Veepeeglisse sügavalt vaadates,
me kujud on otsekui – aeg.
Tormakalt edasi roomates,
justkui lähekski – viimane laev.
Kui kaua, kui kaua on jäänud veel,
hulkpalju aastaid – või üks.
Nii mõnigi maha on jäänud sel teel,
kurb on, et niimoodi läks.
Seisame kõik – vana pildi ees
ja nägime, et keegi sealt viipab.
Istume nurgas ja silmad on vees,
igaüks meist saabuvat rüüpab.
Veepeeglis nähes aega kadumas,
kuhugi kaugele aastate taha.
Veel kuidagi ei suuda me aduda,
et keegi meist sinnagi jäi maha …