Tegelikkult ajendas mind kirjutama mõte mille ma sain ühest kirjutisest! Poliitilises loomaaias on igal ühel oma roll ning ta naudib seda vaatemängu, kuid seal on olemas samuti teine pool!
Ja eks ta olegi nii, et see teine pool (pärdik) puuris vaatab ju samamoodi oma külastajaid ehk „toodi talle täna jälle kari labaseid ja rumalaid imetlemiseks“! … ja me ei saa Tema arvamust ignoreerida!
Antud võrdlus ei ole pahatahtlikult esitatud vaid tihti nii ta ongi ning Pärdikul on oma mõttearendus ja mõlematel pooltel on omad arvamused. Tõest millest keegi kinni peab on Ta kas teadlik või mitteteadlik! Inimeste karjas on nagu hundikarjas igasugu võsavillemeid – kes uluvad, kes jooksevad kaasa, kes tegelevad demagoogitsemisega, kes tahavad kuhugi jõuda aga ei jõua tänu oma lollustele kuhugi, kes plärisevad niisama sest muud nad ei oskagi, kes vaatavad pealt ja naeravad, kes pole kunagi millegagi rahul, kes on kiidukuked, keda ajab taga ahnus, aplus, kadedus jne!
Mis on poliitika? Kindlasti mitte äri, vaid nii nagu ta kunagi defineeriti – πολιτικός! Kreeka keelest tulenev sõna tähendab, et ta on kodanike jaoks või hüvanguks või mida iganes toona mõeldi! Tänapäeva poliitikat ei saa enam nii tõlgendada! Tänapäeva poliitika teenib eelkõige inimese enda huve ja eesmärke, oma ego rahuldamist ning imetlemist ja alles peale seda tulevad kogukonnahuvid – kui üldse tulevad! Kas Te olete kunagi tabanud endid mõtteilt, et „kui mina sinna ja sinna saan on mul need ja need asjad kõigepealt korda vaja ajada mis puudutab ju ainult mind ning mul on ümber seltskond kes mind jumaldab ja austab, et ennast tähtsana tunda“. Samas oled saanud ennast peeglist imetleda ja öelda „küll ma olen tore ja kena“! Ma usun, et Te olete tabanud ennast selliselt mõttelt ja võib-olla isegi häbelikult peeglisse vaadanud!
Mind on alati paelunud kunstiinimeste edu ja tahate teada miks? Nad on andekad ja teenivad oma lugupidamise välja sellega, et annavad endast kõik kogukonna hüvangu teenimiseks. Kui meil oleks samapalju andekaid poliitikuid, oleks ehk paljud asjad palju paremad. Andetud poliitikud tekitavadki olukorra kus Pärdik näeb maailma läbi oma prisma! Tõsi, võib möönda, et mõned poliitikud on ikka jäänud kogukonda teenima ning andekus ei ole veel teps mitte võõrsõna! Tänapäeva poliitiku pushib üles manager või korraks saavutatud tuntus karjapealikuna-kaasajooksikuna. Peale kättesaadud ego ja saamahimu on nad muutunud karja käepikenduseks ja tööriistaks, kes vahel samuti kogukonnale midagi jagab, kuid jälle ainult enda hüvanguks või positsiooni säilitamiseks!
Väike meeldetuletus, et midagi saada tuleb väga palju vastu anda, mille me oleme kahjuks unustanud! Ehk võib tõdeda, et meis on liiga palju poliitilist pärdiklikkust ja niikaua kui see kestab jääb iga pärdik oma prismat ainiti imetlema!
MR 2006