Knoxville asub Tennessee osraiigis Great Appalachian Valley´s ja on Knox County maakonna keskus. Linna läbib samuti Tennessee nimeline jõgi. Käesoleval ajal elab linnas ca 190 000 elanikku kus metro alal elab ligi 870 000 inimest ja see on Tennessee suuruselt kolmas linn Nashville’i ja Memphise järel. Demogaraafilist seisukohta võtta siis linnas elab ca 76% valgeid, 17% musti ja 5 % latiinosid ning väike osa muid rahvuseid kaasaarvatud kohalikke indiaanlasi (põliselanikke). Väga huvitav on see, et linna elanikke keskmine vanus 33 aastat mis tähendab, et seal elavad noored suuremas osas. Eks see seletab seda samuti, et Knoxville on Tennessee ülikoolide lipulaevade koduks ja kus on väga palju erinevaid spordi tiime ja võistkondi. Tõsiasi, et Knoxville on üks suuremaid linnu Appalachia piirkonnas siis on ta end viimastel aastatel positsioneerinud kui Appalachia kultuuri hoidjana ja see on üks väravatest Great Smoky Mountaini rahvusparki. Knoxville oli samuti kunagi Tennessee esimene pealinn. Suvised temperatuurid võivad ulatuda päeviti üle 40 kraadi.
James White ja tema sõber James Connor kes olid ameerika kodusõja ohvitserid ehitasid 1786 White’i Fort suudme lähedale oma esimese kindluse mille otstarbeks ta ostis 3 aastat varem seal maad. Hiljem lisandus sinna piirkonda teisigi huvilisi ja juba oli tekkinudki väike asula. Valmis oli saanud esimene kool ja samuti kolledž 1790 aastal. Samuti 1790 aastal määras president George Washington Ohio jõest lõuna pool asuva vastloodud Põhja-Carolina territooriumi kuberneriks William Blounti. Sama mees nimetas ka linna ümber Knoxville´ks mis tuli tema endise ülemuse ameerika kodusõja kindrali Henry Knox auks. Nagu te teate siis „ville“ tuleb sõnast „village“ mis tähendab küla.
Linnas on vähe kõrghooneid ja need ei ületa 30 korrust mis tõttu ei ole siin ka mingit erilist linna siluetti pildistada kuid ühteist huvitavat on siiski. Eriline on näiteks Sunsphere torn mis on 81 m kõrge ja kirik kuhu meid sisse kahjuks ei lastud vaid oli ettetellimise peale ekskursioonid. Siiski sai näha jalgratastest moodustatud väravakaart ja mõningaid kesklinna tornmaju.
Pigeon Forge
Edasi mägede poole sõites ootas meid ees casino ja lõbustuskeskus nimega Pigeon Forge. 1982. aastal soovis Knoxville tulevasel maailmamessil oma tuntust ära kasutada ja algatas Pigeon Forge´s agressiivse majanduskava mis keskendus teemaparkidele, müügipunktidele ja elava muusikaga seotud kohtadele. Esimene välimüügikoht Factory Merchants avas juba samal aastal uksed. 1987. aastaks oli Pigeon Forge’is juba neli müügikeskust ja 1990. aastate alguseks andsid müügikeskused juba 44% linna kogutulust. Suurenev turismiatraktsioonide arv lõi konkurentsi Silver Dollar City (SDC) kes oli üks teemaparkide pioneer USA´s ja selle peamise konkurendi vahel Pigeon Forge’is milleks oli Magic World mis oli ehitatud vähe eemale mägede nõlvadele. 1985. aastal pöördus SDC meelelahutaja Dolly Parton´i poole (kes oli sündinud seal lähedal asuvas Sevierville’s ja karjääri alustanud Nashville´s) ettepanekuga luua partnerlus Silver Dollar City edendamiseks ja käitamiseks. Pärast pikki läbirääkimisi sai Dolly Parton´ist ettevõtte enamuspartner ja Silver Dollar City nimetati ümber Dollywood´iks et teha suurt turundus kampaaniat. Uus Magic World käivitati juba 1994. aastal.
Ehkki Pigeon Forge’i ärikeskused ja teemapargid suurendasid tunduvalt linna tulusid oli sellel samuti soovimatuid tagajärgi. Maa väärtuse kasvades ei jõudnud kohalikud põllumehed enam maksta kõrgeid omandimakse ja olid sunnitud oma maa maha müüma. Selle kasutavad ära kohe meelelahutus ärimehed ning ostavad kokku odavalt maid. Dollywood jätkas laienemist ka sellel sajandil lisades 2001. aastal oma ampluaasse eraldi veepargi. Nii ongi selle linna teemapargi üks suurimaid omanikke Dolly Parton kes oli varem väga tuntud ja tunnustatud kantrilaulja. Jõukad pered, vallalised jne tulevad siia puhkama ja lõõgastuma ehk siis kui täpne olla raha kulutama. Siin teemaparkide ja casino´de virrvarris asub igale maitsele midagi isegi lõbumajad.
Appalachian trail ja Cherokee
Edasi kulges meie tee ainult mägedes kus vaated olid võimsad kui kuhugi jälle ülespoole saime. Teed olid head aga kiira käära käänulised. Auto oli meil hea ja jõudu jagus ka järsemateks tõusudeks. Peagi jõudsime Tennessee ja Põhja-Carolina osariigi piirile kus olid 1,5 km kõrgusele ehitatud suured parklad matkajate tarbeks. Sealt läheb läbi ju Appalachian Trail mis on tähistatud matkarada Ida USA vahel. Algab Georgia osariigis Springer Mountain´iga ja lõpeb Mount Katahdin´iga Maine osariigis. Rada on umbes 3´500 km pikki ja ta on teadaolevalt pikim matkarada maailmas. Väidetavalt enam kui 2 miljonit inimest käivad sellel matkarajal vähemalt korra aastas matkamas, olenevalt siis millisel lõigul. Antud matkarada kattub erinevate indiaani hõimude karavani teedega, just nemad liikusid ainult mägistel aladel, et jääda nähtamatuks. Enamik rajast mägedes kulgeb metsa või kõnnumaal ehkki mõni rajaosa läbib ka linnakesi, teid ja talupõlde. See läbib 14 osariiki: Georgia, North Carolina, Tennessee, Virginia, West Virginia, Maryland, Pennsylvania, New Jersey, New York, Connecticut, Massachusetts, Vermont, New Hampshire ja Maine.
Meie samuti käisime sellel matkarajal jalutamas. Ei olnud aega teha pikka ringi aga oma 2 km tuli ikka ära.
Cherokee on üks Ameerika põlisrahvaid Southeastern Woodlands´is kus elas palju erinevaid indiaani hõime. Enne 18. sajandit olid nad koondunud praegusesse Põhja-Carolina edelaosasse Tennessee kaguossa ning Lõuna-Carolina lääneosa ja Kirde Georgiasse. Cherokee keel on üks osa Iroquoian keelte rühmast. Cherokee tähendab nende endi keeles kui „Principal People“ mida võib siis tõlgendada kui põhimõtetega, otsustavad ja kaalukad inimesed, ühesõnaga pool jumalad kui nii võib mõelda. Muidugi ringleb veel palju teisi tõlgendusi antud nimele nagu mägede, koopa ja külluslikud inimesed, kes siis täpselt teab mis see õige on. Cherokee rahval on rohkem kui 300 000 hõimu liiget mis teeb sellest tunnustatud hõimust suurima USA´s. Hinnanguliselt väidetakse USA rahvaloenduse andmetel, et Cherokee järeltulijaid on rohkem kui 820 000 inimest. Ajaloolased arvavad, et see rahvas ei ole seal elanud aegade algusest saadik vaid nad on sisse rännanud Suure järvistu piirkonnast kus praegu asub Detroit, New Yorki osariik, Niagara, Toronto ja Montreal Kanadas. Nende ajalugu siin Põhja Carolinas on vaid 1´000-1´500 aastat vana kui nad okupeerisid need alad. Ega nende ajalugu väga ei teatagi sest enamvähem kõikide indiaanlaste kultuurid ju hävitati eurooplaste poolt kui nad Ameerikat avastama läksid kui tõotatud maale. Kõik jutud ajaloost baseeruvad vaid vanade indiaanlaste juttudel ning mälestustel mis kirjutati üles 18-19 sajandil inimeste poolt kes tundsid nende kultuuride ja rahvaste vastu huvi.
Kirjutan veel lisaks Teile, et millised need Cherokee indiaanlased välja nägid omal ajal. Cherokeed on keskmise kehaehitusega, oliivi värvilised kus nende nahk on värvitud püssirohupulbriga ning selle sisse on pressitud väga ilusad joonistused. Nende pead on juustest raseeritud ja paljudel vanematel inimestel on need suisa juurtega välja lõigatud välja arvatud tagumine kuklapool kuhu kinnitatakse kroon mis on ehitud siis sulgede värvitud hirvekarvadega jms. Kõrvad lõhestatakse ja augud venitatakse suureks mis paneb operatsiooni läbinud inimese meeletult kannatama sest ta ei suuda peaaegu nelikümmend päeva kummalgi küljel lamada. Et neid kannatusi vältida siis tavaliselt lõhestatakse need ükshaaval. Neid kaunistavad hõbedased ripatsid ja rõngad, mida nad samamoodi ninas kannavad. See komme ei kuulunud algselt Cherokeele vaid nad võtsid need kombed üle Shawnee või teistelt hõimudelt põhjapoolsetelt aladelt. Need kes said endale lubada (pealikud, jõukamad jne) kandsid kaelaehteid (wampum) mis olid kaunistatud merekarpidest tehtud helmetega, lisaks hõbedast rinnaplaadid ning samasugused käevõrud. Jalas kandsid nad tugevast riidest jalatseid või moccasiine mis on punutud seanahast ja kaunistatud erinevate ornamentidega. Ma arvan, et suudate manada endale ette sellest kirjeldusest pildi ning olete ju näinud ka igatsorti indiaanlaste filme. Kas nad nüüd päriselt sellised välja nägid nagu filmides aga aimu annab küll. Suure vaatajaskonna tarbeks on vaja film teha ju vaataja sõbralikuks ning seal pingutatakse tavaliselt üle kirevuse, klantsi, heatahtlikkuse ja show elementide poolest. Veel 17 sajandil peale indiaani hõimude koloniseerimist tegeles USA valitsus samuti küüditamisega kus tehti 1830 algust sunniga Apalatšide mäestikus asuvaid indiaanlasi (Georgia piirkonnas) ümber asuma Mississippi soistele ja viljatutele aladele kus nad suuremas osas kõik haigestusid ja nälga surid, kõnniti ju jalgsi ca 1´300 km. Mõningatel andmetel hukkus ca 4´000 indiaanlast. Veel üks huvitav tähelepanek Cherokee indiaanlastest mis puudutab peresuhteid klannides. Enne 19. sajandit oli polügaamia (mitmenaise pidamine) Cherokee indiaanlaste hulgas väga levinud, eriti tähtsate meeste hulgas. Lisaks toimis üleüldine matriarhaatlik kultuur mis tähendas, et naised omasid kontrolli vara, eluruumide ja nende laste üle ning pärilik seisund käis ainult emaliini mööda. Nii, et pealikuks või tähtsaks inimeseks saadi ikka ema, mitte isa liini mööda. Juhtimise positsioonile pääsemine eeldas üldiselt naiste nõukogu heakskiitu. Tavaliselt elas abielupaar naise pere juures või läheduses, et naise sugulased saaksid teda abistada. Naise vanim vend oli poegade jaoks kõige olulisem mentor kui nende isa, kes kuulus tegelikult ju teise klanni. Traditsiooniliselt said paarid, eriti naised, vabalt ka lahutada. Cherokee mehe jaoks oli mõtetu abielluda euroopast pärit valge ameerika naisega sest sellise liidu lapsed olid väga ebasoodsas olukorras kuna nad ei kuulu Cherokee rahva hulka ja neil puudusid igasugu õigused. Nad sündisid väljaspool klanne ja traditsiooniliselt ei peetud neid Cherokee inimesteks. Muuseas see kehtib veel osaliselt ka tänapäeval. Kokkuvõtlikult on Cherokee meestel ja naistel olnud läbi ajaloo erinevad rollid. Naised on olnud ennekõike leibkondade juhid, omades kodu ja maad samas samuti perekonna põllumehed ja klannide “emad” mida mööda liigub siniverelisus. Siinkohal võiksime mõelda mesilaste peale kus kehtib samuti matriarhism. Mehed olid kütid, kalamehed ja sõjamehed nagu praegugi paljuski.
Nüüd on pikalt räägitud ühest indiaani hõimust, kuid kas teate miks kutsutakse ameerika mandrite põlisrahvaid indiaanlasteks. Kes ei tea siis siia väike selgitus! Indiaanlased on Ameerika põlisrahvaste (välja arvatud eskimod ja aleuudid) üldnimetus. Nimetusega tähistasid eurooplased põliseid kohalikke, kes elasid Atlandi ookeani tagustel aladel (Uues Maailmas) juba enne Kolumbuse avastusretki, sest otsiti kaubanduslikku mereteed Indiasse. Kui Kolumbus sinna jõudis siis arvas ta, et ta jõudis Indiasse mis on ka teoreetiliselt võimalik kui ületada veel Vaikne ookean. Nii andiski ta kohalikele elanikele India sõna algusega indiaanlaste nime. Kahjuks ta eksis sest ei jõudnud Indiasse vaid Ameerikasse kuid nimetus indiaanlane säilis kohalikel rahvastel valge mehe jaoks. Üks oluline asi on veel mis kannab Cherokee nime ja see on ju meile kõigile teada auto Jeep Grand Cherokee!
Asheville
Asheville on Buncombe County maakonna keskus, North Carolina osariigis. See on suurim linn North Carolina lääneosas. Linna elanike arv oli 2018. aasta hinnangul 92´452 inimest kuid City area hõmab juba 424´858 inimest. Pisike roheline linnake oma suurusega nagu Eestis umbes Tartu. Enne eurooplaste saabumist kuulus Asheville ümbrus Cherokee indiaanlaste riigile. Selle piirkonna avastas 1540. Hispaania maadeavastaja Hernando de Soto kes tõi kaasavarana siia ka eurooplaste haigused (rõuged jne) mis kahandas kohalike indiaanlaste rahvaarvu drastiliselt 18 sajandiks.
Asheville linnaks kujunemise ajalugu algas 1784. kui kolonel Samuel Davidson ja tema pere asusid elama Swannanoa Valley kus ta sai riigilt maa sinna teenete eest riigi ees. Varsti pärast palkmaja ehitamist Christian Creeki jõe kaldale meelitasid Cherokee hõimu mehed Davidsoni metsa kus ta tapeti. Davidsoni naine, laps ja naisori põgenesid öösel jala Davidsoni kindluse juurde (mis oli nimetatud Davidsoni isa kindral John Davidsoni järgi) 25 km kaugusele. Muidugi ei jäetud seda indiaanlaste tegu karistamata ja korraldati tema kaksikvenna ning väimehe poolt organiseeritud tapatalgud indiaani külades. Asheville kõige kuulsam vaatamisväärsus ei asugi linnas vaid linnast mõned kümned km eemal ja selle koha nimi on Biltmore Estate.
Biltmore Estate
Biltmore Estate on ajalooline majamuuseum ja turismimagnet Asheville’is, North Carolinas. Biltmore’i loss on ehitatud Châteauesque stiilis (prantsuse stiil) härrastemaja George Washington Vanderbilt II (ei ole presidendiga seotud) jaoks aastatel 1889–1895 ja on USA suurim eraomandis olev maja, mille põrandapindala on 16 623 m2. Kuna see kuulub endiselt George Vanderbilti järeltulijatele siis on see endiselt üks silmapaistvamaid kuldse ajastu mõisate näiteid mida igal aastal külastab 1,4 miljonit turisti. Maja umbmääraseks hinnaks on ca 157 miljonit dollarit. Nimi Biltmore tuli tema esivanemate päritolukohast De Bilt, Hollandist ja anglo-saksi keelne sõna “more” ehk avatud. Vanderbilt ostis peaaegu 700 maatükki, sealhulgas üle 50 talu ja vähemalt viis kalmistut. Suur osa maast oli väga halvas seisukorras ning paljud põllumehed ja muud maaomanikud müüsid selle hea meelega.
Maja ehitust alustati 1889. aastal. Sellise mahuka projekti hõlbustamiseks ehitati kohapeal puidutöötlemis tehas ja tellisepõletus ahi, mis tootis 32 000 tellist päevas ja hoonele materjalide toomiseks ehitati kolme miili pikkune raudtee. Peamaja ehitamine nõudis umbes 1´000 töötaja ja 60 kiviraiduri tööd. Vanderbilt käis sisekujunduse ostmiseks ulatuslikel välisreisidel, kuna maja ehitamine oli pooleli. Ta naasis North Carolina´sse koos tuhandete sisustus asjadega (sealhulgas sadu seina ja põrandavaipu, maale ja igatsorti trükiseid, kardinaid ja dekoratiivesemeid mis pärinesid 15. sajandist kuni 19. sajandi lõpuni. Ameeriklaste valmistatud esemete hulgas olid praktilisemad asjad nagu tammepuidust lauad, kiiktoolid, kreeka pähklist klaverid, pronksist küünlajalad ja vitstest prügikotid.
Biltmore lossis on 250 tuba, sealhulgas 35 magamistuba peredele ja külalistele, 43 vannituba, 65 kaminat, kolm kööki ja 19. sajandist pärit elektriliftid mille elektrisüsteem on kaasajastatud, sundõhuküte, tsentraalselt juhitavad kellad, tulekahju alarmid ja helisignaalide süsteem. Maja põhiruumid asuvad esimesel korrusel. Marmorist sissepääsuhallist paremal asub kaheksanurkne talveaed ümbritsetud kivikaartega, mille lagi on nikerdatud puust ja mitmetahulisest klaasist. Kesksel kohal on Karl Bitteri loodud marmorist ja pronksist poiste purskkaevu skulptuur. Talveaia seintel on Parthenoni koopia friisina ehk dekoorelemendina. Banketisaal on maja suurim tuba, laiusega ca 13 m ja pikkusega 22 meetrit ja 22 meetri kõrguse võlvitud lagedega. Laua ümber mahub 64 külalist mida ümbritsevad haruldased flaami seinavaibad ja saali ühte otsa sirutuv kolme koldega kamin. Saali vastas poolses otsas on oreligalerii kus asub 1916. aasta Skinneri orel. Sissepääsusaalist vasakule jääb raamatukogu juurde viiv 90 meetrine seinavaibagalerii millel on kolm 16. sajandist pärit seinavaipa. Kahekorruseline raamatukogu sisaldab üle 10 000 köite kaheksas keeles, kajastades George Vanderbilti laialdasi huve klassikalise kirjanduse vastu aga ka kunsti, ajaloo, arhitektuuri ja aianduse vastu. Teisele korrusele pääseb 107 astmelisest konsoolitud suurest trepist mis keerleb ümber läbi neljakorruselise sepistatud lühtri milles on 72 laternat. Lõuna torni lähedal asub George Vanderbilti kullatud magamistuba, mille on kujundanud Richard Morris Hunt oma disainitud mööbliga. Tema magamistuba on ühendatud põhjatornis tema naise (Louis XV stiilis) ovaalse kujuga magamistoaga kus on keerukas lagi Jacobeani nikerdatud tammepuust paneelidega. Kolmandal korrusel on mitu külalistetuba nimedega mis kirjeldavad sisustust või kunstnikke kelle töödega neid kaunistati. Neljandal korrusel on 21 magamistuba kus elasid teenindavad majaelanikud, pesunaised ja muud naissoost teenijad. Neljanda korruse juurde kuulub ka ümmarguse trepikojaga observatoorium mis viib sepistatud rauast rõdule millel on katusekorrusel ukseavad kust Vanderbilt saaks oma valdusi vaadata. Meessoost teenreid siin siiski majja ei majutatud vaid nad elasid tallide ja nende komplekside kohal asuvates ruumides. Piljardisaal on kaunistatud dekoratiivse krohvlae ja kauni tammepuitlauaga ning oli varustatud eritellimusel valmistatud piljardilaua kui ka karomi lauaga. Tuba külastasid peamiselt mehed kuid oodatud olid ka daamid. Salajased uksepaneelid mõlemal pool kaminat viisid bakalaureuse tiiva eraruumidesse kuhu naiskülalisi ja töötajaid ei lubatud. Tiib sisaldab suitsetamisruumi mis oli moes toona ja püssiruumi kus hoiti paigaldatud trofeesid ja eksponeeriti George Vanderbilti relvakollektsiooni. Keldrikorrusel paiknesid teenindusruumid, sealhulgas 265 m3 soojendusega bassein, keeglirada ja võimla koos moodsaima treeningvarustusega. Maja teeninduskeskusest leiab ka USA suurima keldri kus asub peaköök, kondiitritoodete köök, rotisserie köök, sisseehitatud külmikud, teenistujate söögisaal, pesuruumid ja täiendavad magamistoad töötajatele.
Maastikuarhitekt Olmsted rajas Biltmore 30 ha aedade kompleksi. Ta rajas Itaalia piduliku aia, seinaga aia, põõsa ja roosiaia, purskkaevud ning talveaia kus olid eraldi toad palmidele ja orhideedele. Arvestades, et vara võiks olla kunagi isemajandav rajas Vanderbilt teaduslikud metsandusprogrammid, linnukasvatusettevõtted, veisefarmid, seafarmid ja meierei. Tänapäeval hõlmab lossikompleks umbes 32 km2 maad ja seda poolitab lai jõgi French Broad River. Vara käsutab perekonna asutatud usaldusühing Biltmore Company. Ettevõte on suur ja on Asheville’i piirkonna üks suuremaid tööandjaid. Restoranid avati 1979. ja 1987. aastal ning neli kingipoodi 1993. aastal. Endine piimaküün ehitati ümber Biltmore’i veinitehaseks 1985. aastal kus meiegi käisime veine degusteerimas. Biltmore Estate 210 toaline hotell avati 2001. aastal ja 2010. aastal avas mõis küla Antler Hill Village kus samuti on ümberehitatud veinikelder ja on ühendatud taluõu kogu külakompleksiga.
Nüüd on kindlasti Teil tekkinud huvi, et mis või kes selline mees nagu Vanderbilt oli. George Washington Vanderbilt II (1862 – 1914) oli kunstikoguja ja silmapaistva Vanderbilti perekonnas sündinud 8 laps ja kõige noorim pere liige kes teenisid oma tohutu varanduse aurulaevade, raudteede ja mitmesuguste muude äriettevõtete kaudu. Kuna isa Williami lastest oli ta noorim öeldi, et George on tema isa lemmik ja tema pidev kaaslane. Sugulased kirjeldasid teda saleda, tumedajuukselise ja kahvatu jumega, Uje ja introvertne kus tema huvid ulatusid filosoofia, raamatute ja maalikollektsioonini välja isa suures kunstigaleriis. Ta omandas enam kui kakskümmend tuhat köidet hõlmava eraraamatukogu. Lisaks sagedastele visiitidele Prantsusmaale Pariisi kus mitu Vanderbilti omasid kodu reisis George Vanderbilt palju, õppides vabalt mitmeid võõrkeeli. Tema isale kuulusid elegantsed mõisad New Yorgis ja Newportis ning 3,2 km2 suurune maatükk ja maamaja Long Islandil. Kui William 1885. aastal insuldi tõttu suri jäi temast maha umbes 200 miljoni dollari suurune varanduse (mis tänapäeval on väärt umbes 7 miljardit) millest suurem osa jaotati tema kahe vanema poja Cornelius Vanderbilt II ja William K. Vanderbilti vahel. George W. Vanderbilt sai oma vanaisalt 2 miljonit dollarit ja oma isalt 21 sünnipäevaks 1 miljoni ning pärast isa surma sai päranduseks veel 5 miljonit dollarit samuti iga aastase tulu 5 miljoni dollari suurusest usaldusfondist.
Chimney Rock
Nüüd jäi meil veel selles piirkonnas üks koht käia ja see on Chimney Rock mis asub Ashvillest ca 40 km kaugusel mägedes. Seal on matkarajad kõikidele raskus tasemetele, vaated Kuradi pea balanseerivale kaljule (123 m) ja joale Hickory Nut Falls. Selle silmapaistvaim osa on 96 m graniidist monoliitne kivisein ehk korstnakalju millele pääseb liftiga ja mis pakub vaateid pargile ja ümbritsevale piirkonnale. Samuti asub seal küla mille sissetuleku allikaks on ainult turism. Väga palav oli meil seal orus kus temperatuur küündis +38 kraadini.
Selle pildiga sai minu peatükk läbi, jäi veel sõita üle mägede edasi Raleigh poole kus külastan oma vanu tuttavaid ning sealt edasi jõuame juba Luray koobastesse.