11 – 15 päev

Foz do Iguacu – Guarapuava – Curitiba – Peruibe – Sao Paulo

Peale lõunat hakkasime sõitma! Natuke linnade tähendustest mis jäid meile teepeale! Guarapuava tähendab indiaani  keeles „julge hunt“ ja linn asub 1´200 m kõrgusel ülemerepinna. Curitiba on Parana osariigi pealinn ning mis tähendab indiaani keeles „seedriseemneid“ ja asub samuti 1´200 m ülemerepinna. Linnas elab 3,3 milj. elanikku! Peruibe tähendab indiaani keeles „haide jõgi“ ning mis on kõige vanem ehk esimene Brasiilia kuurort.

Guarapuava hotell meenutas täielikku nõuka nostalgiat, kus ei puudunud trellitatud aknad ega vastav õhkkond. Järgmine päev peale hommikusööki hakkasime edasi sõitma. Ilusat ilma jätkus niikaua kui tõusime pilvede sisse.

 

Päikesepaisteline ilm asendus uduga ja lakkamatu vihmasajuga. Selline kannatuste rada jätkus ca 400 km. Teepeal oli väga palju avariisid ja muidugi väga koledad ehk auto oli muutunud rauahunnikuks. Kas mõni ellu ka seal autos jäi, jäigi meile teadmatuks. Brasiillane ei oska vist samuti vihmaga sõita või jääb tal puudu ettevaatlikkusest. Ega nad kihutavad kõik siin ja veomasin läheb ka mäest alla 120 km/h. Kui täislast ikka on peal siis on raske sellist riistapuud pidama saada kui mingi takistus ees on ja juhil ei olegi muud võimalust kas sõita nendest sõiduautodest üle või keerata kuristikku. Ühte sellist nägime ka kus poolhaagis rippus pooleldi üle betoon barjääri (ca 1m kõrge) ja auto oli haagise küljest ehk sadula pealt lahti murdunud ja kuristikku kukkunud! Siin vist ei päästnud Guadeloupe neitsi ka enam! Veomasinad on siin üldse parajad ülbikud, möödasõidule minnes nad keeravad lihtsalt sulle ette kui ise oled möödasõidul ja ei vaata isegi tahavaate peeglisse, sina oled ju väike! Ise sõitsin samuti kahe käega roolist kinni hoides sest mäeahelike vahel tuulekoridorides oli tuul nii kõva, et tahtis autot lendu tõsta. See oli ilmselt ka mõnede avariide põhjus sest paljud sellega ei arvestanud ning kaotasid autol juhitavuse, lisaks vihmasadu ja udune nähtavus.

Õhtuks jõudsime õnnelikult Atlandi äärde ja seljataha jäi 2 päevaga 1´100 km! Peruibe-s oli meil väga hea ja viisakas majutus – peremajutus. Ega meil rannailma ei olnud, kuid ujumas saime ikka käia sest meie jaoks 22 kraadine vesi ja sama soe õhk ning suured lained olid ikka kingitus, kuigi kohalikud käisid jope ja tutimütsiga!

Teisel õhtul käisime linnas söömas kus meie Edviniga võtsime traditsioonilise kalaroa (peixe a la Portugal). Selles restoranis pakutud toit oli tunduvalt väiksem kui eilses restoranis meie ranna lähedal ja tunduvalt kallim aga mis teha olime ikkagi kesklinnas!

Majutuse peremees tegi meile isegi lahkudes kui maksma hakkasime allahindluse, et olime nii head külalised tal! Tagasitee Sao Paulosse möödus Santosest mäkke ronimisega läbi tunnelite ja vihmasaju koos tuhandete rekkadega.

Meie järgnev hotell oli linna põhja ringtee ääres ja 19 km kaugusel lennujaamast. See kilometraaž on linna mastaape arvestades lennujaamale ikka väga lähedal! Leidsime selle koha väikese otsimise järel ikkagi üles! Tahtsime lennujaama lähedale saada sest hommikul pidime kell 9 auto ära andma ja Aarel läks kell 11.45 lennuk juba. Sao Paulos autoroolis olla on ikkagi nii põnev, et kirjeldama ei hakkagi – eks igaüks fantaseerib ise! Auto pidime parkima hotelli fuajeesse nagu autokaupluses klaasi taga ja müügimehed kohe lauaga seal! Õhtul läksime jalutama, et sööma minna kuid sellist kohta me ei leidnud sest olime ju kiirteest mõnesaja meetri kaugusel ja arvake ära mis kontingent seal siis liigub. Üks ehmatas mind ka oma lollustega (kodutu) kui küsis raha ja mul anda ei olnud! Ostsime poest süüa ja varjusime oma hotelli (tänaval käimine muutus juba jubedaks). Hotellis ööbisime keldris st, et meie tuba asus seal, muidu oli üsna viisakas ja 32“ tolline lameekraan oli samuti seina peal!

 

Järgneb päevadel 16 – 21 ….