Kuala Lumpur – Bandar Seri Begawan (Brunei) – Kota Kinabalu – Sandakan – Kota Kinabalu

No nii oma jutuga läksime lahku Teiega Kuala Lumpuri lennuväljal! See oli päris raske öö aga üle elasime.

Ega see lennukis magamine just lõbus ei ole – hiljem kael kange ja liikmed valutavad! Kuid pidime selle öö seal lennujaamas veetma sest jõudsime KL lennujaama ju ca 22 õhtul ja kell 6 läks lend hommikul! 1,5 tundi peab varem kohal olema siis ei olnud mõttekas samuti hotelli peale mõelda kusjuures linn ise asub 70 km kaugusel. 20 km raadiuses oleks leidnud sobiva hinnaga hotelle kuid 3-4 tunniks hotelli minna ei olnud mõtet – lihtsalt ajakulu juba! Lendasime panga lennukiga Brunei-sse – naljaga pooleks!

Lend kestis 2,5 tundi ja sellest tunnikese sain samuti ennast kangeks tukkuda.

Sultaniriik tervitas nagu ikka +32 kraadise soojusega ja lisapaberite täitmisega piiril.

Kõik laabus ilusti ja imestati, et nii lühikeseks ajaks sinna tuleme. Sõitsime bussiga linna kui neid sõiduriistu üldse bussiks pidada saab! Väikesed, mustad, kolisesid ja mürisesid kuid väljast nii koledad ei olnudki.

Brunei riik on segu vaesusest ja rikkusest. Kütuse hind näiteks diisli puhul 0,18 eurosenti ja bensiini puhul 0,28 eurosenti liiter. Nüüd mõelge mis meil kütus maksab – siin võita sõita lolliks ennast ja paagi paned täis ainult sellepärast, et lihtsalt auto koha peal käib ja konditsioneer töötaks!

Kogu rikkus tuleb nafta ja gaasi pumpamisest millest tegelikult kasu saavad ainult inimesed, kes sellega otseselt tegelevad.

Brunei riik on üks maailma rikkamaist riikidest kui arvestada SKP-d ühe inimese kohta, kuid siiski on seal vaesus vägagi nähtav. Linn jälle piinlikult puhtaks roogitud välja arvatud vaeste piirkonnad.

Vaeste elu käib jõe peal kus nad elavad, söövad ja magavad. Isegi koolid on vaiade peal ja tuletõrje samuti!

Uhked mošeed ja veel uhkem Tema Majesteedi residents, mis laiub mitme kilomeetrilisel maalal jõe ääres.

Samuti on uhked klaasmajad pangadusega ja nafta ning õliga seotud firmadel. Inimesed nagu kõikjal Malaysias ja samuti Bruneis on väga lahked ja viisakad. Kõrtsus hakkas nats juba pinda käima kui iga asja järel öeldi Sulle “Excuse me”.

Brunei riik ise on kaheks eraldatud mida eraldab Malaysia riik. Kahe Brunei osariigi vahel oli kuskil 40 mintsi bussisõitu st, et kuskil ca 60-70 km. Kui lähed ühest osariigist teise siis tuleb läbida kõik passiga seotud protseduurid! Samuti on passikontroll kahe Malaysia osariigi vahel milleks on Sarawak ja Sabah. Sabah teatavasti liitus alles Malaysia riigiga möödunud sajandi 80-date keskel. Osariigi pealinnaks ongi Kota Kinabalu kus elab ca 620 tuhat elanikku. Rahvastik koosneb ligi 50 rahvusest. Nii palju on sellepärast, et siin on väga palju hõime ehk endised inimsööjad kes elasid killustatult ja omasid oma keelt nagu meil nt Võru keel ja Põhja Eesti keel. Teatavasti sõitsime me bussiga Bruneist Kota Kinabalu-sse. Hommikul kell 8.00 väljus buss BSB-st (Bandar Seri Begawan) ja KK-sse (Kota Kinabalu) jõudis kell 17.30 ehk üle 10 tunni istusime bussis, kuid nägime väga palju bussiaknast!

Marsruudi pikkus oli ca 400 km ja passikontrollis käisime selle aja jooksul 8 korda. Bussiaknast välja vaadates laiutas ainult viletsus ja mahajäämus – tekkis tunne, et kuidas nad siin üldse elavad.

Linnad mis tee peale jäid olid ikka väga räpased ja vaesed, isegi Google Maps ei näita teekaarti. Ümberringi laiutasid džunglid ja üleujutused, taustaks suured mäed! Ühe koha peal sõitsime praamiga üle jõe-ise arvasime küll, et see buss sinna peale ei mahu aga ära läks! Buss jäi peale minnes põhja alt kinni. Bussi tagumine ots jäi üle praami serva -rattad napilt peal! Sellist elamust vist ei saa enam iialgi kui just Aafrikasse ei lähe!

Lõunasöök teel oli meil juur- ja  puuviljadega, ostsime ühest kohalikku linna turult.

Tahtsime algul sööma minna kuid oh õudust, ei saanud minna sest söögikoha põrand oli toidujäätmeid täis ning mis mustus laiutas. Hea, et rotid pikali ei jooksnud kuid ühte kassi nägime restoranis koos rotiga mis tolknes hambus! Nüüd kujutage ette veel millised külad olid – meie bussi pealt maha ei läinud kui buss peatus.

Ühes WC-s oli kahe hambaga vanamees ja tahtis raha saada – mul kadus hädagi ära! Läksin bussi jooksuga tagasi! Kota Kinabalu-sse jõudes otsisime ühe hiinaka hosteli väikse toaga kus air cont, kiire Wifi ja hommikusöök sees. Maksis 75 RYM-i kolmele mille peab siis jagama 4-ga, et euro kätte saada! Teised kohad olid hullemad ja veel kallimad. Muidu Ok aga tuba ainult väike – noh hiinlaste jaoks ju! Õhtul läksime välja ühte tänava restorani kus mängis elav muusika ja kusjuures veel väga hea! Sõime õhtust mis minule esimest korda ei maitsenud!

Öö magatud st, et 20.04.2012. Hakkame otsima endale rendiautot, et sõita Sandakani ära käia Kilpkonna ja Langkyan saartel, teha džunglimatk, kohtuda inimsööjatega ja kui jõuab ära käia veel Sipadani saartel mis on üks maailma nõutumaid akvalangistide külastuskohti. Seal on üks saar (nime ma ei tea kahjuks vist oli kapalai, see nii pisike kus astud saare pealt paar sammu vette ja kohe on 600 meetrine süvik)! Panen Teile ühe lingi kus saab pilte vaadata nende saarte kohta http://www.sipadan-kapalai.com/kapalai%20gallery.htm !

Järgneb ….!

Rendiautoks sai meile jälle Proton kuid juba 100 tuhat km sõitnud ja üsna väsinud. Kui Langkawil auto maksis 17 € ööpäev siis Kota Kinabalus oli autohind juba 40 € ööpäev. Ega meil valikut ei olnud sest soov oli ikka sõita Sandakani ja vähemalt džunglimatk ära teha!

Orienteerumisega siin linnas ja õige teeotsa ülesleidmine oli väga raske sest praktiliselt tänavasilte, teeviitasid ja kõige hullem kaarti ka ei tunta. Ise nad ütlevad, et neil ei olegi teedekaarti mingisugust olemas. Peale paaritunnist seiklemist saime ikka õige teeotsa kätte mis viis Sandakani peale. Teekond oli raske sest teeolud olid väga halvad ja teekond kulges üle Kota Kinabalu mäeahelikku kus kohati olime ligi 2 km kõrgusel autoga. Teatavasti on kõrgeim tipp seal kohe autotee kõrval mis küünib tsipa üle 4 kilomeetri.  Sandakani jõudsime öösel kell 2 ja 6 tunnine teekond selleks korraks lõppenud.

Muuseas kilomeetreid oli sinna 350 ümber aga üle mägede sõit võtab palju aega. Läksime magama peaaegu esimesse valitud hotelli, head öösel samuti teenindatakse. Järgmisel hommikul helistasime oma ööbimiskohta džunglisse ja broneerisime omale kohad ära. Päev otsa tutvusime Sandakani vaatamisväärsustega ja laiutava mustusega. Erilist midagi vaadata ei olnud kuid ühtteist ikka leidsime!

Kilpkonna saartele ei hakanud samuti minema sest kilpkonnad ei pidanud veest välja tulema munema st, et ei olnud nende hooaeg! Õhtu lähenedes sõitsime oma džunglimajutusse, käisime lähedal asuvas poes ning tellisime õhtusöögi.

Meie Edvin-iga võtsime lamba seekord ja Aare võttis kalaroa (Barracuda)!

Öö möödus džunglihäälte keskel, kuid isegi ei häirinud väga. Vaade onnist oli võrratu mida raske kirjeldada.

Eelneval õhtul tellisime veel džunglitripi ära ja hommikul kell 7 sõime ja kohe tripile. Sõit džunglisse kestis kõigepealt autoga 1 tund Sungai Lokau külasse ja siis veel mootorpaadiga 1 tund, kus asus laager. See kõik eeldaski varajast tõusu!

Mootorpaadiga sõites nägime kaldal vedelevaid krokodille.

Laagrist sõitsime edasi džunglitripile veel ca 10-15 minutit. Jõgi oli väga lai nagu umbes Pärnu jõgi suudmes või isegi laiem ja jõe nimeks oli Kinabatangan. Looduskaitseala on ca Eesti suurune ja see ala on Malaysia oma, kuid suurem osa maailma 3-dast saarest (suurus) nimega Borneo kuulub Indoneesiale kus ainult lõputud džunglid laiuvadki!

Teatavasti on samuti loomi võimalik näha ainult hommikul või õhtul ennem pimedaks minemist. Siis tulevad loomad jõe äärde sööma ja jooma. Džunglisse minemisel anti meile kummikud jalga!

Savikiht on ikka metsas nii pudrune ja kleepuv, et võid lihtsalt kummikust välja astuda!

Vaatasime haruldasi taimi, puid, putukaid, liblikaid ning konni!

Pärast 800 meetri läbimist džunglis tulime teise kohapeal välja jõeääres kus ootas meid paat. Eelnevalt muidugi sõitsime sinna samuti paadiga, mis oli suure jõe harujõgi veel. Naasesime tagasi laagrisse kus puhkasime sõime ja viitsime niisama aega, et õhtupoole minna loomi vaatama.

Teatavasti oli söök ja jook meil hinna sees. Kohvi ja küpsiseid sai kogu aeg endale teha kui soov oli! Kell 4 õhtul siis jätsime laagriinimestega hüvasti ja asusime mootorpaadiga loomi vaatama. Ninaahvid olid kõige huvitavamad kuid samas makaagid samuti. Nägime veel väga ilusaid graatsilisi linde. Mina tegin ainult videot sest oli juba hämar ning fotod jäid viletsad nii, et Teile midagi ilusat pakkuda siia ei ole! Tagasisõit külasse tundus eriti pikana sest hakkas vihma sadama ja läks juba pimedaks. Jõgi on täis igasugu sodi ja palke ning mättaid ning sinna paadiga otsa sõit võib lõppeda väga kurvalt ehk krokodilli lõugade vahel! Enne džungliretkele minekut näidati meile kirjutist mis sisaldas teksti, et kindlustus seal juhtunud õnnetusi ei kata! Siit siis saate ise fantaseerida edasi kui ohtlik see võib olla! Jeep oli meil vastas külas ning algas kodutee auto juurde. Õhtusöök oli veel hinna sees ning kui selle lõpetasime oli kell 10 õhtul. Kogu džungliretk ühele inimesele maksis 60 €. Alustasime rasket teekonda tagasi Kota Kinabalusse. Vasakpoolne liiklus, pime, tuled viletsad, tee kitsas ja tohutute aukudega ning ära varisenud servadega kuristikku. Lisaks sellele ei vahetata tihti ära täistulesid ning autode tuled on reguleeritud kõigil ilmselt ise sest näitavad jumal teab kuhu. Vastutulevad bussid ja veoautod säravad kui jõulupuud, kus veel lisana vilkurid katusel nii sinised kui kollased, ühel nägime ka punast! Esituledeks on nii valged, kollased, kui violetsed ja rohelised! Proovi siis neile vastu sõita, ei saa aru mis vastu tuleb ja teeserva ei julge samuti võtta sest seal olid ikka lausa poolemeetri sügavused augud kohati. Õnneks olid teevaringud tähistatud kuid need samuti vahetult ennem varingukohta. Oli ka ohumärke mis olid paigaldatud peale ohtlikku kohta alles. Öösel kell 2 olime veel sihtpunktist 100 km kaugusel ehk kohe selle kõrgeima tipu kõrval. Võtsime vastu otsuse, et selle öö veedame kuidagi autos, oligi teist veel 3 tundi jäänud sest valgeks hakkab juba 5.30 minema ja pimedaks samuti 17.30-st! Peale mõnetunnist tukkumist läksime seda suurt mäge vaatama mille nimi on samuti Kinabalu.

Jättis võimsa mulje küll see mägi, kahju, et sinna aega ei olnud üles minna! Hommikul kella 10-ks jõudsime Sabah-i (13 Malaysia osariik) pealinna (KK) tagasi!

Jumal tänatud, et auto pidas vastu sellele valule ja meie samuti olime terved.

Ei näinud eriti ka malaaria sääski ja kui mõni oligi siis las ta oli. Auto üleandmine käis kiirelt kusjuures võtsime linnast ja tagastasime lennujaamas. Tegime oma piiriprotseduurid ära, et siseneda lennutsooni kuid viimasest punktist läbida ei olnud võimalik sest meil puudus Filipiinidelt tagasilennupilet – olin selle unustanud juba, kuigi teadsin! Filipiinid ei lase sisse kui ette näidata ei ole tagasilendu. Ruttu piirilt tagasi ning netist pileteid ostma. Kõik laabus õnneks hästi ning jõudsime isegi lennule väikese varuga! Sellega sai see osa reisist läbi! Edasi läheb lend Filipiinidele!