On aeg võtta …
Kas Te olete mõelnud asjade üle mis Teid painavad ja piinavad nõnda, et see viib Teilt unerahu?
Kas Te olete mõelnud lõpetada rabelemine asjade kooshoidmise nimel?
Kas Te soovite kogeda sellist turvalisust, et kellegi minnalaskmise mõiste ei oleks enam hirmutav, vaid tähendaks usku uute väljakutsete iseeneselikku tekkimisse?
Kas Te olete mõelnud, et me peame muutuma paremaks kuulajaks ja austama üksteise ainukordsust, sest see on tugevate suhete seisukohalt olulise tähtsusega?
Küsimusi võib olla palju… Kas samuti vastuseid?
Tuletagem meelde inimkonna esimesi tõdesid, et armastus on kõige võimsam jõuallikas, isegi siis kui meid eraldavad tohutud vahemaad. Miks see ei kesta?
Mis Te arvate kas selle jõuallika võib lammutada rutiin, teineteise mittemõistmine, süstemaatiline jonnakus, teatud funktsioonide ja tasemete külge kinnistumine (uhkus, kadedus-armukadedus, kättemaks, liigse tähelepanu otsimine, põhjuseta kahtlustamine-kontrollimine), oskamatus ära kuulata, andestus kui võõrsõna, mõte vabandamisest kui enese alandamisest jne?
Arvamusi võib olla palju… Kas samuti õigeid?
Nüüd oleks aeg peatuda!
Oleks aeg võtta maailm oma õlgadelt, see õrnalt maha asetada ning silmitseda Teda, et leida võimalus mõistmiseks ja uute küsimuste esitamiseks!
Kas meil on üksteisele vaba juurdepääs?
Kas meie väärtused ühendavad meid või hoiavad meid lahus?
Kas me saame üksteisega siiralt rääkida tundmata ebamugavustunnet?
Küsimusi võib esitada palju ja igaüks võib neid välja mõelda kümneid. Kui me oskame leida neile vastused, siis peaks olema alati meil midagi juurde õppida üksteistmõistva tuleviku nimel.
Me kõik näeme seda kui me midagi loome kuid jääme pimedateks kui oleme asunud loodud lammutama!