Ees terendaski juba Lao Rahvademokraatlik Vabariik! Kuidas laabuvad piiriületused me veel ei tea sest ületame piiri jalgsi! Teine küsimus on ööbuss Luang Prabangi mis pidi väljuma kell 19.00. Kas ikka läheb ja kas on turvaline see sõit sest sõidame üle mägede kohati 1´700 m kõrgusel. Aga sellest juba järgmises osas mille pealkirjaks LAO.

Aitäh lugemast ja piltide vaatamise eest! Kohtume Laoses!