Vietnam

Lend sujus normaalselt ja mis seal ollagi saab kui püsid õhus ainult tund aega. Juba lennukis rääkisime, et lennukist ruttu maha siis saab piiri esimeste hulgas nagu alati olime tahtnud. Tormasime jällegi mõnest üksikust mööda ja olime esimesed viisade tegemisel. Andsime passid sisse ja muud paberid samuti piltidega ning suunati meid istuma. Istusime pingil ja Edvin järsku ütles, et mingi tütarlaps tuli sealtpoolt kus meiegi tulime ja tal oli käes suur paber kus peal kirjutatud Meelis, Anneli ja Edvin. Ta rääkis seal piirivalve inimestega ja need näitasid käega meie poole, et ühesõnaga istuvad seal! Mina seda ei näinud paberiga tulekut ei näinud, nägin ainult seda tütarlast seal piirivalve juures. Jäime ootele mis juhtuma hakkab, tegime juba nalja, et eks see keegi julgeolekujõududest oli ning nüüd on sõit kinnimajja. Ega me kaua oodata saanud kui tuli meie passid näpus meie juurde ja ütles Tere tulemast Vietnami. Teie viisad on juba passis ning kõik on makstud. Võttis meid enda järgi ja viis piirijärjekorda kus olid VIP tegelased nii, et kõige tipuks saime piirist samuti kiirelt üle. Hiljem alles taipasin, et see oligi see kallis e-viisa kus ta ootas meid kuskil koridoris nimesiltidega, et võtta passid, teha eelisjärjekorras viisad ning viia eelisjärjekorras üle piiri ja maksta meie eest veel riigilõiv. Sellega säästsime kolme peale kokku pea 100 USD. Vot oli teenindus ja meie tormasime justkui hullud ning ei näinudki, et keegi meid ootab lennukikoridori juures. Aga noh, kus Sa tead seda, keegi meile ei öelnud kui kiiret e-viisat tegime.

Piirist läbi oli vaja kohe raha vahetada ja leidsimegi ühe box´i või õigemini seal iga box võitleb oma kliendi eest. Vahetasime raha ära ja kohe saime miljonärideks ehk siis 100 USD sai peaaegu 2,3 miljonit dongi (rahaühik Vietnamis).

Neiu küsis veel, et kuhu lähete? Ütlesin, et meil on hotell kesklinnas mille peale Ta vastas, et Ta võib taksoteenust samuti pakkuda. Selge, see sobib meile kui hinda kuulsime. Oli mõni dollar kallim kui lennujaama eest võetav takso. Kiitsime selle pakkumise heaks ja maksime raha neiule. Ta helistas kuhugile ja rääkis oma riisi keelt millest meie aru ei saanud ning ütles oodake vähe. Natuke aega ootasime ja ajasime muudest asjadest juttu selle neiuga kui tuli üks noormees meile järgi ning viis meid takso juurde. Takso oli uus uhke suur maastur. Viskasime seljakotid kolmanda rea peale ja istusime autosse. Auto oli tõesti mugav ja mõnus, ilmselt selle pärast maksiski paar dollarit rohkem aga taksoplafooni tal ei olnud. Neil seal kõikidel vist omad kulid kes pakuvad teenust igal võimalikul viisil aga see meid ei huvitanud, peaasi, et kiirelt hotellini saab. Taksojuht tahtis meiega nii suhelda kuid ei osanud sugugi inglise keelt aga noh käed jalad terved ja suheldud üle kivide kändude saime. Teepeal sõitsime väga kihvtist valgustatud sillast üle ja vaatasime huvitavat Vietnami arhitektuuri kus majad olid justkui tikutopsid püsti lükatud 7-8 meetrit laiad ja 10-15 korrust kõrged.

Selliseid maju nägin minagi esmakordselt. Kitsaid olin näinud küll aga nii kitsaid mitte kus maja on ühe toa laiune, väga huvitav! Taksojuht leidis hotelli üsna ruttu üles ja olimegi kohal. Sisenesime hotelli ja vormistati check in ära ning passid võeti samuti hoiule, et Sa hommikul maksmata plagama ei paneks. Tellisin veel admini poisi käest hommikused bussipiletid Cat Ba saarele mis asub Ha Long´i lahes ning võisime minna oma tuppa. Tuba oli meil kolmene sest kahte eraldi ei saanud kunas me vahetasime ju ümber nagu eelmises osas jutustasin. Aga nüüd meil oli üks lai voodi ja Edvinil oli kitsas voodi ehk siis nagu ema-isa lapsega. Päevane hea massaaž Laoses ja muud seiklused väsitasid nii, et läksime kohe magama ning hommikul oli vaja varakult tõusta sest buss läks kell 8.30 Cat Ba´le või õigemini pidid nad meile see kell järgi tulema, et viia bussi juurde.

Väheke juttu Hanoi´st!

Hanoi on Vietnami pealinn ja riigi suuruselt teine linn elanikkonna järgi. Hanois elab tänapäeval hinnanguliselt ligi 8 miljonit inimest. Linn asub Punase jõe paremal kaldal. Hanoi asub 1´800 km suurimast linnast Ho Chi Minh City´st (Saigon) põhja pool. Alates 1010 kuni 1802 oli ta Vietnami kõige olulisem keskus ennem seda kuulusid Hanoi alad hiinlastele. 1873 aastal vallutasid Hanoi prantslased ja alates 1883 aastast kuni 1945 aastani oli linn Prantsuse Indo-China koloonia halduskeskus. 1940-1945 okupeeris Jaapan Hanoi, samuti suurema osa Prantsuse Indo-China´st ja Kagu-Aasiast. 1945 kuulutas kommunist ja revolutsionäär Ho Chi Minh välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi (Põhja Vietnam). Vietnami rahvusassamblee Ho Chi Minh´i juhtimisel otsustas 1946 teha Hanoi´st Vietnami Demokraatliku Vabariigi pealinna. Aastatel 1954-1976 oli see Põhja-Vietnami pealinn ja pärast Põhja-Vietnami võitu Vietnami sõjas Lõuna-Vitenami üle sai see 1976. aastal taasühinenud Vietnami pealinnaks. Hanois on talvised temperatuurid 15-20 kraadi sooja ja suvised 30-35 kraadi sooja ning harva isegi kuni +40.

Hommikul ärgates olime piisavalt välja puhanud ning kiirustasime hommikusöögile, et siis asjad kokku panna ja transportimist ootama jääda. Saime varem juba oma hommikuste toimetamistega korda ning istusime all admini juures ootele. Admin oli vahetunud ja nüüd teenindas meid üks noor naine. Tahtsime hotelli eest ära maksta kuid Ta nagu ei teadnud sellest midagi. Selle asja saime pika lunimise peale ära makstud kuid vaja oli veel meie passe mis olid nende käes. Ütlesin, et eelmine admin võttis need õhtul ära meie käest ja pani kuhugi seal barjääri taga. Ta seal natuke otsis ja ütles, et siin neid ei ole, mul valgus juba veri pähe, et mis jutt see on! Egas midagi tuli jäme ots enda kätte võtta ja viskusin kõhuli leti peale ning küünitasin selle barjääri taha. Sobrasin seal riiulitel ja leidsingi meie passid ühest sahtlist paberite alt. Andsin need adminile, et siin nad on! Passidega läks sedakorda õnneks, see oleks küll jama olnud kui oleks kadunud! Küsisin admini käest, et sellise nimega bussifirma pidi meid Cat Ba´le viima ning meile pidi mingi väike transport järgi tulema ja meil oli makstud juba see bussisõit eelmisele adminile. Helistas kuhugi ja rahustas meid maha, et pick up on teel juba selle hotelli juurde kuigi kell oli juba 9.00 läbi ning buss pidi ammu juba väljuma. Ok, istusime uuesti ootele! Aeg läheb aeglaselt oodates ning tekkis juba väike ärevus kui lõpuks admin ütles, et see mees tuli nüüd järgi. Läksime välja ja oma üllatuseks nägime, et ukse taga tänaval seisis mopo. Küsisin, et kas me saame sellega kuidagi ära minna 3 inimest ja seljakotid ning üks koht. Mopomees ütles, et talle öeldi üks inimene! Helistas kuhugi ning ajas jälle oma riisi mula. Me mõtlesime, et kui ühele tuldi järgi on samuti bussis ainult üks koht. Ootasime veel ja mopomees ütles, et buss tuleb ise siia sest siit 300 m edasi on veel 2 inimest vaja peale võtta. Hakkasime siis sinna minema mopomees kärutas ees ja meie järgi. Oligi veel 2 inimest seal. Vaatasin ringi ja tegin pilte sellest kesklinnast väheke kui tuli buss ja ronisime peale. Meie Anneliga saime head kohad ja Edvin samuti algul. Aga ega see veel bussi viimane korje ei olnud. Nagu ikka hakkasime hotelle mööda sõitma ja rahvast peale korjama niikaua kui kõik kohad täis ja pea juba vahekäigus ka kohvrite otsas. Edvin oli ka viimase reapeal nagu kirjamark vastu akent surutud. Need bussid on seal idamaades kummist ja Sa pead nii 160 km sõitma. Saime linnast välja alles kell 11, kaks tundi hiljem!

Buss muidugi surus gaasi põhja kohe ja tekkis raketti tunne ainult maast ei saanud lahti. Olime juba tund aega sõitnud kui tehti peatus kes siis pissale, kes istuma ja kes kohvikusse. Meie sirutasime oma jalgu bussi kõrval ja ega nii soe väljas ei olnudki nii +20 kraadi. Alates Laosest kuni siiani me nii sooja ei olnud enam saanudki kui eelnevad riigid +38. Lõpuks kui tund oli möödunud asusime uuesti teele. Kolme tunnise sõidu ajal tehakse veel 1 tund peatust, pole sõnu! Kella 3 ajal jõudsime sinna kohta kuskohast pidi praam minema saarele. Meid aeti bussi pealt maha ja kästi praami oodata.

Rahvast oli murdu ja kunst oli oma reisijuhti silmas pidada ning mõnda erilist tegelast veel meie bussist sest kõik nad läksid Cat Ba´le ja oli vaja silmsidet hoida nendega, et teada missugusele bussile on vaja minna saarel. Lõpuks saime praamile ja pooletunnine sõit algas saarele. Praam oli hullem kui paberipuuveo lodi. Praamil oli samuti kohalik „market“ kus sanitaarsed nõuded on vist mõeldud ainult loomadele, ühesõnaga neid ei ole, kuigi oli mingi sertifikaat isegi klaasi all millest ma aru ei saanud (riisi keel). Meie praamid Saaremaa ja Hiiumaa vahel oleksid seal luksusklassi praamid.

Teiselpool korjas meie reisijuht jälle meid kokku ja paigutas teise bussi peale mis oli kolmandiku võrra väiksem kui see millega me praami juurde tulime. Aga kõik mahtusime peale mis seletab veel, et bussid on kummist. Õnneks oli meil nüüd mingi 15 km ainult sõita. Meie olime esimesed kes maha said ja buss viis meid otse hotelli ukse ette. Asi käis nii kähku, et ei tulnud meeldegi tagasisõidu kohta küsida sest meil oli edasi-tagasi piletid ostetud Hanoi´st Cat Ba´le. Ok, tagasisõit läks meelest ju saab hotell meid ses suhtes aidata.

Mida teate Ha Long´i lahest?

Hạ Longi laht (vietnami keeles Vịnh Hạ Long) on merelaht Vietnami põhjaosas. See asub Quảng Ninh’i maakonnas Hạ Longi linna lähistel. Lahe kogupindalaks loetakse 1´500 ruutkilomeetrit ja saarte arvuks on peaaegu 2´000. Laht sisaldab tuhandeid paekivi karste ja erineva kuju ning suurusega saari ja on maailma üks suurimaid omasuguste hulgas. Enamik sealseid saari koosneb lubjakivist. Hạ Longi laht on populaarne turismisihtkoht ja 1994. aastast kuulub see UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Check in tehtud läksime oma tuppa. Tuba oli ilus ja puhas vaatega merelahele ja mägedele. Puhkasime ja läksime kohe linna vaatama kus söögikohad on mis hotelli admin meile oli juhatanud kui parimad ses linnas. Ostsime ära hotellist samuti järgmise päeva laevareisi Ha Long´i lahele. Söögikoha otsimine eriti kaua aega ei võtnudki sest admin andis kaasa umbmäärase linnakaardi mille järgi juhendusime. Paar kolm kilomeetrit sai ikka jalutatud restorani aga oli mõnus soe ja nautisime neid kitsaid maju jällegi.

Restoranis tellisime väikese pudeli viina, söögid ning õlled. Jäime roogade ootele ning rahvast vaatama. Üks sünnipäeva laud oli meie vastas ja need viina võtmise kombed mida nägime olid üllatavad. Sünnipäevalaps käis kõik külalised läbi ja võttis igaühega pitsi põhjani. Ennem põhjani joomist rääkisid väheke aega omavahel mis minu arust oli kui heade soovide edasi andmine teineteisele. Vähemalt nii ma lugesin nende emotsioonidest välja! Me omavahel arutasime, et millal see sünnipäevalaps kukub nagu kirjamark põrandale aga paistis vintske vennike olema (punakotka taluvus). Samamoodi käisid mõned teised külalised samuti üksteise juures „soola puhumas“ ja põhjani võtmas. Kanged tegelased need vietnamlased! Meie tellisime nüüd kõik kalatoidud sest olime ju mere ääres ja Anneli sai samuti kala võtta. Viin oli 32 kraadine ja mahe ning nüüd saime ka aru miks see sünnipäevalaps purju ei jäänud nii ruttu. Kalatoidud olid väga head ning maitsvalt tehtud. Samas restoranis olid suured akvaariumid mis olid tänava ääres ja seal oli ikka väga koledaid elukaid sees mida kõlbavat süüa. Üks ajaks isegi mul hirmu nahka kui peaks sööma hakkama sellist.

Kõhud täis hakkasime hotelli poole astuma sest ega seal linnas just midagi teha ei olnud. Nautisime sumedat õhtut, jalutasime hotelli poole ja vaatasime kohalike toimetamisi. Tee peal nägime pisikesi maju kus tuba oli nii väike aga telekat oli terve seina jagu suurust. Telekas oli neil samuti väga tähtis kommunikatsiooni vahend või eputamise vahend, mine võta kinni see arusaam! Hotellis pugesime kohe magama ja nõnda see hommik saabuski.

Hommikusöök oli meil aias värske õhu käes kuigi ei saa öelda, et seal nii soe oli. Eesti suvi nii 18 kraadi hommikul. Söögiks ikka tavaline omlett või muna mingis muus konditsioonis. Kõht täis läksime tuppa tagasi, et panna asjad valmis laevasõiduks.

Admini juures all ootasime oma transporti, kes pidi meile järgi tulema, et laevale viia. Admin rääkis meile, et tal on täna sünnipäev ja saab 22 aastat vanaks. Laulsime talle laulu „Happy Birthday“ ja soovisime õnne ning kallistasime. Kohe tuligi transport mikrobussi näol ja kui me ukse lahti tegime oli see juba silmini täis. Üks koht oligi vaba veel! Kahese koha peal istuti seal juba kolmekesi ja kolmese koha peal istuti nii kokku, et üks veel mahuks. Meie sellega nõus ei olnud ja organisaator (keegi laevafirmast) helistas kuhugi ning varsti tuli hotelli ette mugav sõiduauto. Tundsime ennast jälle justkui ässadena ning sõit sadamasse algas. Sadamas kamandati meid kohe mingi pika laua äärde kus jagati kaelapaelu kaardiga mille pidime siis kaela panema, et giid tunneks ära omad inimesed sest seal oli laevu sadu ja inimesi tuhandeid. Saime sellest otstarbekusest aru. Kaardid olid eri värvi ja samuti paelad olid eri värvi iga laeva jaoks. Kaua ei saanudki istuda kui kamandati meie värvid püsti ja giid korjas meid enda juurde kätt üleval hoides. Võtsime kolonni ja läksime sadama värava juurde kus ootas meid nägude kontroll sest mööda merd ei olnud Hiina kaugel.

Laevajuht oli verinoor mees aga ta sai kõige sellega ideaalselt hakkama. Sõitsime juba kai äärest eemale kui kalda pealt hakati midagi kisama ja laev randus uuesti. Ootasime ikka jupp aega kui tuli veel kümmekond inimest peale ja kõik noored. Need noored kes juba peal olid, olid lakku täis ja ei saanudki vist aru kuhu sõit läks sest laeva baarist tinistati kogu aeg juurde. Mõne tunni tiirutasime seal kaljude vahel ringi ja peale vaatamise muud tegevused seal puudusid.

Edasi sõitsime ühte pisikesse veepeal olevasse sadamasse kus öeldi, et nüüd algab kayaki sõit kes soovivad. Meie muidugi tahtsime ja Edvinile pandi samuti mingi naine kaasa. Kayakid olid kahekohalised ning tibukollast värvi. Saime Anneliga oma paadi kätte, ronisime sisse ja panime kohe eemale minema. Lõpuks tuli giid samuti paadiga järgi ja nii see 20 – 25 kayaki kaljude vahele suundus. See oli väga põnev sõit sest sõitsime paljude kaljude alt läbi. Loodus oli fantastiline ja üllatav, et vesi samuti üsna soe käega katsudes. Nii me siis tuuritasime oma paar tundi ennem kui sadamasse tagasi tulime.

Läksime oma laeva tagasi ja seal olid lauad kaetud. Sõime seal mereande, kalu ja tigusid ja palju muud veel. Laud oli rikkalik ühesõnaga! Peale lõunasööki sõitsime sellisesse kohta kus sai ujuda ja vesi oli seal tõesti ilus puhas. Mitte väga kaugel eemal oli samuti väike liivarand kus osa reisijaid isegi ujudes ära käisid. Meie muidugi vette ei läinud sest 16 – 17 kraadine vesi ei kutsunud ujuma. Noored said siin muidugi särada sest hüpata sai laevalae pealt vette ja kui Sul juba tubli annus alkoholi sees paned juba igalt poolt. Nii pea ees, jalad ees kui ka vahel kõhu peale. Isegi noored naised hüppasid sealt vette. Lõpuks seal ära sulistatud võtsime suuna ahvide saarele „planeedile“. Kohale jõudes pidid paadid meile rannast järgi tulema aga keegi ei tulnud. Seal käis laevade vahel võistlus kes paadi enda laeva juurde saab. Meie kapten juba vihastas ja karjus nende paadimeeste peale, et miks nad ei tule meie laeva juurde. Asi oli ilmselt rahas või ma ei tea milles aga tund aega saime seal mere peal oodata ennem kui maale saime. Saarel läksime kohe üles kaljude peale kus oli pärdikuid nii suuri kui väikseid. Ega need makaagid sõbralikud ei ole. Ettearvamatud ja võivad Sul näo ja käe ka lõhki rebida kui liiga lähedale lähed. Mõni noormees lasi endal turja peal kõndida ja peas istuda ahvil. Meie nii julged ei olnud, teades nende tujukat iseloomu. Susisesid ja näitasid hambaid kogu aeg. Alla kaljudelt tulime siis restorani juures ahvid lõbustasid inimesi oma söömiste ja kaklustega. Üks ahv jõi plekkpurgist õlut ja paistis, et talle väga meeldis, isegi nautis seda! Tundus, et see ahv oli seal ka jõugu juht. Saare pealt tagasi saamine oli jälle probleemne sest kaks paati oligi jäänud ja need pidid 5-6 laevale rahvast saarelt vedama. Paati mahtus 8 inimest ainult. Lõpuks ikka saime kõik laeva tagasi. Ühes paadis istusid üks vanem mees ja naine keda ei tahtnud ükski laev. Olid läinud saarele matkama ja laev oli ära sõitnud. No selge see kui Sulle on antud aeg saarel olemiseks ja Sa sellest kinni ei pea. Sõitsid selle paadiga laeva juurde ja siis randa tagasi ning nii mitmeid kordi ennem kui paadimees ühele kaptenile augu pähe rääkis ja pisikesele laevale sokutati ning said lõpuks minema muidu oleks pidanud ööseks ahvide saarele jääma. Need oleks küll nahka need vanad inimesed pannud!

Ahvide saar seljataga läksime veel veepealset kaluriküla vaatama. Seal samuti terve elu vee peal, koerad, kassid, lapsed ning mööbel ja telekas isegi toas. Samuti on seal kalakasvatus sumpades ja see tooraine liigub kõik linnadesse restorani. Jube elu! Ise küll ei sooviks sellist veepealset elu kus koguaeg rõske, niiske ning ega soe ka ei olnud! Kui tagasi omale saarele jõudsime hakkas juba vaikselt hämarduma. Istusime mikrobussi kes meid linna viis.

Hotelli viia me ei lasknud sest tahtsime hotelli adminile lilli osta sünnipäevaks ning läksime otsima kus seda saaks teha. Tallasime tükk aega ringi ja lilli ei kuskil. Neil seal selliseid lillepoode ei ole nii, et pidime suunduma turule. Sealt saime oma ihaldatud lilled ja seadsime sammud hotelli poole. Hotelli jõudes admini koha peal ei olnud. Ootasime tükk aega ja mõtlesime, et meie admin on koju lastud sünnipäeva pidama. Hommikul ta korra seda ka mainis, et võib-olla saab varem koju ning siis Ta järsku välja ilmuski liftist. 10-15 minutiga võib hotelli fuajee tühjaks tassida kui kedagi ei ole kuid ilmselt ei ole see seal probleem. Võtsime siis endid jälle ritta ja laulsime uuesti laulu „Happy Birthday“ ning andsime üle lilled, eesti lipu ja kallistused. Tal tulid pisarad silma ja ütles meile, et talle ei ole kunagi keegi lilli kinkinud. See on nii tore ja uskumatu tegu meie poolt. Siis läksid meil silmad niiskeks! Tegime koos pilti, ajasime väheke juttu ning läksime päeva tegemisi puhtaks pesema.

Ega me kaua toas ei olnudki sest oli vaja õhtust sööma minna. Õhtusöögi kohaks valisime jälle tuttava restorani ja seal tervitati meid juba aupaklikult ja naeratades. Muidugi tundsid nad meid kohe ära! Anti meile isegi eilne laud, nii hästi on neil kõik meeles. Mida ei olnud oli eilne sünnipäev ja paistis, et ei tule ka sest laudu kokku lükatud ei olnud. Läks jälle vana rada mööda kalaroad kuid mitte need mis päev varem. Söögi juurde kulus õlu ja väike viin (0,33 l). Saime just sööma hakata ja esimese topkagi ära teha kui seljataga lauast kõnetati meid inglise keeles. Kõnetamise põhjus oli, et kas me väikest viina ei taha endile. Nad tellisid ja ühe pitsi võtsid kuid rohkem ei ole isu (tegemist oli keskealise mehe ja naisega). Noh kui pakutakse on vähe imelik ära ka öelda, kui muuks ei kõlba läheb kasvõi jalapesuks. See oli teine mark kui meie laual oli. Tänasin viisakalt ja mees ulatas mulle pudeli.

Nüüd meil oli lauas 2 väikest pudelit kangema kraamiga. Kui oma pudel tühjaks sai siis tõstsime selle kingituse tegijate lauale, et vältida igaks juhuks kingituse kinni maksmist. Nii meil see aeg kulus ja õhtu hakkas lähenema ööle ning teine pudel leidis samuti koha meie organismis. Minu arust oli see isegi parem mis me tellisime aga lahjad olid mõlemad ning meil oli tekkinud isegi väike meeleolu sellest. Õhtu hilja jõudsime hotelli ja nägime, et meie sünnipäevalast ei oldudki veel koju lastud. Kurb kui pead töötama 24/7 sest kõik need päevad kui me seal olime oli samuti Tema seal olemas. Vietnamis muidugi ei ole mõtet isegi arutleda töötajate õiguste ja tööaegade kohta, see on arengumaa ja selleks jääb ilmselt kauaks. Läksime oma tubadesse ja suikusime unele.

Hommikul ärgates pakkisime oma asjad, käisime söömas ja jäime ootama oma bussi mis pidi meid kõigepealt praamile viima ja teine buss sealt edasi Hanoisse. Ootasime ja ootasime ning mingi buss tuli kuid see ei olnud meie oma. Rääkisin adminile, et me tellisime Hanoi hotellist edasi-tagasi reisi Cat Ba saarele ja raha maksime hotellile. Siia saime aga kas tagasi ka saame tekkis küsimus sest bussi aeg oli juba ümber. Admin siis helistas Hanoi hotelli ja vestlesid seal oma riisi keeles tükk aega ning siis tuli meie juurde ja ütles, et kõik on kontrolli all ning buss peab varsti tulema. Jõudsime veel vahetada adminiga FB aadresse ning saata sõbrakutseid kui buss saabuski. Seekord oli juba buss rahvast täis ja saime istuda istmetele mis olid katki st, et seljatugi ei seisnud üleval. Õnneks oli meil sõita paarkümmend km ainult ja kannatasime selle ära kuigi oli ebamugav sirge seljaga istuda ja toetada ei saanud seljatoe vastu.

Sadamas tulime kõik bussi pealt maha ja seisime praamijärjekorda mis oli suletud tõkkepuuga ennem praami. Kui tõkkepuu kerkis hakkas see faalanks nagu üks mees kõik praamile jooksma. Nõnda tegime meiegi sest oli vaja istekohad saada kui neid niimoodi nimetada üldse sai. Pargipink kus üks laud peal oleks vist samuti mugavam olnud. Istusime seal ja ootasime millal väljub kuid autotekil midagi toimetati ja aru ei saanud sest see toimus kõik ahtris. Vahepeal liikusid autod jälle edasi ja ma vaatasin juba, et paar tükki lükatakse üle otsa merre sest jäid seisma aparelli peal. Läksin taha vaatama, et mis seal toimub ja selgus, et üks buss peab veel peale mahtuma. Ehitati talle kõiksugu prussidest teid alla ja sõitis pooleldi peale aga niipalju ei mahtunud, et tagumised rattad jõuaks ka aparelli peale. Nikerdasid seal mingi tund aega ja siis tuli üks tähtis mees ja näitas käega, et buss maha praamilt ning läheb järgmisega. Muidugi selle bussi rahvas oli kõik praami peal kuid need praamid väljusid enamvähem üksteise järgi sest meie praam oli juba tunnikese hilinenud. Meie Anneliga läksime laeva laele istuma kapteni silla juurde sest seal oli kuidagi õhku rohkem sest bussi sisse ajades kõik autod käivitasid ning vingu oli omajagu seal katuse all. Autotekil käis pidev äri, küll kaladega ja lisaks kõigega mis süüa sündis.

Lõpuks saime jälle mandrile ja panime jälle jooksuga oma uut bussi otsima, et saada parimad kohad. Vahepeal korjas jälle meie reisijuht meid kokku ja sõnas, et oodake siin. Kohe tuli ka buss ja me tormasime ukse juurde. Nõukogude aegsest elust ikka kasu ka sest oled paras nahaal ehk siis „kes ees see mees“. Kohad saime head ja sõit võis alata Hanoisse (160 km), õnneks olid istmed samuti terved! Teekond läks päris ruttu ja Hanoi kesklinnas kuulsa nukuteatri juures läksime maha bussi pealt.

Kergelt tibutas vihma ja me mõtlesime mida teha sest meil oli üsna korralik puhver lennuajani. Nukuteater oleks olnud tore külastus aga siis ei oleks lennukile jõudnud seega läksime lähedal olevasse templisse. Peale templit oli ilm juba päikeseline ja seadsime sammud sinnapoole kus oleks saanud kerge vaevaga lennujaama takso võtta. Ennem seda käisime ühe suure ringtee ääres kohvikus söömas ja saime korraliku maitsva kõhutäie sealt.

Edasi jalutasime peamagistraali poole mis läheb lennujaama, et sealt takso võtta. See suur tänav jäi kuidagi kaugele ja kesklinna vaatamisest ja pildistamisest tüdinud võtsime varem takso sest lennuaeg ikka lähenes jõudsalt.

Võtsime takso ja leppisime hinna kokku ning sõit läks lennujaama. Ennem lennujaama midagi taksojuht pobises, et näe see siin on maksuline sisenemine lennujaama kuid me ei teinud väljagi sest hind kokkulepitud. Pärast kui kohal olime ja meie juba taksost väljas Anneliga oli tahtnud taksojuht Edvini käest juurde saada raha kuid Edvin oli öelnud, et hind mille kokku leppisime sisaldas lennujaama toomist. Kuidas Sa siit välja saad pole meie asi, nimelt pidi Ta maksu maksma väljumisel lennujaama territooriumilt.

Järgmiseks sihtkohaks oli meil Nha Trang´i kuurort Lõuna-Vietnamis. Niipalju veel, et see mõte tekkis alles mul Laoses sinna minna. Mui Ne kuhu algul plaanis oli, ei olnud hotelli kohti kuueks päevaks ja see tähendas, et pead ühe öö ühes hotellis ja järgmise teises kuid soov oli nüüd ikka puhata mitte tilbendada hotellide vahel. Samuti oli Mui Ne´s juba väga palav, päevased temperatuurid ulatusid +38 ja vesi +30, nõnda saigi käigupealt ümber otsustatud.

Lennujaama avarustesse sisenedes hakkasime otsima kus meie check in kassad või automaadid on. Lennujaam on suur ja ega seal ilma küsimata leiagi. Teeots kätte juhatatud panime sinnapoole minema. Teepeal jäid ette meile meie odavlennufirma automaadid ja hakkasime pileteid seal tegema kuid ei läinud jällegi läbi. Lõpuks proovis aidata meid selle firma näitsik kuid ei saanud samuti hakkama ning ütles, et minge check in lauda. See oli päris pikk maa mingi 200 m lennujaama tänavaid mööda. Lauas andsime oma passid ja siis selgus tõde miks me automaadist teha ei saanud. Lend on 4 tundi edasi lükatud ja põhjus „tehniline rike“. Annelil käisid peast läbi juba murdunud tiivad ja mittetöötavad mootorid ning lõpuks ta alla kukub. Ega ülespoole ei kukugi ükski asi ja mulle tuli jälle meelde New York kus lennuk proovis mitu korda õhku saada mida kirjeldasin varasemas osas. Hea, et anti kupong mille eest sai tasuta vähemalt süüagi. Istusime siis pinkidel ja kes millega seda aega sisustas.

Kahju, et ei teadnud seda edasilükkamist, oleks saanud ikka kuulsas nukuteatris ära käia. Saatsin lisaks veel hotelli e-kirja, et oleme ikka tulemas ja ärgu magama veel mingu. Lõpuks jõudiski aeg kätte kui hakkasime ennast turvakontrolli sättima ja edasi lennukile. Ennem seda tarvitasime oma söögikupongid ka ära kus pakuti tavalist burgerit, aga noh, abiks ikka! Lend kestis ligi kaks tundi ja lennujaamast väljudes lõi meile näkku jälle troopiliselt soe õhk.

Jutustan väheke Nha Trang´ist.

Nha Trang on Vietnami rannikuäärne linn mis asub Vietnami keskosast lõunas. Linnas elab ligikaudu 600 000 elanikku ja arvatakse, et see suureneb 2025 aastaks 700 000 tuhande elanikuni. Nha Trang on tuntud oma randade ja sukeldumise poolest ning on kujunenud rahvusvaheliste turistide jaoks populaarseks sihtkohaks, meelitades suurt hulka backpackereid ja rikkamaid reisijaid Kagu-Aasia ringkondadest. See on juba väga populaarne sihtkoht Vietnami turistidele ja Venemaa turistidele. Nha Trang on Vietnami üks olulisemaid turismikeskusi tänu oma peenele ja puhtale liivarannale ning selgele ookeani veele. Aastaringne vee temperatuur on üle 23 kraadi ja õhu temperatuur ei lange alla 25 kraadi isegi talvel. Linnas ja rannikul asuvatel saartel on mitmeid puhkekeskusi – nagu Vinpearl, Diamond Bay ja Ana Mandara kus on lõbustus ja veepargid. Nha Trang´i laht on paigutub maailma kõige ilusamate lahete sekka. Nha Trang´is korraldati samuti 2008 aasta Miss Universum võistlused.

Lennujaamast väljudes tuli kohe meie juurde üks naine, et kuhu soovite minna. Meie ikka, et linna sooviks, teadagi asub lennujaam Nha Trang´i linnast 40 km kaugusel. Naisterahvas müüs kohe meile bussipiletid ja andis meid üle reisisaatjale kes osutas bussi peale kuhu pidime sisenema. Ennem veel kui buss liikuma hakkas tuli see reisisaatja meie juurde, et millises hotellis me peatume. Näitasime talle telefonist mapsi kus hotell asub ja ta ütles, et ajab meid üles kui vaja maha minna. Selles bussis aga tukastamisest ei tulnud midagi välja sest buss kihutas nagu oleks ta F1 sarjas. Kurvid lõikas otseks ja vahepeal oli isegi tunne, et rattad kerkisid maast lahti. Jõudsime siiski ühes tükis linna ja varsti tuligi reisisaatja meie juurde, et nüüd on Teie peatus ja hotell asub paarsada meetrit sinnapoole. Lõime oma mapsi jälle lahti ja kõik oligi õigesti öeldud meile. Hotell asus vaiksel kõrvaltänaval ja oli üsna uus. Tegime check in ära ja läksime tubadesse sest kell hakkas juba südaöösse jõudma. Uni tuli väga kiirelt sest päev oli pungil kõndimisest, seiklustest ja rändamisest!

Hommikul magasime kaua sest hotellis meil hommikusööki ei olnud ning vajadus ärgata puudus ja lõppude lõpuks saabus meil nüüd puhkus. Käisime duši all ja läksime söögikohta otsima. Selle leidsime kohe ümber nurga ja oli teine päris mõnus ja viisakas koht.

Kõht täis võtsime toast asjad ja läksime kohe randa. Rand asus meil ca 300 m kaugusel. Ennem randa jõudmist oli vaja ületada 4 realine tänav ja see oli paras katsumus sest foore ei tuntud seal linnas. Väheke pusimist ja üle tänava me olimegi. Kell oli 12 ja päike praadis juba tugevalt seniidis. Vee temperatuur jäi sinna +27 kanti. Ranna pikkus oli visuaalselt vaadates vast 4-5 km ja vesi värvuselt rohekas sinine. Oli täpselt see mis me soovisime. Põlesime ruttu ära sest mind keegi ei tahtnud kuulata, et 30-40 minutist esialgu piisab. Olime ikka oma paar-kolm tundi, meie käisime veel Edviniga rannaäärt mööda jalutamas kui Anneli päikest võttis pikali olles. Rannal oli väga palju erinevaid surnud kalu ja muid meremolluskeid mis on normaalne sest keegi ei ela igavesti. Rahvast oli rannas vähe ja need kõik olid enamvähem pärit Venemaalt.

Rannas olles nägime kaugele silmapiirile kus liikusid gondlid üle mere, see oli väga põnev avastus ja vajas netis edasi uurimist. Kolme ajal läksime hotelli tagasi ja kooserdasime väheke oma hotelli piirkonnas.

Kõikjal restoranides olid venekeelsed menüüd, poes tervitati vene keeles ja küsiti mida me soovime vene keeles. Poodidel olid nimed nagu Veera, Tanja jne. Turistid olidki suuremalt jaolt venekeelsed sest nemad ju Vietnami viisat ei vaja, kui raha on istu lennukile ja lenda. Kõik oli siin üliodav nii riided, toidud kui ka muu melu. Super koht oli esimene mulje!

Ülejärgmine päev läksime seda gondel rippraudteed otsima sest netist erilist midagi ei leidnud ja ei saanudki leida sest ma ei teadnud selle õiget nimetust. Takso viis meid kohale ja pilet üle mere maksis 800´000 tuhat dongi ja see on kuskil 27 €. Pileti hind tundus päris euroopalik aga üle mere tee oli 3,3 km ja maailmas taoline kõige pikem. Gondeli vahepostid olid matkitud Eiffeli tornist ja ülemere tee käis ikka väga kõrgelt sest suured ookeani kruiisikad olid nagu kalapaadid all. Ülesõit kestis ca 20 minutit ja saarel asus lõbustuspark, veepark, loomaaed, dendraariumid, kinod, muuseumid, akvaariumid ja loomade ning lindude show´d. Saarele jõudes hakkasime vaatama mis siin teha on? Läksin ühe „ameerika raudtee“ taolise atraktsiooni juurde ja küsisin, et kus siin piletit saab osta. Mulle vastati, et see kõik mis siin näete on tasuta ehk selle sama 27 € sees mis maksite edasi-tagasi sõidu eest. Nüüd ei tundunud see hind enam sugugi euroopalik. Meie käisime seal terve pika päeva aga veeparki ei jõudnudki sest ennem tuli ära mandrile tulla. Viimaseks vaatemänguks oli meil purskkaevu show mis oli omalaadne sest kasutati palju lasertehnikat.

Viimane reis läks kell üheksa õhtul ja enamvähem selle aja sees me ka lahkusime saarelt. 12 tundi 27 euro eest on ikka väga odav. Hiljem uurisin seda saare elu netist ja tuli välja, et selle saare ning kogu melu ja luksushotellide omanikud on ukrainlased. Hon Trei saar (Bamboo saar) ongi see saar, kus asub Vinpearli kontserni peamine kuurort. Vinpearl Cable Car ehk köisraudtee ühendab mandrit ja saare viie tärniga kuurorti ning teemaparki Hon Tre Island. Mandril tagasi olles jälle taksoga hotelli, siis sööma ja hiljem tuduma sest olime palju, palju jalgsi maha käinud.

Nii need päevad möödusid meil, õhtusöögid erinevates restoranides ja erinevate toitudega mis sisaldasid kalu, mereande ja isegi krokodilli liha. Käisime väga palju ujumas, shoppamas võtsime päikest ja vaatasime niisama seda kohalikku ilmaelu. Ühe päeva õhtul oli meil päris tuuline ja meri nats isegi kobrutas.

Kohalikud olid sõbralikud ja turistid samuti, väljaarvatud mõned poodnikud kes ei talunud kui ütlesid liiga madala hinna neile millega soovisid osta. Tõeline kena kuurort kus veel vähe turiste ja seepärast soovitan sinna väga minna. Tahtsin veel mainida, et 2 kg mangosid lahti lõigatult sai 1.20 € eest. Me sõime niipalju igapäev kui jaksasime. Nende päevade sees ostsin ka lennupiletid HCMC (Saigoni) ära kus algas meie viimane reisietapp ehk siis koju. Lennupiletid maksid kolmele 49 € ja lennata 500 km. Rongiga tuleb kallim isegi! Viimasel õhtul tellisin hotellist takso hommikuseks lennujaama sõiduks sest lennuk läks juba kell 6.00 hommikul. Admin ütles hinna ja meie maksime ära. Pakkisime õhtul jälle asjad kokku ja magama sest kell 4 pidi hommikul takso järgi tulema.

Silmad veel pool kinni ronisime hommikul taksosse ja sõit algas. Taksojuht tegi sama kiiret sõitu kui tulles bussijuht. Huvitaval kombel keeras ta ka taksomeetri käima kuigi meil oli makstud juba arve. Poole teepeal sai see summa ümber mis me maksime ja me mõtlesime, et hakkab nüüd juurde küsima. Me ei oleks kindlasti sellega nõus olnud ja ega taksojuht küsinud ka. Lennujaamas olid pikad check in järjekorrad ja turvakontroll samuti. Nibin-nabin jõudsime ikka lõpuks lennukile. Lennuk sai maast lahti ja mina juba tukkusin kuid mitte kauaks sest kõik rääkisid ja sebisid aina ümberringi. Vaatasime väheke mägesid aknast ja juba hakkaski paistma suur linn Ho Chi Minh City (Saigon). Olime siin esimest korda täpselt kuu aega tagasi kui Aasiasse tulime.

Väheke veel Ho Chi Minh City´ist ehk vanast Saigon´ist.

Ho Chi Minh City on riigi suurim linn Vietnamis. Linn on mitteametlikult ja laialt tuntud samuti oma endise Saigoni nime all. Ta asub Lõuna-Vietnamis Saigoni jõe suudmes. Ta oli vanasti tuntud kui Prey Nokor (khmeeri keeles ehk Cambodia endine ala) enne Vietnami annekteerimist 17. sajandil. Saigoni nime all oli ta pealinn Prantsuse koloonia Cochinchina ajastul ja hiljem sõltumatu Lõuna-Vietnami Vabariigi ajal 1955-1975. Juulis 1976 peale sõda põhja ja lõuna vahel ühendati Saigon ülejäänud Vietnamiga ja nimetati revolutsiooni juhi Ho Chí Minh auks ametlikult ümber Ho Chi Minh City´ks (kuigi nimetus Sài Gòn on endiselt laialt kasutusel). Linnas elab ligi 9 miljonit elanikku ja õhutemperatuurid varieeruvad 32 – 42 soojakraadini.

Lennujaamast väljudes otsisime bussipeatust ja nagu sinna saime kohe kõnetati meid, et kuhu soovite? Tuttavad toimingud telefoni mapsist kus hotell asub ja suunati meid kohe õige pingi peale istuma. Ootasime 10 mintsa ja buss tuli ning öeldi, et peame peale minema. Maksime raha reisisaatjale kes lubas meid õige koha peal maha panna ja buss nõksatas paigast. See mida me bussi aknast nägime ei ole võimalik kirjeldada vaid seda peab nägema. Tuhanded mopod siin ja seal ning mõni ära eksinud auto ja buss samuti ning see kõik oli hommikul kella 7 ajal. Liiklus toimib ja paistis, et bussid ja suuremad autod neid moposid lausa kartsid, ilmselt sellepärast, et need kuskil kaelapidi vahele ei jääks.

Kesklinna jõudes tuli bussisaatja meie juurde ja ütles, et järgmises peatuses peate maha minema. Peatuses võtsime kohe lahti oma telefoni mapsi ja vaatasime kus meie motell asub, ei olnudki kaugel. Väheke vantsimist ja jõudsime väga kitsaste tänavate peale kus oli hotelli päris keeruline leida. Kui mapsi ei ole, oleks ikka tõsiselt hädas. Ühe toa saime kätte kuid teine oli veel kinni. Läksime linna peale uudistama ja tegime päris suure ringi. Ega nendes suurlinnades midagi vaadata ei ole ja rahvast ning seda sagimist on jube palju mis väsitab õudsalt. Ilm läks nii palavaks, et olime sunnitud jälle motellitoast varju otsima ning lõunaks pidime teise toa samuti kätte saama. Teel hotelli võtsime õlled ühest restoranist ja istusime laua äärde tänaval, et jälgida kohalike toimetusi. Tegin ettepaneku minna Hiina turule Hiina linnaosas aga teised ei viitsinud sinna tarnspordiga kolistada ja nii jäigi see meil käimata.

Hotellis vedelesime kuni päike vajus madalamale ja siis läksime uuesti linna peale. Meie pisikeses tänavas pakuti massaaži teenuseid iga paarikümne sammu järel ja meestele veel erilisi. Tüütasid päris palju need massaaži näitsikud. Meie läksime sellele põhitänavale sööma ja see ei olnud sugugi odav kui mõelda nüüd eelmistele riikidele. Edvin võttis endale kalaroa kuid ebaõnnestus sellega, meie võtsime tuntud Vietnami suppi „Pho Ga“ mis koosneb nuudlitest ja kanast ning juurviljadest. Supp oli väga suur ja väga maitsev! Me saime Anneliga ikka kõhu väga täis. Edvin piirdus seekord pooltühja kõhuga sest ports oli väike ning ostis hiljem tänavalt puuvilju juurde. Edvin soovis endale jalamassaaži veel võtta sest raha oli üle ning läks seda otsima kus saab? Meie jalutasime õhtust linna mööda ja shoppasime väheke poodides. Saime endale sandaalid ja vietnami kübarad ning vietnami raha saigi meilgi otsa. Väheke jäi järgi veel lennujaama tarbeks ehk siis igaks juhuks.

Õhtul 9 ajal läksime ära hotelli, et pakkida korralikult seljakott ja minna ära magama sest ootas ees 17 tundi lendu ning pidi päris vara tõusma ca 5.30. Lennuk läks kell 9 aga taksoga sinna seda hullumeelset liiklust ning paar tundi kindlasti varu lennujaamas nende tuhandete inimeste keskel kes samuti teevad piiriületust ja turvakontrolli. Takso olin juba päeval ära tellinud kuid kontrollisin õhtul veel üle naise käest kellele motell kuulus. Rääkis mõned sõnad inglise keelt ja ega ma saanudki aru kas takso oli tellitud või ei olnud. Kord ütles, et tellitud ja kord küsis mis kell vaja. Seletasin uuesti kõik asjad üle ja noogutas muudkui kogu aeg. Läksin sellise teadmisega tuppa, et takso ei pruugi kindel olla, mis kell 6 pidi suure tänava juures ootama! Sinna oli mingi 200 m meie motelli juurest sest antud tänavad olid seal ainult mopodega sõitmiseks (kitsad). Takso sinna ei pääsenud!

Hommikul üles, käisime pesus ja kohe läksime alla. Proua juba ootas all ja ütles, et takso samuti ootab meid ning mainis veel, et märkigu ma motelli kohta eeskujulik iseloomustus booking.com´is. Lubasin talle seda! Proua saatis meid taksoni ja soovis head reisi meile! Taksosõit oli jälle lõbus sest seda liiklust ning sebimist ei jõudnud ära imestada mis teistes maades ei olnud nii naljakas. Taksosõit võttis ligi tunni aega sest suurem jagu me seisime.

Lennujaamas läksime kohe check in tegema mis oli just avatud ja olime teisena lauas. Küsisin äriklassi taha kohti lennule Doha – Stockholm sest Stockis meil oli 1 tund 20 mintsa aega Helsingi lennu väljumisele. Meil seal piir EU-sse sisse teha ja uuesti check in ning turvakontroll jälle ja see aeg võib lühikeseks jääda kui lennuk veel samuti hilineb. Ütlesin, et lend HCMC – Doha ei ole oluline sest seal 2 tundi aega ning liigume transiitkoridori mööda ja pealegi on see sama piletiga lend ning vastutab kõige eest Qatar Air. Piletid käes läksime kohvikusse ning kulutasime oma viimased kohalikud veeringud söögi ja kohvi peale. Peale seda suundusime piirile ussjärjekorda kus seisis sadu inimesi ees ja sama järjekord ootas meid ees turvakontrollis. Tunni ajaga kõik see jama läbitud liikusime oma värava poole ja leidsime isegi istekohti endale.

Kaua oodata ei saanudki kui hakkas lennukile peale minek ja nagu ikka kõigepealt esimene ning äriklass ja siis ülejäänud rotikari. Meil oli väga head kohad, küll keskmises reas aga kohe esimese salongi seina taga ja jalgadel oli ruumi nii, et löö või tantsu. See lend 9,5 tundi läkski minu jaoks kiirelt. Sõin kõhu täis, võtsin mõned klaasid veini ning paar klaasi konjakit lisaks ning jäin magama. Teisel pool Indiat ärkasin üles kui hakkasime jälle ookeanile kohale jõudma kuid sealt ei olnud niipalju enam lennata ning magama enam ei jäänud.

Dohas liikusime mööda transiitkoridori ja seal oli isegi turvakontroll kes tahtis korjata meie joogipudelid ära. Meie kugisime oma pudeli kõrist alla aga Edvin jäigi ilma. Imelik, et transiittsoonis selline turvakontroll aga võibolla uued nõuded. Tegime aega parajaks lennujaama poodides mis on Doha lennujaamas päris suured ja seal kohtasin oma klassiõde ülikooli päevilt. Nemad tulid just Filipiinidelt ja vahetasime niikaua reisi-muljeid kui pidime jälle lennukile minema.

Nagu check in´is palusin saimegi kohad paar pingirida tahapoole äriklassi seinast, ruumi oli küll napilt aga lend oli samuti lühem. Äriklassi seina taga olid kohe pered väikeste imikutega kes kinnitati magamiskastiga seinapeale lennu ajaks. Seal kordusid jälle täpselt samad protseduurid nagu esimesel lennul söök, veinid, konjakid kuid magama ei tahtnud jääda. Panin Annelile filmi peale ja ise läksin taha klassiõega juttu ajama sest ei olnud palju aastaid Teda näinud. Juttu jätkus kauaks ja lend kujuneski väga kiireks minu jaoks kuni oli aeg oma istme juurde tagasi minna sest lennuk oli juba Saaremaa kohal.

Kui lennuk peatus seisime meie juba vahekäigus püsti seljakotid käes, et peale äriklassi väljumist ruttu samuti punuma panna. Saime piirile ja järjekord oli väike veel sest põhimass oli tulemata. Piir läks ruttu ja kohe edasi koridore mööda, et välja saada sellest labürindist. Mul oli varem juba Arlanda lennujaama plaan peas läbitöötatud, et kus me välja tuleme ja kuskohast kohe eskalaatoriga üles saab, et check in teha. Plaan töötas ja olimegi uuesti check in laua ees. Piletid käes tormasime kohe turvakontrolli ja seal võeti minult narkotestid telefoni, käte ja kõhu pealt. Hea, et ei kästud alasti võtta. Samuti lammutati meie seljakotid laiali mis olid nii hoolikalt HCMC pakitud. Võeti minu tiigri ja kobra salvid välja ning uuriti neid ning lõpuks läks vanema kontrollija käest küsima kas need on lubatud ikkagi! Kuramuse oinakari on need svenssonid, andis kotte tagasi pakkida ja aega oli meil ju napilt. Peaaegu oleks oma läpaka sinna teise laua peale unustanud kus lahti pakkimine käis. Ajas vihale küll aga samas saan neist aru, nad teevad oma tööd, veel eriti tähelepanelikult kui tuled Aasiast. Oleks nad teadnud, et me väisasime kuldset kolmnurka ehk seda laksu tootmise pesa siis oleks vist meil püksikummid ka välja tiritud ning tunnel läbikontrollitud.

Jõudsime oma väravasse ja tuli isegi veel oodata väheke aega ennem kui saime antud reisi viimasele lennule. Lennuk tundus jube väike võrreldes kõigi eelmistega (2 istet ühelpool ja 2 teiselpool akna all) aga tund aega lennata ainult, hea et propeller lennuk veel ei olnud. Meie punnis seljakotid üles sahtlisse ei mahtunud ja pandi kuhugi taha pinkide vahele.

Helsingis väljusime lennuki trappi mööda alla suvistes riietes jääkülma kliimasse. Oli -10 kraadi ja tundus väga kole ning külm. Soov oli kohe soojale maale tagasi saada kui jõudsime koju ja vaatasime aknast välja seda paksu lund ning jäist vilisevat tuult kloppimas akna taga.

Selline oli pisike ülevaade reisi viimasest riigist!

Aitäh vaatamast ja lugemast kuid veel tuleb reisi kokkuvõte!