Tagasisõit kulges samuti viperusteta, lennukitega probleeme ei olnud. Chicago-s sai veel viimane lihv anda kõhule ja näole, st sai päikest võtta. Kuigi sooja enam polnud niipalju kui Florida-l aga oma +20 tuli ikka ära. Inimesed, kes kõndisid meie pea kohal galeriist üle, vaatasid, et poolearulised päevitavad! Olime väljas muru peal, ooteaeg oli ju 3,5 tundi. Pidime viimast korda kontrollis veel oma jalanõud jalast võtma, unustasin sahmimisega püksirihma peale aga väravad ei teinud piuksugi – koomiline muidu karjub kohe. See läpaka kotist väljavõtmine ja eraldi kasti panemini hakkas samuti ära tüütama juba, ma ei saa aru pointist miks seda peab tegema, nagunii valgustatakse läbi.
Chicago-Stockholm oli väga piinav juba, tundus kuidagi väga pikk tee ajaliselt, mitu tundi võttis aega kui jõudsime Kanada lumistele väljadele. Vaatasin ära filmi Avatar järjekordselt (valik oli lennukis vilets ja mingit draamat ei tahtnud ka vaadata) ning hiljem toksisin igasuguseid kaardimänge! Avastasin, et oleme kaardi järgi juba Gröönimaalt möödas kui magama jäin, telekapult süles! Üles ärgates (oli juba valge, kell täitsa sassis ei saanudki aru), hakkasime alles Inglismaa lähistele jõudma, siis mõtlesin küll, et kuidas see lennuk tagasi nii aeglaselt lendab. Norra lumised mäed ja Rootsi läks väga kiiresti, tundsin 12 km kõrguselt isegi Hemsedali ära, kus laudamas käidud! Lennuk maandus nagu kivi maha, eks selle Airbus-iga ole raskem maanduda. Tallinn tervitas meid päikeselise ilmaga, mille üle oli väga hea meel ja üsna soe oli samuti see päev!
Mis ma oskan kokkuvõtteks öelda! USA on imedemaa kus üllatusi jagub isegi siis kui Sa oled selle riigi kodanik ja elad seal 10 aastat. Ma ei saanud külastada küll USA põhjaosariike ja ei saa võibolla ka põhjapandavaid järeldusi teha sellest mis ma nägin aga jah … ! Väga kirev seltskond, kes on segunenud väga kireva loomamaailmaga! Osariigid on nii erinevad oma seadussätete puhul ja kultuurilt ning olemuselt, et kuku kummuli! Loodus on lausa ekstranäide sellest erinevusest. Inimesed naeratavad oma võltsnaeratust ja tunnevad Sulle kaasa isegi kui ütled, et jäid eile auto alla (st, et nad ei kuulanud Su juttu üldse). Muidu on inimesed viisakad ja sorry-tavad ette taha, isegi siis kui tundsin ennast ise süüdi tuli vastaspoolelt sorry! Liiklus on väga viisakas, alati lastakse vahele või kõrvalteelt välja sõita. Nahaale ma eriti ei kohanud, eks neid ole ka seal aga kohalik ütleb selle peale, et tuli ilmselt Aafrica-st ja pole ennem autot näinud. Teenindav personal üsna abivalmis, kuid hakkama pead ikka ise saama! Alati püütakse Sinu käest ka võimalikult palju raha kätte saada olgu see siis autorendi puhul või mis iganes. Pead igal sammul olema valvas, et ei laseks ennast mitte lollitada!
Üldjuhul ameeriklane raha ei oma, kõik elavad võlgu! Tihti omavad nad 3-4 krediitkaarti ja teevad kuu lõpuks kõik tühjaks, et järgmine kuu hakata tagasi maksma kui midagi kuskilt tuleb. Kui ei tule siis kolitakse teise osariiki, kus teised seadused ja siseinfot omavahel ei ole (mõtlen pangandust, politseid jne.) ning alustatakse uut elu. 3-4 krediitkaarti ja jälle läheb elu edasi ning nüüd mõelge mitu osariiki on USA-s – tervelt 50! Elu nagu hernel! Põhimärksõna on Very Big (gigantomaania) ja selle järgi elatakse (naabrist parem), puudutagu see siis tehnikat, hooneid, infrastruktuuri, inimesi või nende …. kehaosi! Mustad on üsna jultunuks muutunud seoses oma mehega valges majas! Hindud on vallutanud kõik motelliketid! Latiinod on niisama ilusad ja kenad kurjamid, kellel raha ei ole ja ei tule samuti aga elavad jõukalt ning probleemi ei ole, teadagi millest ….! Põlisrahvusi ei austa seal keegi (indiaanlased), see oli rämps ja ilmselt selleks ka jääb, kuigi nende reservuaatides oli väga puhas ja korras ning kaup poodides üliodav.
Tüüpiline ameeriklane naabritega ei suhtle, kui siis väga minimaalselt! Seal võid ära surra ja enne kui laibalõhna üles ei löö ei tea keegi midagi Sinust ja Sinu tegemistest. Elavad kõik omas kookonis! Lapsed on ära hellitatud, ei tohi üksi kodus olla! Isegi kui ema toidupoodi läheb. Koolibuss veab iga tänava otsa kus laps elab ja sealt võtab ema kohe auto peale ja sõidavad koos 300 m kaugusele koju. 17 a laps tegeleb bussis tagaistme peal vanainimeste vallatustega aga üksi koju minna ei tohi, “American life”!
Nii, et sõbrad “American Dream” see on väga petlik ning lummavat ei ole seal midagi, kuid käia on seal hea ja paari aasta pärast võtan vallutada USA põhjapoolsema osa!