Ennem kui sukeldun Detroidi linna jutustusse, räägin veel mis meil põnevat oli teepeal Niagarast Detroiti. Kas just põnev aga vähe ekstreemne oli küll! Jäime kiirteel väga tugeva tormi ja vihmasaju kätte kus suurem osa autodest jäigi kiirtee äärde seisma sest sõita ei näinud. Ja ega ei näegi sest vihma kallab tugeva tuulega nagu tünnist esiklaasile ja kojamehed ei jaksa pühkida. Ma küll liikusin 40-50 km/t edasi kuid vaatevälja erilist ei olnud, mingid ähmased piirjooned ainult eessõitvast autost. Hea, et kõik panevad kohe avariituled plinkima mis hõlbustas väheke nägemist. Eks see intensiivne sadu pool tunnikest kestiski kuid selle ajaga jõuab näiteks linnatänavad seal nii üle uputada, et autod on poolest saadik vee sees. Meil seda ohtu ei olnud sest kiirteed on ikka põldudest ja linnadest kõrgemal. Niipalju siis tormist ja vihmast, kuid edaspidi ennem Detroiti oli veel üks põnev šeik!
See šeik oli piiripunktis Kanadast USA poolele. Tegelikult väheke pelgasin seda piiripunkti esialgu, et hakkab jälle kamm minu 10 aastase viisaga jne, kuid kõik laabus kenasti, juba ette öeldes. Nagu USA´st Kanadasse kontrollib passe ainult Kanada pool, on sama ka Kanadast USA poole kus passe kontrollitakse ainult USA poolel. Valisime piiripunktiks Detroidist ülevalpool oleva Sarnia linna mis on veel Kanada pool ja asub ta Huron´i järve lõunapoolses tipus. USA poolele saamiseks tuli meil esmalt ületada 2 km pikkune sild nimega Blue Water Bridge. Eeldasin, et seal ei ole niipalju autosid kui otse Detroiti sõites. Sisuliselt tuli 20 km ring, kuid mida hiljem ainult tänasime. Piirile jõudes oli meie ees ainult mõni auto ning pea olime tõkkepuu juures. Ulatasin passid onule kes istus putkas ja siis tulid mõned küsimused „a la“ kus kohast eestlased siia jõudsid? Rääkisin, et lendasime Bostoni, rentisime auto ja põrutasime Kanadasse (Montreal, Kingston, Toronto, Niagara) ja nüüd oleme otsaga siin ning edasi veel hunnik USA linnu meil üle veel vaadata. Ütles, et tublid ja millal siis eesti tagasi – vastasin, et kuu viimasel päeval. Jäi vastustega rahule ja siis hakkas ise rääkima, et temal poeg teenis eestlastega koos Afganistanis ning ei jõudnud eesti sõdureid ära kiita. Eestlased pidid olema väga toredad inimesed jne – see võttis lausa silma märjaks! Ühesõnaga väga soe piiriületus oli, kus meil tehti kiiresti passid ja juba saimegi öelda aitäh ning head aega! Töö kiire ja korralik!
Detroit on Ameerika Ühendriikide Michigani osariigi suurim linn. See asub Kanada piiri ääres, mida eraldab Kanadast Detroiti jõgi. Linn ja jõgi on saanud nime prantsuskeelse sõna „détroit“ (väin) järgi. Elanike arv on 2018. aasta seisuga oli arvestuslikult 672´662 kuid metro areas elab siiski 4´292´060 elanikku. Elanike arv on alates 1950. aastast langenud enam kui 60%. Rahvastiku vähenemine on tingitud elanike koondumisest eeslinnadesse, tööstuse ümberstruktureerimisest ja Detroiti autotööstuse krahhist. 1920. aastal oli Detroit aga New Yorgi, Chicago ja Philadelphia järel neljas linn riigis. Elanike arv kasvas 20. sajandi esimesel poolel peaaegu kuus korda, peamiselt Euroopast ja lõunaosariikidest saabunud sisserändajate toel. Kõige suurem oli Detroiti elanike arv 20. sajandi keskel, kui 1950. aasta rahvaloenduse kohaselt oli elanikke 1 849 568, mil linn oli elanike arvult riigis viiendal kohal.
Väga sagedased on linnas tööpuudusest tingitud sotsiaalsed probleemid, mässud jne, samuti on Detroidis väga kõrge kuritegevuse tase. 82,7% elanikkonnast on mustanahalised, 10,6% valgeid, ladinaameeriklasi on 6,8%, 1,1% aasialasi ja lisaks veel teistest rassidest 3%. 1950. aastatel oli valgete ja mustanahaliste suhe peaaegu vastupidine: valgeid 83,6%, mustanahalisi 16,2%. Detroit on üks rassiliselt eraldatumaid linnu USA-s.
Linna rajasid 1701. aastal prantsuse karusnahakauplejad. 19. sajandi ja 20. sajandi vahetusel kujunes Detroit riigi suurimaks autotööstuskeskuseks. Sinna rajati Ford Motor Company, General Motorsi, Chrysleri peakorter ning nende tehased. Detroit sai autotööstuse pealinnaks tänu töösturile Henry Ford, kes avas seal 1903. aastal Ford Motor Company tehase, kuigi esimese autotehase oli paar aastat varem avanud Ransom E. Olds (Oldsmobile’i tehase). Kui tootmine oli hästi käima läinud, lasi Ford 1913. aastal käiku konveieri, mis kiirendas toodangu valmimist mitu korda. Erakordne muudatus tootmises võimaldas tolle aja kuulsamat autot Ford T toota 146 tükki tunnis. Võrdluseks toodeti seda sama mudelit 1908. aastal tunnis heal juhul vaid 7 tükki. Hea palk meelitas tehastesse tööle arvukalt inimesi üle osariigi ja isegi Euroopast. 1903 aastal loodud tehast juhib tänapäeval samuti sellesse kuulsasse suguvõssa kuuluv Henry Fordi pojapojapoeg William Clay Ford, Jr. Seda tehast ja muuseumi külastasime samuti meie, mis oligi plaanis sest ega seal Detroidis midagi muud erilist vaadata olegi. Meie külastasime lisaks veel kohalikku turgu Eastern Market selles kummituste linnas.
Enne Fordi asutas tööstur Henry M. Leland 1902. aastal Detroitis Cadillac Automobile Company. Lisaks asutas David D. Buick 1903. aastal ettevõtte Buick Motor Company. 1908. aastal lõi William C. Durant ettevõtte General Motors, mis ostis kahe aasta jooksul Cadillaci, Oldsmobile’i, Oaklandi (Pontiaci eelkäija) ja mitu teist väiksemat autotootjat. 1903. aastal sai Detroitis alguse veel üks suur autotootja – Packard. 1910. aastal tegutsenud 202 autotootjast on tänapäevaks alles jäänud vaid kolm: Buick, Cadillac ja Ford (Chevrolet loodi alles 1911. aastal).
Lisaks autotootjatele suurenes enne Esimest maailmasõda tööstus, mis tegeles autoosade tootmisega. Paljud sellised ettevõtted saavutasid suurema edu pärast autotootjatega lepingu sõlmimist. 1917. aastal oli Detroitis 23 autotootjat, mis pakkusid tööd 93 000 ja lisaks 132 osaettevõtet veel 44 000 inimesele. Autodega kaasnes ka nõudlus paremate teede järele. 1909. aastal ehitati Woodwardi avenüüle maailma esimene betoonmaantee lõik. Liikluse reguleerimiseks leiutas Detroiti liikluspolitseinik William Potts 1920. aastal foori, millel oli esimesena kolm värvi: punane, kollane ja roheline. Antud foori me kasutame ka tänapäeval üle maailma.
Aastal 1943 puhkes linnas valgete ja mustade vahel mäss ning rasside vaheline pinge püsis probleemina ka järgmiste aastakümnete jooksul. Jõukam keskklass hakkas sel ajal peamiselt linnast põhjas olevatesse Oaklandi ja Macombi maakondade eeslinnadesse lahkuma, viies kaasa kohalikud maksutulud. Seda sündmust hakati nimetama „white flight“ ehk valgete äralend. Näiteks 1920. aastal elas Oaklandi maakonnas vaid 90 tuh. inimest, kuid 1960. aastal juba 690 tuh. 1967 puhkes litsentsita baarile tehtud politseihaarangu järel viis päeva kestnud mäss, milles hukkus 43 ja sai vigastada peaaegu 1´200 inimest ning rüüstamise ja tulekahju tõttu hävis palju hooneid. Mässu järel kiirenes veel inimeste väljavool eeslinnadesse, paljud väikeärid sulgesid uksed või kolisid mujale. Linn hakkas võimu kaotama kuritegevusele ja seal tegutsevatele bandedele. Samuti oli seal järgneva 50 aasta jooksul korrumpeerunud linnapead kes olid seotud jõukude ninameestega, lokkav korruptsioon, altkäemaksud ametkondades, politseis jne.
Ja nüüd väheke teisi autosid nagu Chrysler, Chevrolet, La Salle, Mercury ning ühed esimesed autod mis ilmavalgust nägid.
Juulis 2013 sai Detroitist USA ajaloo suurim pankrotistunud linn. Linna kohustused võlausaldajate ees olid 18,5 miljardit dollarit. 2013. aastal asus linnas 80 000 tühjalt seisvat maja ja 40% tänava valgustitest ei põlenud. Kuritegevusele vägagi soodne pinnas. Alles mõned nädalad tagasi ilmus meie Äripäevas artikkel kus linn müüb tühjalt seisvaid maju 1´000 dollari eest tükk. Linn on veel tuntud samuti oma muusikatööstuse poolest. Linnas on asutatud plaadifirma Motown kelle teenuseid kasutas ka selline mees kui Stevie Wonder ja muidugi veel palju teisigi kuulsusi kes on seotud antud plaadifirmaga.
Meil läks muidugi kõik hästi ja meiega keegi tüli ei norinud ning me olime ise samuti mõnusad. Eks need kaks linna (Detroit ja New Orleans) omavahel võistlegi kuritegevuses 1 ja 2 koha pärast, nii on olnud ja nii ilmselt jääbki! Muidugi on linnapilt pungil narkomaanidest, kerjustest ja igasugu muudest kahtlastest tegelastest ning just see erilist usaldust ei tekitanud meilegi. Kuid midagi hullu seal samuti ei olnud sest sellist eluviisi olen ma näinud New Orleans´is küllaga kui sai seal elatud ning millest sai toona ka üks pikemat sorti luulelugu kirjutatud – selle lisan siis siia lõppu!
Unistuste maa
Unelmate kauge maa,
unistus, kuis sinna saab!
Töömees igavene ori
kõikjal räpasus ja pori!
Süsil muretu on elu
päike tõuseb algab melu!
Kahva rabab käpad rakku
õlu voolab sangast makku!
Armuvalus sängi poeb
issameie palvet loeb!
Ärgates on saapad jalas
neetud klaasi kurat valas!
Kaunitarid tihedad
„drive in“ pätse vihuvad!
Meeste parkand käepuude
halvab kumeruse luudel!
Krediidiajalugu vaja
pankur avab kullapaja!
Eluaegne pangaori
„payday“ närib, kõhus korin!
Advokaat teeb mustast valge
must või valge Tema palgel!
Paragrahvid keerdu läevad
musta raha kõõrdi näevad!
Eluheidik murest vaba
silla all sügab musta naba!
Öise „ambulance“ huigel
keerab külge, nägu muigel!
Uuel maal on elu hea
meelemürgist paks veel pea!
Elu justkui tsitadellis
„homo sapiens“ selles rollis!
Järgmises osas liigume edasi lõunasse ning külastame selliseid kohti nagu Dayton, Cincinnati ja Louisville!