Orlando – Atlanta – Phoenix – Flagstaff

Teine päev Kissimmee-s käisime tuttava töö juures basseinis ja saunas. Töötab meie mõistes puhkuseosakuid müüvas hotelli ketis (korterid mida saad osta 10 aastaks ja siis seal puhkamas käia seal). Võtsime päikest ja käisime Florida saunas (nii räägivad nemad), saun on siis 45 kraadine mullivann kus mõnuled ja higistad. Mehed ei tohi ujukatega olla meie mõistes, peavad olema need põlvini pikad püksid (lillelised jne. – noortekad). Naised peavad olema trikoos või siis ujukate peal selline sitsine seelik veel. Hullumaja, ime ei ole, et neil siis siin nii palju haigeid on. Sante on ikka väga palju! Kaubanduskeskutes lasevad nende elektriautodega ringi ja ostavad kaupa. Paksuks söönud ning siis tulevadki vead külge, eriti mis puudutab jäsemeid. Spordi tegemine on siin küll viimaste hulgas teema. Ei olegi siin selliseid fitness või ujumiskeskusi! Homme siis lennukile jälle. Phoenix-is vaja jälle keerata kella 4 tundi tagasi, mis teeb 7+4=11 tundi Eestiga vahet.

Rita viskas hommikul kell 4 meid lennujaama ning lend Orlando-Atlanta-Phoenix sai alguse. Olin eelnevalt muidugi netist piletid ära ostnud. Orlandos korjati meil jogurtid ära! Unustasime ära süüa ja lennujaama kontroll muidugi ei unusta midagi. Orlandos toimis isegi Wifi lennujaamas tasuta, muidu ainult maksa. Atlanta-s (Georgia) on väga ilus lennuväli ning esimene kord kui ei pidanud siselennul jalanõusid ja kotte kontrollist läbi laskma. See oli tingitud sellest, et me ei läinud tsoonist välja. Ootasime seal 1,5 tundi ja lendasime edasi siis Phoenix-sse. Lennufirmaks oli meil Delta Airlines mis oli üle ootuste korralik ja puhas, mitte nii nagu Unaited Airlines kus salongi viskas petrooliumi haisu. Siselendudel saad ainult nats krõbinaid süüa ja mahla ning kohvi juua tasuta, ülejäänud on kõik väikse papi eest. Kohvi on muidugi täielik saast! Ameerika lendudel ja eriti sellel olid tõesti kenad stjuuardessid, mõned välja arvata! Rootsist lennates jäi küll mulje, et lähed Iru vanadekodu väljasõidule. Iga istme peatoes oli jälle telekas kuid filme, mänge ja muusikat sai juba raha eest. Uudised ja muu taoline oli tasuta. Lennuk oli mehhiklasi täis, lendasime ju Mehhiko piiri äärde! Nägime juba väga ilusaid inimesi – mehiklasi!

Phoenix (Arizona), mis ma oskan öelda, 2 km kõrguselt vaadates igavene kolakas linn. Loodus pruun ja rohelust vähe, asub kahe suure mäegrupi vahel orus ja on tööstusi täis. Lennujaam vana ja väsinud ning latiinode stiilis. Teiseks keeleks oli lennujaamas hispaania, nii reklaamide kui ka suunaviitade poolest. Hakkasime otsima oma autorendi kohta, mida ei leidnud. Olin eelnevalt auto netis reserveerinud nädalaks. Siis avastasime ühed bussid, mis olid kirjadega Car Rental. Läksime küsima ja oh üllatus, buss viib autorendikeskusesse linna ja tasuta loomulikult. Buss oli kohandatud autorentijate tarbeks, ühes servas istmed ja teises kohvrite riiulid. Väga suur keskus, kus oli vähemalt 30 autorendifirmat nagu Tallinna Ülemiste kaubanduskeskus oli ainult üks korrus, kus vormistati pabereid! Ja siis oli veel 3 korrust maa all kus anti autosi välja. Igal rendifirmal omad sektorid loomulikult. Rentimisel sunniti meid tegema ka salongis olevate asjade kindlustus, muidu ei tahtnud aotot eriti anda. Tuli siis 35 USD nädala peale juurde taguda, muidu oli 178 USD nädal aga võibolla oleks pidanud ise rohkem vastu hakkama selle viimase kindlustuse osas. Aga ok pole hullu, eks loll saab kirikus samuti peksa. Väga huvitav küsimus tuli rendifirma töötajalt, “kas ma olen ennem autoga ikka sõitnud”. Nii väga tahtsin öelda, et üks sõber on mind kunagi näinud autoroolis istumas – parklas.

Autoks sai meil siis Dodge asemel Ford Focus, mis ainult ei sarnane üldse meie Focusega. Kere teine, sisu teine, armatuur teine, ainult mis klappis oli Ford-i märk. Auto väga uus ja kena, mootor 2L ja rebib päris hästi mägedes. Auto on garaazis juba silmini täis tangitud ja liitri hind loomulikult palju kõrgema hinnaga, nii et maksad kogu aeg.  Ilma GPS-ita USA´s ikka raske liikuda, ega linnas mingeid erilisi viitasid pole on ainult maantee numbrid ja kõik ameeriklased ainult nii ka räägivad – maanteenumbrite keeles. Üllatus – üllatus tabas kohe, gallon bensiini 30-40 USA senti kallim. Üldse on Arizona palju kallim kui Florida, see sai meile kohe selgeks.

Kaktuste maa Arizona

Kaktused tee ääres on sama kõrged kui elektripostid ja neid pole mitte vähe – nagu mets aga selle eest ilus. Teed on väga head ja liiklus väga viisakas. Nahaalid siin küll puudusid! Igal kilomeetril on peaaegu allaaetud hirve korjus teeääres – ära neid ei koristata! Raisakotkastel pidu istuvad ja nokivad – ei tee liiklusest väljagi! Maanteepolitsei passib teeääres üsna tihti, nii et stopp kiirusega, max on 75 miili tunnis- meil ca 125 km/h. Tee kulges meil mägedesse ja praegune linn nimega Flagstaff (ööbime 2 ööd siin ja kogume jõudu Grand Canyon-i vallutamiseks) asub 2,3 km kõrgusel! Metsa all on lumi veel maas ja öösel -5 kraadi külma ja päeval +20. Suusakeskus on ka siin linnas aga rajad juba kinni, kuigi rajad on veel lume all.

Siin liigub ikka väga erilisi autosid, mõnede dziipide rattad olid sama kõrged kui minu rendikas. Truck-id on ka väga kihvtid, kus sees lai voodi ja LCD 32 tolline telekas magamiskabiinis. Keegi meist ütles, et kui elaks siin siis oleks ta Truck-i juht – nii ilusad olevad. Huvitavad on need suvilaautod, ise mingi 8 meetrit pikad ja siis on veel sõiduauto pandud kolmnurgaga järgi, et ilmselt liikuda linnades ja raskesti ligipääsetavates kohtades väikse autoga. Meil ei lubataks küll sedasi, mõni on ka niimoodi veel treileri peal. Elu ratastel!

Elamiseks on meil selles linnas motell, tüüpiline USA-kas (hobuseraua kujuline ja läbikäidavate rõdudega 2 korruseline). Vabandust väljenduse eest aga tõeline peldik südalinnas. Tuppa minnes tabas meid üllatus, voodipesu näol – see oli hiirehall, kuid oma parimatel aegadel ilmselt ikka valge. Esialgu kui vaatamas käisime tundus tagasihoidlik aga normaalne. Egas midagi panime kohe poodi ja see mis sai alla kaubeldud 10 USD läks kohe voodipesu komplektide peale, samuti sai käterätid välja vahetatud poe omade vastu. Loodan, et on hiljem ka sellest ostust kasu!

Istume praegu Pizza baaris Flagstaff-is, toodi meile 17″ (tolline) Pizza paksu põhja peal! Hind 18 USD koos joogiga ja lisandiga, sai valida 2 lisandit juurde. Ei jõua vist ära süüa! Saan olla isegi internetis ja kirjutada blogi. Võtsime osa pizzat kaasa sest oli tõesti väga suur! Pizza oli väga maitsev, ei jõudnud ära kiita tegijat (müüjat). Ma Eestis nii head saanud pole, kuid jään ikkagi eestlaseks!

Käisime õhtul veel vanalinnas jalutamas, baarid silmini rahvast täis! Arusaadav, reede õhtu! Politseid ka väga palju liikumas, eks neid kaabakaid ka siin palju. Väga palju india rahvast ja siis muidugi ka mehiklased, pilusilmad ja süsid (mustad). Muidu väga viisakad kõik kokku, ette ja taha käib “sorry”- mulje on hea. Autoga lastakse isegi välja kõrvalteelt, tänan neid siis euroopalikult kätt tõstes, siin see juhtidel kombeks pole – tänamine.

Tuleb vist ära tuttu minna sest homme väsitav päev, meil kell praegu 20.30 ja 16. aprill – reede, Teil 06.30 ja 17. aprill – laupäev. Kell 7 tõuseb päike ja kell 7 loojub päike. Peale Grand Canyon-i siis Hoover-i tamm Colorado-l ja Las Vegas (Nevada), ning edasi plaan veel Los Angeles (California) ja Vaikne ookean – surf paradise! Oodake siis järgmist sissekannet!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga