Õnn piilub

Kurjuse kurjades kambrites,
karjub õnn lõpmatus tämbrites!
Kurjust ja laimu usume kohe,
headust hilja, kus viimane ohe!
 
Rumalus, tunnete kurjuse algus,
loomad õndsad, paistmas on valgus!
Inimene õnnelik, vihast keeb pott,
kõrkjal õnnel pole õnnelik lõpp!
 
Südametunnistus polegi vaba,
ahelaisse peidetud roostetand taba!
Kurjuse kadedus rüvetab aateid,
lähtub seestpoolt, muutes vaateid!
 
Mustades mõtetes hellust säti,
püüa leida heale õige võti!
Armastus kinni katab vihkaja siilud,
südamega rääkides, õnn jälle piilub!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga