Taak

Karge öö selgitab kõiki omi tagamaid,
kardin liikus keegi alatult muigavat näis.
Varjud naersid nähes nägusid lustakaid,
must kass kõigi vahel nii rõõmsasti käis.

Läksime kuhugi ei teadnud siis veel,
jõudu andis väljal üks vilju täis puu.
Seigeldes kaua sellel porisel teel,
allikal märkasime valust kõverat suud.

Oleme karjed keset mustavat ööd,
tuul sosistas lauseid mis kadunuks jäid.
Pettumus ängistus teinud on töö,
väsinult tuikudes varju kannul veel käid.

Kauguses kostub vähenõudlikum hüüd,
vedades taaka samm kiiremaks läheb.
Jõuvarusid jagades viimane püüd,
armuandide säras kaovad viimased tähed.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.