Vihkamine

Miks inimesed vihkavad üksteist? Miks ei suudeta taluda teiste juures muutusi, omadusi ja käitumist, mis teistele ei peaks korda minema. Vihkamist on tihti raske mõista isegi vihkajal endal sest Ta ei adu selle mõiste hukutavat sisu enda jaoks. Selle tagajärjed on hävitavad ning vahel lausa hukutavad. Mõnikord ulatub vihkamise ajalugu juba nii kaugesse minevikku, et enam ei mäletatagi kuidas vihkamine alguse sai. Teatakse ainult, et ollakse vaenujalal.
 
Millest on tekkinud vihkamine ja kas vihkaja suudab ennast vaadata peeglist ning selle küsimuse endale esitada! Kui Ta julgeb juba küsimuse esitada siis tuleb Tal ilmselt leida samuti vastuseid! Olukord on väga keeruline ja keeruline sellepärast, et vihkamine pimestab. Vihates kedagi kaotame võime näha teda kui samasugust inimest, hakkame mõtlema, manipuleerima ja käituma mõistusevastaselt. Lisaks mõistusele surmab vihkamine kaastunde ning andeksandmine tundub mõeldamatu ja alandav! Olukord võib minna nii kaugele, et inimlikkus täiesti kaob. Näeme ainult ebamugavat või halba nähtust millest on vaja kiiresti lahti saada. Selle saab teoks teha ainult endasse tõmbumise või teise hävitamise teel.
 
Vihkamine ja vihastamine on kaks erinevat tunnet ja viimast ei saa keegi vältida. Vihastamine kaitseb meid situatsioonides, kus „hing saab täis“ midagi või kedagi, mis sinna ära ei mahu. Vihastamine on abituse ja jõuetusetunne. Kui näeme või kuuleme midagi, mis ei mahu meie teatud stampidesse st eirab reegleid, milles arvame end olevat teistega kokku leppinud ja mis ületab meie talumise piirid ootamatuse, ebameeldivuse või tülikusega. Samasugune tunne kehtib paraku samuti vihkamise kohta. Erinevus on vaid selles, et hetketundest on saanud pidev seisund. Põhjused on ühesed, võimetus midagi või kedagi mõista, tahtmatus end asetada teiste inimeste olukorda ning soov end kaitsta tundmatuse eest.
 
Vihkaja ei suuda kaua olla üksi. Eraldatus teistest käib samuti Talle üle jõu. Kahjuks tähendab see, et vihkamine otsib seltskonda ja inimene oma üksinduses leiab sageli omasuguseid, kellega hakatakse võitlema nende vastu, kellest ei suudeta aru saada. Mõttekaaslaste leidmine teeb vihkamise veel suuremaks sest pimestatud vihkaja võtab omaks kõik mõttekaaslaste öeldud pahatahtlikud tarkused, halvad mõtteterad jne. Kättemaksuhuvilise seltskonna parim toit on pime viha sest seltskonnas on samuti teisigi kibestunud vihkajaid ning kadetsejaid! Hautakse pahatahtlikke plaane, meelitatakse, ähvardatakse, manipuleeritakse ja otsitakse kõige nõrgemaid kohti millele survet avaldada!
 
A. Sullivan on öelnud:
1. On vihkamist mis tuleneb hirmust ja vihkamist mis tunneb vaid põlgust!
2. On vihkamist milles väljendub jõud ja vihkamist mis tekib jõuetusest!
3. On kättemaksuhimu ning vihkamine mida põhjustab kadedus!
4. On olemas rõhuja vihkamine ja ohvri vihkamine!
5. On vihkamist mis hõõgub pikka aega ning vihkamist mis raugeb!
6. On vihkamist mis lahvatab põlema ja vihkamist mis kunagi ei võta tuld!
 
Kas oskate öelda kuhu rühma võiks Teie klassifitseeruda kui Te olete vihanud ja mis oli selle põhjus? Näiteks! Miks kunagine armastaja hakkab vihkama teist või mõlemad teineteist? Nad klassifitseeruvad ilmselt samuti A. Sullivani öeldud  kuude punkti!
 
Kas ongi nii, et kui inimene hakkab vihkama, siis pole õiget armastust kunagi olnudki? Vihkamine ja armastamine on üksteist välistavad tunded kuigi väidetakse tihti samuti vastupidist. Kuid väitjad ei ole aru saanud, et see ei ole äkki vihkamine vaid hetke vihapuhang ja võib-olla ei ole seegi õige sest armastus tekitab samuti viha kui ta on kättesaamatu! Mine võta kinni kus siis see õige tõde on? Igal-juhul on vihkamine ja armastus teineteise vastandid vähemalt sõnades!
 
Paljuski vist olenebki sellest millele see armastus oli rajatud? Kui armastatakse teist inimest südamest jääb kurbus ja valu! Kui armastatakse ennast ja teisi rohkem kui kaaslast võib asenduda see teatud olukordades kiirelt vihkamisega! Kindel on samuti see, et iga armastus sureb nälga mis jääb vastuarmastuseta kuid see ei pane kunagist armastajat veel vihkama! Jõuamegi ringiga tagasi, et järelikult ei ole seda õiget tunnet olnudki! Vihkamises kätkeb veel üks kurb tähele-panek, et “mitte keegi ei saa võõramaks, kui see, keda Sa kunagi armastasid kui mängu tuli vihkamine”!
 
Miks siis ikkagi armastuses vihatakse? Hirm tuleviku ees, üksindus, saamatus, harjumatus, leppimatus olukorraga, omanditunne, kadedus, ülikõrge enesehinnang jne. (nimekirja saaks täiendada veel paljude omadussõnadega)! Kuid miks? Ega vihkamine sellest ei muutu halvemaks ega paremaks!
 
Tegelikult on vihkamise ära defineerinud hästi meie filosoofid “Mis olevat emotsionaalne seisund, mis väljendub aktiivses vastumeelsuses, vaenulikkuses või antipaatias isiku, asja või ilmingu vastu ning üldjuhul tekitab vajaduse seda objekti vältida, hävitada või piirata”.
 
Vihkamine ongi teatud rahulduse saamine karjuvast emotsionaalsest seisundist!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.