New Yorgist lahkudes õhtul oli meie eesmärk jõuda linnast 60 km kaugusele hotelli kus ööbisime. Järgmine päev sõitsime läbi Connecticuti osariigi Rhode Islandi ja nende pealinna Providence kaudu Cape Cod´i mis on bostonlaste hulgas hinnatud suvituspiirkond. Asub siis Bostonist vähe üle 100 km lõunasse. Soovisime samuti leotada endid mõne päeva ookeanis ning päikest võtta ja reisist lihtsalt välja puhata. Ööbimispaik sai valitud Yarmouth linnas kus tundus olevat kaardi järgi suuri randu. Ööbimiskoht regatud, sai kohe pärast randade otsingutele minna. Kahjuks ei olnud seal GPS seadmetest kasu sest signaal seal puudus või oli väga auklik. Huvitav, et kaardil olid samuti maa-alad kõik hägused ja tänavaid välja ei joonistanud, ainult peateed olid olemas. Tegemist ilmselt sõjaväe salapiirkonnaga, asub ta ju kaugel ookeanis sees, poolsaarena. Egas midagi, tuli küsida kohalike käest ja orienteeruda huupi, nii me mingisse randa jõudsime kus ujusime koos mootorpaatide ja veeheintega. Selle eest leidsime kaks väga ilusat ja suurt teokarpi mis lõpuks jõudsid ka meie koju ilma viperusteta ning peaasi, et tervelt. Esimesel päeval me eriti kaua ei saanudki olla sest hakkas õhtu saabuma ning õhk muutus jahedaks. Randa jõudsime hilisel pealelõunal kell 15.00 aga päike isegi soojendas veel ja vesi oli samuti meeldiv, kuid mitte soe.
Järgmisel päeval otsisime üles suure ranna mis jäi väheke sõita Bostoni poole. See rand oli muidugi juba ranna moodi oma turistide jne asjade poolest. Liiv oli mõnus, tuul puhus ja vesi täna palju soojem kui eile, nii ei saanud arugi kui olime sellised keeduvähkide karva varsti. Eks meil läks väheke pikale samuti see praadimine aga tahtsime ju kohe pruuniks saada. Õhtupoole korjasime oma asjad kokku ja panime Bostoni poole ajama kus meil üsna linna ääres oli hotell bronnitud. Õhtul käisime peale sisse regamist hotellis veel oma viimasel õhtusöögil Ameerika mandril ja otseloomulikult oli see meile juba tuntud paik läbi kogu reisi „Applebees“ kus pakuti väga head barbeque liharooga. Tagasi hotelli jõudes oli ees veel suur töö – kohver ära pakkida nii, et mahuks kenasti kõik ära ja paistaks välja igati kerge ja pisike kohver. Kergus oli meil muidugi üks murekohti sest lubatud 10 kg asemel kaalusid meie kohvrid ikka tublisti üle 15 kg aga lennukisse alla ei soovinud panna sest oleks pidanud juurde maksma ja mis oleks saanud meie õrnadest asjadest.
Nüüd ajame väheke Bostonist juttu ja vaatame pilte sealt!
Boston on Massachusettsi osariigi pealinn ja Uus-Inglismaa ajaloolise piirkonna halduskeskus. Linn asub Maine’i lahe ääres Charlesi jõe suudmes Atlandi ookeani rannikul. Bostoni asutasid 17. septembril 1630 Inglismaalt pärit puritaani kolonistid ja on vanimaid omavalitsusi USA´s. Asula esialgne nimi oli Trimountaine kuid peagi nimetati ta ümber Bostoniks linna järgi Inglismaal, kus kohast kolonistid pärit olid. Samal aastal moodustati Massachusettsi lahe koloonia kus esialgu oli üks asula. Boston ei ole muidugi Massachusettsi osariigi vanim asula. 1620 asutasid puritaanlased samuti Plymouthi mis kuulus Plymouthi kolooniasse. 1691 ühendati Massachusettsi lahe ja Plymouthi koloonia Massachusettsi lahe provintsiks. Juba 1635 asutati Bostonis Põhja-Ameerika esimene avalik kool, Bostoni ladina kool mis on vanimaid USA-s. Tartu ülikool asutati 1632 nii, et meie ülikool on 3 aastat vanem kui Bostoni kool.
Esialgu asus Boston poolsaarel mida mandriga ühendas kitsas maariba. Poolsaar jäi varsti kitsaks ja ümbritsevat madalat merd ning soid hakati täitma, et maad juurde saada. Aastatel 1631–1890 kasvas Bostoni pindala kolm korda. Täitematerjaliks kasutati ümbritsevaid mägesid, samuti tekkivaid ehitusjäätmeid ja prahti. Kõige aktiivsem pinnasetäitmine toimus 19. sajandil. Enam kui kaks kolmandikku Bostoni tänapäevasest maismaast ei olnud linna asutamise ajal olemas see võeti mere ja soode käest. Kuni 1760. aastateni oli Boston suurim, rikkaim ja mõjuvõimsaim linn tänapäeva USA territooriumil. Ajapikku kasvas Philadelphia temast mööda. Boston mängis väga olulist rolli Ameerika Ühendriikide tekkimisel. 1770. aastal toimus seal niinimetatud Bostoni veretöö ja 1773. aastal Bostoni teejoomine, mis panid aluse Ameerika iseseisvussõjale.
Bostoni veresaun (Massacre) oli Briti armee ja rahva vastasseis 5. märts 1770 kus Briti sõdurid tapsid suvaliselt tulistades mitmeid inimesi (5 inimest sai surma). Veresaun sai laia kandepinna selliste juhtivate patriootide nagu hõbesepp Paul Revere ja poliitik Samuel Adams (USA riigi üks loojatest ja Ameerika revolutsioonilise liikumise juht) poolt. Briti väed olid alates 1768. aastast tegevad Massachusettsi lahe provintsis, et toetada jõuga ametisse nimetatud ametnikke ja jõustada parlamendis ebapopulaarseid õigusakte. Bostoni veresauna peetakse üheks kõige olulisemaks sündmuseks mis muutis koloniaalaladel elavate meelsust Briti parlamentaarse võimu vastu. John Adams (kes kaitses tapjatest sõdureid) kirjutas, et Ameerika iseseisvuse vundament pandi paika 5. märtsil 1770 ning Samuel Adams ja teised patrioodid kasutasid iga aastaseid mälestuspäevi (veresaunapäev), et julgustada avalikkust iseseisvust toetama. Kolonistid sundisid britte oma väed tagasi viima Inglismaale. Veresauna reklaamiti laialdaselt ja see õhutas revolutsioonilist liikumist Ameerikas.
Bostoni teejoomine oli 16. detsembril 1773 korraldatud Ameerika kolonistide protestiaktsioon Briti võimude vastu. Pärast seda kui Bostoni ametnikud keeldusid kolme laeva maksustatud teelaadungit Suurbritanniasse tagasi saatmast läksid kolonistid laevade pardale ning viskasid tee vette. See on oluline sündmus USA ajaloos, millele on viidatud ka hilisemates protestiaktsioonides. Selle põhjustas Briti valitsuse 1773. aastal kehtestatud “Teeseadus” mis vabastas Ida-India Kompanii Inglismaal tollimaksust ja andis talle kolooniates sisuliselt teemüügi monopoli. Bostoni teejoomist on peetakse üheks neist sündmustest mis vallandas 1775. aastal Ameerika iseseisvussõja. Iseseisvussõda algas Bostoni ümbruses Lexingtoni ja Concordi lahingutega.
Bostonis elas 2018. aasta rahvaloenduse järgi 694 583 inimest mis on rahvaarvult USA´s 21 kohal. Bostoni linnastus kus elab üle 8 miljoni inimese asub linnastustest 6 kohal USA´s. Demograafilisest seisukohast võetuna elab Bostonis valgeid 44%, musti 23%, latiinosid 20%, aasialasi 10%. Boston on üks kõrgeima elukallidusega linnu USA´s. SKP suurus Bostoni suurlinna piirkonnas on 363 miljardit dollarit ning USA´s 6. ja maailmas suuruselt 12. koht. Turism moodustab suure osa Bostoni majandusest. 21,2 miljonit sise ja välisturisti kulutasid 2011. aastal 8,3 miljardit dollarit. Bostonis asub mitme suurema spordi ja jalatsiettevõtte Converse, New Balance ja Reebok peakorter. Rockporti, Puma ja Wolverine World Wide Inc. peakorterid või piirkondlikud kontorid asuvad linna lähedal. Raskete kuritegude arv on alates 1990. aastast pidevalt vähenenud ja käesoleval ajal linnas liikumine väga turvaline, isegi öösel.
Bostoni keskmine sademete hulk jaotub kuude lõikes ühtlaselt. Igas kuus on keskmiselt 9–12 sajupäeva. Igas kuus on samuti esinenud õhusooja üle +20 °C, sealhulgas aprillist oktoobrini üle +30 °C. Juulis ja augustis on mõõdetud +39 °C. Kõige külmem kuu on olnud jaanuaris -24 °C. Seevastu juulis pole temperatuur kunagi langenud alla +10 °C. Merelt saabub sageli jahe briis mis temperatuuri madaldab. Eriti sageli juhtub see kevadel, kus on juhtunud, et Bostonis on temperatuur 25 kraadi madalam kui kümmekonna kilomeetri kaugusel sisemaal. Samuti on juhtunud, et briisi mõjul langeb õhutemperatuur 20 minutiga 20 kraadi. Sellise kliimaga on siis Boston!
Üks linna tuntumaid spordisündmusi on Bostoni maraton (42,2 km) mis on maailma vanim iga aastane maraton mis toimub aprillis patriootide päeval. 15. aprillil 2013 kaotasid maratoni ajal terroristide poolt korraldatud kahes plahvatuses kolm inimest elu ja mitusada sai vigastada. Teine suurem iga aastane sündmus on oktoobris peetav sõuderegatt. Hüüdnimega “The Walking City” on Boston rohkem jalakäijate linn kui teised samasugused võrreldava asustusega linnad USA´s. Bicycling ajakiri nimetas Bostoni kolm aastat järjest jalgrattasõidu üheks USA halvimaks linnaks hoolimata sellest, et jalgrattaga sõitmise määr on kõrge, kuid puuduvad jalgrattateed ning tingimused jalgratturitele. Bostoni kõige tuntuim inimene on 35 USA president John F. Kennedy kes mõrvati snaiperikuuliga 1963. aastal Dallases (Texas) ja lauljatest on kuulsaim Donna Summer.
Hommikul ärgates oligi viimane päev käes ehk siis kojulennu päev. Käisime hommikust söömas, andsime toad ära, võtsime oma hästi pakitud kohvrid ja läksime autosse. Tegime veel auto igasugu rämpsust puhtaks ning sõitsime Bostonisse mööda kõrvalteid sest kiirteedel näitas ummikuid. Meil oli veel 5-6 tundi aega linna peal veeta ja seda tahtsime kasutada tarmukalt. Boston on ilus linn oma arhitektuuriga kus põimunud klaasmajad vanade ehitistega. Parkisime nagu kord ette näeb raha eest, kuigi kogu reisi ajal sai seda samuti vahel eiratud kuid trahve õnneks ei tulnud, ainult Kanadas saime trahvi (Torontos) aga see ei ole ka veel autolaenutusse jõudnud ja võib-olla ei jõuagi. Linnapeal jalutatud selles põrgukuumuses oli aeg nii kaugel, et vaja lennujaama minna ja auto ära anda. Paak oli ka veel täis vaja panna ja siis autorenti. Autorendis läks ruttu, seal kõik viidad väljas mis rendifirma autod ja kuhu peavad minema. Just sain auto ära parkida kui juurde hüppas üks must tädike ja suunas skänneri kohe sinna armatuurlaua poole. Peale seda tuli skännerist pikk tšekk välja kus kirjas kõik andmed. Küsisin, et kas see on kõik? Tädike vastas, et autovõtmed auto armatuurile, oma asjad kaasa ja võite bussiga lennujaama sõita oma lennule. Ei olnudki tarvis enam leti äärde minna, vaid sai kõik asjad klaariks juba garaažis. Tänasime, võtsime omad kohvrid, läksime bussi peale ja sõitsime lennujaama. Lennujaamas läks piir ja turvakontroll kiirelt, isegi mere ja teokarpe ei märgatud või ei tahetud märgata. Lennuväravas oodates oli ikka tahtmine ööseks unenapsu kaasa võtta, kuid läheduses ei olnud sellist poodigi. Uitasin kaugemale ja leidsin mingi riidepoe kus müüdi jooke samuti. Maksin raha ära aga napsu kätte ei antudki, öeldi, et tuuakse lennukitrapi koridori. Vähe kõhe oli see teadmine aga ju siis nii tehakse viimasel ajal. Nad registreerisid lennupileti andmed samuti. Ja nii täpselt oligi, ennem lennukitrappi sisenemist oli laud ja laua peal minu napsu kõrval veel teisigi. Näitasin piletit ja sain oma koti kätte. Kohvritega läks meil samuti õnneks sest hoidsime käes neid nagu udusulgi ning kellelgi ei tulnud pähegi, et neid kaaluda. Öine lend Kopenhaageni möödus kiirelt meie napsu kaasabil ja häiris isegi meie eesistuvaid taanlasi kellele vist ei meeldinud rummi aroomid. Lõpuks jäime meie samuti magama, taanlased magasid juba ammu. Kopenhaagenist tunnike lendu Stockholmi ja olimegi peaaegu juba kodus. Stockholmis ei soovinud me transiittsoonist välja minna, esiteks tunduvalt raskemad kohvrid ja teiseks mere ja teokarbid seal sees. Check in oli aga vaja teha sest Stock-Helsingi oli meil eraldi broneeritud. Tuli vähe nipitada ning läksime kohe oma lennuväravasse ootama. Kolmveerand tundi ennem lennuki väljumist tuli sinna lauda mingi töötaja ja küsisin, et vaja pileteid sellel lennule. Ütlesin, et ei saanud tsoonist välja minna sest ei oleks jõudnud siis lennule. Ütles, et ei ole probleem! Võttis mu broneeringu numbri ja trükkis piletid välja ning nõnda saime otse lennule ilma turvakontrollita. Julge hundi rind on vahel ikka rasvane! Peale tunnist lendu nägime juba oma tuttavaid paiku lennukilt Kehä 3, Vihti tee, Tampere tee ja siis puudutasidki rattad juba Vantaa lennuvälja rada. Jõudsime koju ning tunne oli vägev, samas puges juba väsimus sisse ja oli isegi väheke kurb, et kõik nii ruttu läbi sai!
Thanks USA!
Selline lugu sai siis kokku Ameerika Ühendriikide ja Kanada ühest nurgast! Peale seda tuleb veel reisi kokkuvõte.