Ämblikuvõrk
Elu muutuv olemus nõuab, et me ei peidaks end oma plaanide või vahendite taha vaid pööraksime rohkem tähele-panu sellele, mis toimub just praegu, otse meie ees ning analüüsiks seda mis äsja juhtus või mis ei oleks pidanud juhtuma. Kui me oleme huvitatud muutuste läbiviimistest, tuleb meeles pidada, et me oleme kõik inimesed, mitte masinad. Me muutume ainult siis, kui otsustame, et muutus on meie jaoks tähenduslik.
Inimesed, need kummalised olendid on väga erinevad, kuid koos on nad nagu vanaema kampsuni muster, mida kaugemalt vaadates selgineb pilt. See tähendab, et mustrite nägemiseks peame probleemi juurest eemale astuma ja natuke kaugemalt vaatama. Lähedalt pole kujundid nähtavad nad vajavad enda ilmutamiseks vahemaad ja aega, kuid ei saa unustada, et me vajame üheskoos üksteist.
Me ei saa varjuda oma piiride taha või arvata, et saame hakkama üksinda. Me vajame üksteist oma ideede katsetamiseks, õpitu jagamiseks, selleks et näha uutmoodi, et keegi meie lugusid kuulaks. Me vajame üksteist, et leida ebaõnnestudes andestust, et keegi usaldaks meile oma unistusi ja annaks lootust, kui meie enda lootus on kadunud.
Paljud meist on puudutanud ämblikuvõrku, tundnud selle vetruvust, pannud tähele, kuidas kerge surve ühes piirkonnas paneb võnkuma terve võrgu. Kui võrk katki läheb ja vajab parandamist, ei lõika ämblik üht osa välja ega rebi tervet võrku puruks, et asuda seda ümber korraldama. Ta koob võrgu uuesti, kasutades neid siidiseid sidemeid, mis on juba olemas, ning tugevdades nõrgestatud piirkonda uute sidemetega.
Mõtleme kõik koos ennem uinumise viimastel hetkedel sellele, et oleme saanud kingituseks üksteise, mis nõuab uuel algaval päeval pingutust olla kaastundlik, tolerantne ja mõistev.