37 – 43 päev

La Paz (Boliivia) – Cusco (Peruu) – Machu Picchu – Arequipa – Colca Canyon

Tagasivaade veel 36-ndale päevale. Meie lõpuks lennukis ja uks meie tagant jälle kinni! Õhkutõus ja viimased vaated Andide kõrgematele tippudele ning peagi jäi Santiago selja taha. Tundsime paljusid kohti ära kui lendasime, sest olime ju autoga läbinud need kohad. See vahepeatuse linn Iquique oli ümbritsetud ainult liivaga ja näis sama elutu kui Atacama kõrb, tegelikult Atacama kõrb ulatubki Peruu piirini välja. Linn ise asub ookeani kaldal ja lennujaamast linna 40 km. Iquique lennuväljal nägime ühte noort kena naist kellel oli huvitav tatoo kaela peal. Küsisime, et mis see tähendab ja ta seletas meile omas keeles millest me eriti aru ei saanud aga pildi lubas siiski teha oma tatoost. Seal lennujaamas kes edasi lendasid pididki piiri ära tegema st, et lahkume Tšiilist. Need protseduurid võtsid oma tunnikese aega sest suurem osa reisijatest lendasidki edasi. Lennukisse tagasi ja uuesti õhku! Vaated Vaiksele ookeanile ja ees terendavatele mägedele.

… maandumine!

Peagi hakkas paistma La Paz, linn mis asub keskmiselt 3,8 – 4 km kõrgusel ja maailmas kõige kõrgemal asuv pealinn. La Paz õigemini Nuestra Señora de La Paz mis tähendab „meie Emanda rahu“ ja emand tähendab loomulikult püha Neitsi Maarjat. Boliivia õige ehk ametlik pealinn on tegelikult Sucre kuid keegi seda selleks ei pea sest valitsus ja suurem osa ministeeriumeid ning valitsusasutusi paikneb La Paz-is ja nii on saanudki vargsi nii nende endi kui rahvusvahelises tähenduses just La Paz pealinna tiitli. La Paz koos veel mõningate teiste linnadega moodustavad metropoli kus elab 2,3 miljonit elanikku. Linn iseenesest on väga must ja kütuseaurudest ning saastest mürgitatud. Ta asub ju orus kus ümber suured mäed ja kõik see saaste jääbki sinna orgu. Seal saab oma 10 aastase sissehingatava plii koguse mõne päevaga vist kätte. Mägedes paiknev kõrbelinn on samas väga värvitu, mida märkasime lennuki pealt juba kaugelt. Ega lennuki pealt alla linna ei näinudki sest lennujaama asub 4,2 km ja all-linna madalamad kohad 3,6 km peal. Piiriprotseduurid läksid kiirelt, ei huvitanud kedagi kuhu lähed või kuskohast tuled! Lennujaamas vahetasime väheke raha kohe ja sõitsime mikrobussiga kesklinna. 600 m allapoole linnasõit oli vaadete poolest päris huvitav ja liiklus nagu ikka „kes kuidas tahab sõita, nii sõidabki“ st, et punast tuld fooris eiratakse ja peateemärgid ei kehti ning kui on soov tagasi pöörata siis tehakse seda kohe omas kohas kus sõidetakse, sest ridu nagunii ei ole, vastutulev liiklus on läbisegi mineva liiklusega. Muuseas selline liiklus on väga paljudes Ladina-Ameerika linnades!

Tulime linnas maha ja sõitsime bussijaama teise marsaga. Mul on kõik eeltöö tehtud nii bussijaamade osas kui ka hotellide poole pealt st, et hotellid bronnin netis ära kui meil ei ole autot renditud. Autoga on lihtsam sest on aega ju sõita ja otsida, kuid jalgsi on see väga ebamugav ning ei tea samuti nende asukohti, kuigi Google Maps on meid igal-pool aidanud! Bussijaamast ostsime järgmiseks hommikuks Piletid Cuscosse (Peruu) sest La Paz-i naaseme me veel tagasi ning seal aega viitma me ei hakanud. Bussijaamast hotelli läksime juba jalgsi sest vahemaa oli 1 km kanti kuskil. Nägime samas linna jalutuskäigu ajal ja hingasime seda saasta sisse mis tõsiselt tappis. Saapapuhastajatel tänava ääres on kõikidel rätikud suu ees ja paljudel jalakäiajatel samuti.

Hotell oli väga ilus ja tõesti viimase peal kuid nett selle eest ei liikunud sugugi ja ei saanudki eriti mitte midagi teha.

Läksime ära linna peale ja vaatasime seda tänavakaubandust, see oli ulmeliselt odav ja kaubandus ongi jälle tänava peal kõik. Kütus maksab seal kusagil 0,30 € sendi kanti. La Paz-i jõuan veel tagasi ja siis räägin kaubandusest väheke pikemalt. Käisime restoranis söömas kus olid portsud väga suured kuid väga piprased mis võttis mu ülekere higistama. Toit tehti sisuliselt enda silmade all ja oli väga maitsev kui seda pipart seal niipalju ei oleks! Hotelli jõudes läksime kohe magama sest oli vaja varakult tõusta sest buss läks kell 8 hommikul ja kõndida üles mäge oma 20 minutit, pluss kell 7 veel vaja hommikust ennem süüa. Bussijaama tee läks kiirelt ja saasta oli samuti vähem.

Bussis olid meil 2 korrusel esimestes pinkides kohad nii, et väljavaade väga hea. Pilte oli väga hea plõksida ja seda me tegime usinasti! Linnadest kuskohast läbi sõitsime jäi ikka väga trööstiv tunne. Igal-pool vaesus, lohakus ja mustus ning puhtuse peale ei mõtle vist küll keegi. Paljudes kesklinnades läheks vaja suurt maasturit aru ma ei saa kuidas seal sõidetakse.

Boliivia-Peruu piiril seisime ühte pikka järjekorda kus tegime ära Boliivia poolse piiri. Buss sõitis juba üle jõe Peruu poole peale. Meie läksime jalgsi üle silla! Üle silla saades tulid meile vastu Peruu tolliametnikud ja nõudsid meie käest passe ja ütlesid, et nad tahavad kontrollida kas meil ei ole kaasas narkootikume ja valeraha. Meie seljakotid olid bussis ja meil nagunii kõik korras ei osanud me ohtu kartagi! Loovutasime omad passid ja sisenesime ühte hoonesse. Välja võeti bussirahva hulgast ainult need kes sarnanesid gringodele. Siis hakati ühekaupa mingisse tuppa kutsuma meid. Aare oli esimene kes läks sisse. Järsku kuulsime sealt kisa ja sajatusi. Aare tuli välja ja jutustas, et tolliametnik vaatas Tema dollareid üle kas ei ole võltsid ning keeras ühe märkamatult kokku ja tahtis tasku panna kuid Aare nägi selle lõpuprotseduuri ära ja pani karjuma. Tavaliselt oli nii, et sisse kutsuti Sind üksinda aga seal ootas ees 3 ametnikku. Üks kontrollis raha ja teised hajutasid Su tähelepanu. Vargad mis vargad siin Peruus! Mina läksin tuppa sisse siis andsin oma kaelakoti kus raha sees ära Aarele, tolliametnik kes väljas oli nägi küll aga ei öelnud midagi sest nad olid ilmselt Aare kisast ära ehmatanud! Käskisid mul särgi üles tõsta! Näitasin neile siis oma naba ja lasti minema, sama tehti ka Edviniga. Koridoris rääkisime teistele gringodele samuti sellisest valitsevast ohust! Tegime oma piiri ära ja läksime bussi kus mõne aja möödudes hakkas buss Cusco poole edasi liikuma. Selline intsident meil siis Peruu tolliametnikega! Piiril nägime huvitavaid tegevusi, nt veoautol kütuse väljapumpamine. Boliivias on Peruust 4-5 korda kütus odavam ja tänu sellele on mõlemad pooled kehtestanud kütusepaagis olevad kütuse kogused. Veoautol 100 L ja sõiduautol 20 L ning kui rohkem on siis pumbatakse ülejäänud kütus välja! Samuti käib kõva äri teiste kaupadega nt tellised ja kartul. Eraisikul on mingi koguse kauba üleviimine maksuvaba ja sellest tulenevalt lihtsalt laaditakse ühel pool piiri masin käsikärude peale ja viiakse teisele poole piiri veoauto peale tagasi. Eraisik maksma ei pea ja riik jääb maksudest ilma, kuid paistab, et tolliametnikke see küll ei huvita! Neid huvitab rohkem teiste taskusse käe ajamine!

Peale piiripunkti kulges tee üle orgude ja mägede. Bussis hakkas palavus tapma, sest kliimaseadmed ei töötanud! Meie istusime ju esimeses pingis kus päike paistis otse kümnesse! Pidasime vastu siiski!

Vahepealsed peatused ja bussiterminalides käimised rikastasid ainult meie maailma koos piltidega! Teekond kulges kogu aeg 3-4 km kõrgusel! Cuscosse jõudsime õhtul kui oli pime juba. Bussireis kestis kokku 13 tundi, ametlik aeg oli 12 tundi aga linnad ja piir jne. röövis seda lisaaega.

Vahemärkus Teile, et Cuscos võeti selle suve lõpus vahele kaks eesti noort tüdrukut, kes püüdsid narkootikume välja Peruust viia. Moment nad on veel vist Peruu vanglas eeluurimise all! Cusco linnas elab ca 360´000 elanikku ja kuhu ümber on koondunud põhilised inkade kultuuri vaatamisväärsused nende hulgas ka Machu Picchu. Linn asub 3´400 m kõrgusel. Linna külastab aastas 2 miljonit turisti ja turism ongi põhiline sissetuleku allikas. Cuscos on väga ilus vanalinn! Meie elasime kohe vanalinnas!

Ekvaatori lähistel läheb juba peale kuut pimedaks. Järgmine päev me Machu Picchule (MP) minna ei saanud sest pileteid rongile enam ei olnud. Piletid MP-le saime ülejärgmiseks päevaks. Ega sinna muid võimalusi minekuks ei olegi, erilubadega pääseb sinna lähistele autoga ja turismi bussidega (lähislinnad). Samuti on võimalik minna lähislinnadest jalgsi ja tehakse lausa 2 ja 4 päevaseid matku. Piletisüsteem on väga kummaliselt üles ehitatud! Kõigepealt ostad rongipileti ära, Cuscost jääb see ca 100 km kaugusele ja rong läheb MP mäe alla. Kui Sa nüüd mõtled, et selle kalli rongipiletiga saad Sa üles siis eksid. Rongi lõpp-peatuse linnast läheb buss mille eest pead jälle ekstra maksma ja samas pead Sa alt ära ostma kohe MP sissepääsu pileti. Lisaks ei lähe see rong Cuscost päris vaid 10 km eemalt linnast, nii, et sinna tuleb sõita taksoga sest rongid lähevad varahommikul juba. Terve see krempel kokku läks maksma 220 USD inimene, millest takso edasi-tagasi moodustas ainult 20 USD. Aga need vintsutused väärisid seda kõike kui lõpuks üles saime. Muuseas kaasas peab olema pass sest piletid on nimelised ja antakse passi alusel! Seda vaadet sai siis iga kandi pealt pildistatud ja vaadatud! MP on siis inkade keeles „vana mäetipp“ ja ta asub 2430 m kõrgusel. Sinna on raske ligi pääseda sest suurem osa seintest on püstloodis kaljud. Arvatakse, et MP on ehitatud aastatel 1438-1472 inkade keisri Pachacuti ajal. Nii, et ennem Ameerika mandri avastamist juba! Miks see linn maha jäeti ei tea täpselt keegi, seda ei ole rüüstatud ega vallutatud aga arvatakse, et kui Ameerika mander avastati toodi sisse Euroopast haigused ja taudid mis levisid inkade aladel kiiresti ning suletud piirkondades nagu MP tegi see oma laastava töö. St, et selles linnas surid inimesed erinevatesse taudidesse ja haigustesse! Tegelikult avastati MP välismaailmale alles 1911 ameeriklase Hiram Bingham-i poolt ja peale seda on saanud temast väga tähtis turismiobjekt kogu maailmale. Kohalikud teadsid MP olemusest juba varem ning arvatakse, et MP rüüstati sakslaste poolt juba 1860-1870 aastatel. Vanad hooned ja müürid on taastatud ning restaureeritud, et turistid saaksid õige ülevaate vanast kultuurist ning nende tegemistest. MP on üks „New Seven Wonders of the World“ ja ta kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. MP-d külastab päevas keskeltläbi ca 1´100 turisti ja erinevad organisatsioonid arvavad, et seda on liiga palju. Korrutage see number mõttes päevadega aastas ja saate päris kolossaalse arvu! Sellepärast on see hind nii üles aetudki, et piirata külastajate arvu. Linn ise asub kahe mäe Machu Picchu ja Huayna Picchu vahel nagu sadul. Mõlema mäe otsa saab ronida kuid seda veel ekstra raha eest, kuid sealt ülalt avaneb võimas vaatepilt kogu orule! Linnas on ca 200 hoonet kus templid on üleval ja igasugused eluks vajalikud hooned allpool (laod, keldrid jne.). Samuti on põllumajandusmaad allpool st, et need kitsad ribad kivide vahel. Sinna juhiti tolleaegse spetsiaalse kanalisatsiooni kaudu väljaheited (inimese ja looma) ning vihma ja lumevesi mis andis põldudele rammu ja niiskust! Nii palju siis Machu Picchust Teile! Tagasisõit panoraamvaadetega rongiga kulges väga pikalt sest rong läks nüüd ülesmäge sest Cusco linn asub ise MP-st üle 1 km kõrgemal st 3´600 m peal. Rong teeb vahepeal sik-sak´e st, et sõidab otse kui tee ära lõpeb, siis tuleb teine vedur tagant ja tõmbab tagurpidi rongi järgmise saki peale (üks tõmbab-teine lükkab) ja nii mitu sik-sak´i korraga kui saadakse paarsada meetrit vertikaalselt ülespoole. Hommikul alla sõites teist vedurit vaja ei läinud. Teepeal on väga ilusad vaated mägedest ja kärestikulisest Urumbamba jõest! Õhtul kella kaheksa ajal jõudsime lähtepunkti tagasi kus meid ootas juba takso (tellisime edasi-tagasi sõidu) suure nimesildiga! Hotelli jõudes vajusime kohe voodi ja raske uni tegi oma töö. Oli päris raske tripp, palju jala käimist üles-alla ja tüütud rongi ning bussisõidud! Aga mis teha selline ongi rändurite elu!

Järgmine päev oli meil ostetud bussipiletid linna nimega Arequipa ning soovisime siis seal lähistel 250 km kaugusel külastada maailmas 2 kohal (suuruselt) asetsevat Colca Canyon-it (CC). Selle CC teeb lisaks suurusele huvitavaks veel maailma kõige suurem lind nimega Condor ja inkade põllumajanduskultuur orus. Nagu Te teate on esimene (first place) siis Grand Canyon USA-s, kus mul on samuti õnnestunud käia! Hea võrdlusmoment kohe! Bussisõit oli jällegi piinav sest „kondid“ ehk clima neil ei tööta. Bussi avaratest akendest paistab päike sisse ja mina sõitsin ees ilma särgita lausa. 10 tunnine ametlik reisipikkus venis jälle 11 tunni peale. Meie võtsime alati päevareisid siis on bussiaknast ikka väga palju näha ning saab pildistada seda imelist elu! Bussijuht hakkas lõpus kihutama sest olime ikka palju hiljaks jäänud. Sellist bussisõitu enam kogeda ei tahaks sest isegi mulle tuli hirm peale. Sõitsime mägedest alla ja see hull kihutas kurvides nii, et buss jäi ikka napilt püsti. Kõrval kohe kuristik 400-600 meetrit sügav ja kui vaadata tee ääres neid kümneid ja kümneid riste koos, siis paljud oli kindlasti bussikatastroofid! Käis juba mõte peast läbi, et kui bussijuht ikka sinna alla paneb siis esimene asi mis teises ilmas teen, annan Talle tappa! Kõik kulges siiski hästi ja saime elu ja tervisega mägedest alla, no kui seda saab allatulekuks nimetada sest see linn ise asub samuti ca 2´400 meetri  kõrgusel kuid siiski 4´000 m pealt on allatulek!

Bussijaamast võtsime takso, et hotelli sõita. Meil oli ju jälle rahavahetuse häda sest Machu Picchu tegi meie koti tühjaks kohalikust rahast aga kus sa õhtul peale 7 seda raha vahetad. Õnneks oli taksohind väga odav hotelli ja need pudinad olid meil isegi kamba peale olemas. Hotellis oli väga viisakas vastuvõtt ja saime omale kohe samaks ööseks päevase väljasõidu tellida Colca Canyonisse. Käisime südalinnas veel pangaautomaati tühjendamas sest reisi ja hotelli eest oli vaja tasuda. Üks meie hulgast saab sularaha mõnest automaadist ilma teenustasudeta välja võtta kuid mitte kõikidest ja nii siis me katsetame seda väljavõtmist. Tuuri rahad tasutud ja hotell samuti, kusjuures võtsime ühe öö veel lisaks, läksime kohe magama sest öösel 2.30 pidi väikebuss meile hotelli järgi tulema. Väga raske oli sellisel kellajal üles saada! Läksime bussi ja mis üllatus seal kõik naised ja üks perekond väikese lapsega, no seltskond tundus esialgu tore, kõik muidugi magasid rasket und sest me olime eelviimased kes peale korjati. Ühes kohas veel peatati ja sealt tuli veel 2 tüdrukut peale. Meile anti villased tekid peale ja nii me magama jäimegi! Ärkasin üles, hakkas valgeks minema ja vaatan aknast välja lumi maas! Tohoh! Kuidagi olid need mäetipud kõik nii lähedal ning rehkendasin omas peas, et peame olema ikka väga kõrgel juba. Varsti oligi peatus ja selgus, et olime selle bussikuga 4´910 m kõrgusel, ime ka, et lumi ei ole maas! Euroopa kõrgeim tipp Mont Blanc on 4´810 m st, et me ületasime bussiga seda 100 m ülevalt poolt! Nojah üle Mont Blanc-i ei ole mingi transpordiga võimalik minna ja sinna üles ronimist kasutavad ainult alpinismiga tegelejad! Kuid siin Andides kui oled ekvaatorile nii lähedal algab suvekuudel lumi alles 5 km pealt. Kella 6 hommikul jõudsime alla Chivay linna mis asub ca 3´600 m peal ja kus kohast sisuliselt algabki CC ehk Colca Canyon. Antud linnas pakuti meile hommikusööki ja peale seda hakkasime kulgema mööda CC serva. CC põhjas voolab kärestikuline Colca jõgi!

CC põhi on ca 1´200 meetri kõrgusel ja meie olime serva peal 2´400 meetri kõrgusel ehk siis peaaegu püstloodis alla 1´200 m (1,2 km). Grand Canyonis USA-s on kõrguste vahe 1,5 km mis on suurim maailmas, nii räägitakse vähemalt kuid paljud eksperdid arvavad, et Colca Canyon on ikkagi maailma suurim sest Cabanaconde linna juures CC serval kus asub Ampato vulkaan ja mille kõrguseks on 6´288 m ja Canyoni põhi 1´066 m peal siis kõrguste vahe on üle 5 km ja isegi paljudest mäetippudest mis asuvad otse CC serval on põhja ligi 4 km kuid ega juba antud tiitlit selle maailma vägevaima riigi käest saa ju ära võtta. Loomulikult on Grand Canyon kõige pikem ca 450 km ja laiem ca 30 km ja CC jääb nendes arvudes kõvasti alla! Nägime samuti ära Condorid kes tõusevad alt orust üles soojade õhumasside toel ise vaeva nägemata st ehk keerlevad alt ülesse. Just selle piirkonna Condorid ehk Andide Condorid keda maailma 7 liigist 6 elab just siin ja üks liik California Condor USA-s ja Mehhikos. Suurima Andide Condori tiibade siruulatus võib küündida 3,5 meetrini võrdluseks California 2,9 meetri vastu on see rekord puhtalt selle paiga (Peruu) käes! Kõige vanem Condor on elanud 100 aastaseks, keskmine 70. Tegelikult kui need linnud õhus tiirlevad jääb neist väga graatsiline ja sümpaatne mulje.

 

Tagasiteel ootas meid jälle Chivay linnas rootsi lauatüüpi lõunasöök mille pidime muidugi ise kinni maksma. Saime kõhu kõvasti täis süüa, niipalju kui mahtus. Mina pühendasin end Alpaca liha söömisele, kus veel kui mitte siin. Valikus oli veel lambaliha ja veiseliha! Kala maitsesin samuti kuid see ei olnud hea! Laual olid erinevad kastmed, salatid jne.

Ennem ujumist käisime veel kohalikus termides kus mineraalidest küllastanud kuum vesi voolas mäe seest.

Tagasi bussis algas sõit Arequipa poole, vahepeal peatusime et teha pilte Alpacatest ja Laamadest. Tegelikult on neid 4 liiki millest eelnevad on täpselt keskmised. Kõige väiksem (Vicuna) elab samuti antud piirkonnas aga kõige suurem (Guanaco) elab Patagoonias ehk antud mandri lõunapiirkonnas. Õhtuks jõudsime Arequipa linna väga väsinuna sest termid, söögid, matkad olid väga, väga väsitavad.

Välja ei viitsinud minna ja ei tahtnudki samuti sest järgmine päev jälle hommikul bussi peale ja Puno linna kus ees ootamas Urose ujuvad saared ja inkade vana kultuuri tähistav Taquile saar.

Vahepalaks väheke linnast Arequipa. Linn on suuruselt peale Peruu pealinna Lima teisel kohal suuruselt selles riigis kus elab ca 980´000 elanikku. Linna kutsutakse veel „Valgeks linnaks“ ja linn asub ca 2´400 m kõrgusel. Arequipas on päris kena vanalinn kus on oma jalakäijate tänav! Järgmisel päeval ärkasime üles, sõime ja panime oma asjad kokku, et minna bussijaama sest buss väljus Puno-sse kella 10.30 paiku. Jalutasime väheke vanalinnas, vahetasime raha ja võtsime takso, et sõita bussijaama.

Takso oli igavene punn aga mahtusime ära ikka kolmekesi. Bussijaamas oli väga kihvti vormiga turvanaised millest saime endale mälestuseks samuti pildid tehtud!

Bussijaamas läks kõik nagu lepase reega- piletid, terminalimaks ja bussi. Kuigi meil olid kohad ees läksime bussi keskele istuma sest seal loksutab vähem. Bussisõidu aeg ametlik oli jälle 6 tundi kuid ei saanud hakkama, ikkagi kulus 7 tundi kokku.

Vahepeal buss sõitis läbi Juliaca linnast mida läbisime juba 3 korda bussidega. Antud linn on ka seal selle piirkonna suurim kus elab ca 250´000 elanikku. Linnas asfaltteid peaaegu ei ole ja niisugused pommiaugud on tänavatel, et väiksem laps mahub sinna sisse ära! Linn on väga kole ja must ning tolmune! Uhh!

 

Järgneb päevadel 44 – 49 ….