Kõik tahame teada, et miks mõningad asjad nii hästi ei edene?
Miks nii paljud inimesed näivad elutuina ja halli massina?
Miks muutused mida ootame, meile ei allu, vaid hoopis lämmatavad ja suurendavad segadust ning tekitavad võimetuse tunnet?
Miks nii paljud asjad sel määral aega võtavad, et ei saavuta lõpuks mingeid märkimisväärseid tulemusi?
Paljusid kindlasti vaevavad teod, mis on tekitatud omakasupüüdliku tulemuse tagajärjel, olgu ta siis materiaalset või vaimset laadi!
Kõik otsime seda lihtsamat teed ning alati ei pea mõtlema ainult iseendale. See tee ei peaks kulgema läbi teiste minnes, jättes maha kellegi jaoks muserdatud raja, vaid näidates üles lahkust, hoolivust, lugupidamist, austust ja tolerantsust. Keegi ei tea, kes võivad teinekord elu ja käekäigu üle otsustada – seega igaühe valikus olev hooliv ja tolerantne teekond, aitab kindlasti vähendada negatiivsete otsustajate hulka. Nagu kõik teekonnad, kulgeb samuti see läbi pimeduse ja valguse, tundmatuse hirmude ja sügava äratundmiserõõmu. Mõned kujundid ja teetähised on juba selged, teised ootavad alles avastamist. Keegi täpselt ei oska öelda kuhu need teed viivad, mida endile valinud oleme, sellepärast just vajamegi arukaid valikuid!
Võib-olla ei olegi juhus, et alustasime siit ja lõpetame just seal! Ei usu, et eemal olles seda kõike oleks mõistnud ja ei usu, et mõistame seda praegugi, sest aeg jäi liiga lühikeseks. Kui suudame aidata neil, kes juba jagavad teatud veendumusi ja unistusi, asju veel selgemini näha ja pisut enesekindlamalt esitada, siis võime olla kindlad, et nad kannavad vajaliku sõnumi teistele edasi. Peale igat rännakut liigume maailmas natuke teisiti ja selle tänu võlgneme just üksteisele.
Maailm on veider ja hämmastav paik, mis nõuab, et loobuksime sellest, mida enda arvates teadsime ja tundsime!
