Lao PDR

Lao piirile jõudes buss seisatus, kongi uks keerati lahti ja pidimegi maha minema. Nagu eelmise osa lõpus kirjutasin ei teadnud ma kuidas seal see piiriületus saab olema. Olin muidugi lugenud Lonely Planet´ist, Trip Advisor´ist ja mõningatest „blogger´st“, et pidi lihtne olema.

Seisin kõigepealt mokk töllakil selle piiri kompleksi ees ja ei osanudki kuhugi esialgu minema hakata sest igasugu suunaviidad puudusid. Siis tuli üks asjapulk ja küsis kas soovite viisat „yes“ tuli väga kiirelt ja Ta juhatas meid sinna kaugemal asetsevate laudade juurde mis olid õues. Läksime sinna ja leidsime sealt erinevad ankeedid mis meil täita oli vaja. Hakkasime seda tegema mis oli päris keeruline sest ingliskeelne jutt oli nii väikses kirjas laokeelse all, et oleks vajanud luupi lausa. Põhiandmed ja vajadused said ikka kirja ja need mida ei näinud lugeda jätsime tühjaks, et eks ametnik siis küsib juurde mida vaja. Pass, pildid, ankeedid ja 30 USD näpus suundusime esimese luugi juurde kus võeti see kogu kama vastu ja öeldi, et minge nüüd järgmise luugi juurde ja oodake seal. Õnneks oli seal katusealune ja ei pidanud seisma lõõskava päikese käes. Veel niipalju, et andmeid juurde ei küsitud midagi ja teise luugi juures oli viisa juba kleebitud ning anti nimeliselt pass kätte. Nii lihtne see oligi ning ajaliselt kestis kuskil 10 minutit kogu viisaprotseduur. Me olime muidugi ainukesed seal viisataotluses. Kuigi buss oli rahvast üsna täis oli seal palju kohalikke ja need kes valged olid ju siis oli neil viisa olemas. Tänasime hea ja kiire töö eest ning kappasime piirile. Seal enam kedagi ees ei olnud sest bussi täis rahvast oli juba läbi hekseldatud. Meiega läks samuti ruttu, pilk passi siis näkku, silma võrkkesta kontroll, tempel passi koos allkirjaga ja lendasid nagu pudrukuul väravast läbi. Jällegi vabas vees ehk Lao PDR´is. Rahavahetus punkt oli kohe peale piiri, kusjuures kurss oli väga hea ja 100 USD eest sai ca 830´000 tuhat kip´i. Päris miljonäriks ei saanudki!

Seal meid ootasid ees juba tuntud kastiautod kes transportisid inimesi kuhu vaja. Sõnasin, et sooviks bussijaama, öeldi meile hind (vist oli ca 2-3 $) ning maksime ära ja siis kamandati kasti nagu galeeriorjad. Sõit võis alata! Kilomeetreid tuli mingi 6-7. Peale meie oli seal veel paar kahvanägu ja mõni pilu!

Jõudsime bussijaama ja algul ei tahtnud isegi maha minna sest see asutus asus mingi põllu peal või vähemalt niimoodi see paistis välja. Ümberringi oli liiv ja kuivanud rohi, hea, et katusealune oli betoneeritud. Bussid seisid samuti põllu peal. Buss läks juba kell 16.00 kuigi mina teadsin, et kell 19.00. Pool tundi oligi väljumiseni, hea, et ei mökutanud kuskil ajaga ja et kõik laabus igal pool. Super! Ostsime kassast piletid ja jäime bussi ootama.

Kell juba neli läbi 15 mintsa kuid bussi ei kuskil. Üks mingi ront seisis seal aga see oli nii kehva välimusega vanaraud ning tundus, et vajub sealsamas vanadusest kokku. Bussil olid kohvriruumi luugid lahti ja seal olid pappkastides elus kanad. Et kanad paremini hingata saaks siis lõikas bussijuht augud kastidesse ja kanad pistsid pea välja. Tagapool justkui kostus sigade ruigamist! Mamma-mia mida bussi aga ju ta sõidab kohalikule turule kaupa viima.

Viskasime selle bussi üle nalja veel sest A4 paberi peale oli kirjutatud „VIP“ ning kleebitud seestpoolt esiklaasi peale. Mõtlesin, et kui see buss on „VIP“ siis mina olen tagurpidi „PI(h)V“. Kanadele ja sigadele on see buss tõesti nagu „VIP“ saan turule või kombinaati sõitmiseks. Selle naeru saatel läksime me Edviniga üle põllu õlut otsima, sest see kõik vajas lausa kõri loputamist. Tagasi naastes libistasime oma õllesid ja mõlgutasime mõtteid, et millal see buss võiks tulla. Lapsed püherdasid seal betoonpõranda peal kuhu sülitatakse ja visatakse igasugu prädi maha ning öösel lisanduvad veel muudki protseduurid kuid neil oli lõbu laialt mängides. Kell juba viis läbi läksin küsima kassast kuid seal ei olnud enam kedagi. Tagasi tulles oli tekkinud juba väike elavnemine selle vanaraua ümber ja paotasin samuti suud, et kuhu selline sandalett võiks sõita egas ometi Luang Prabang´i kuhu meilgi oli plaan jõuda. Bussijuht vastas, et jah nii see ongi! Tegelikult ma ei soovinud neid sõnu kuulda ja mõtlesin, et näen und aga ei see oli ikka ilmsi. Hakkasime seda bussi siis lähemalt uurima peale kanade ja sigade nägemise! Näiteks esituled olid traadiga ette seotud, peale selle olid erinevate firmade rehvid all ning kõik luugid mis bussil olid, rippusid viltu ees. Väsinud mis väsinud see buss! Annelile ei julgenud öeldagi sest Ta oli niigi mures kuidas me selle vanarauaga 500 km üle mägede saame. Kõrgemad kohad kus kohast üle pidime minema oli 1´700 m. Kohati oli küll tunne, et see bussijuht tahab meid koos kanade ja sigadega põrguukse ette viia. Ja me veel ei teadnud mis teed meid ees ootavad mägedes.

Järsku läks kõigil kiireks ja bussijuht hakkas kõvahäälega karjuma äraminekust. Me siis samuti näitasime omad piletid ette ja ronisime bussi. Seljakotid võtsime üles sest sinna alla loomade juurde ei olnud lusti jätta. Kell kuus enamvähem tegigi buss järsu nõksu mis tähendas, et hakkasime liikuma.

Alguses bussijuht korjas aga rahvast teepealt peale, kellelgi käidi isegi kodus järel ja siis tulid suurte kottidega ning peredega. Reisisaatja oli meesterahvas kes müüs bussipeal samuti pileteid. Ühes kohas ootasime mingi 15 minutit ja siis tuli kaks noort tütarlast peale, üks istus kohe bussijuhi kõrvale pisikesest puidust tabureti peale ja teine maandus reisijuhi sülle esiistmel. Pilt oli selge need olid nende tüdruksõbrad. Saime jälle naerda, et peale tüdruksõprade ja sugulaste oleme justkui meie samuti kogemata kaasa saanud sellele reisile.

Niikaua kui mägedesse üles roomasime oli kõik tore aga kui pimedaks läks siis Anneli ikka lasi nuttu sest Tema jaoks oli see jube keerutamine ning kurvitamine seal üleval ja Talle ei meeldinud, et bussijuht pidevalt naeris ja jutles selle sõbrannaga lõbusalt. Tegelikult bussijuht sõitis täitsa normaalselt aga kui on pime, on ka hirmul suuremad silmad. Nii on! 3-4 tundi olime sõitnud siis tuli pikem peatus mis oli söögi peatus ehk siis bussipileti hinda kuulub ka õhtusöök. Jalutasime seal laudade vahel ringi ja sööma küll ei kutsunud sest toidud olid ALU vannides ja alumiiniumkaussi pidid sealt ka söögi tõstma (rootsi laud). Seal oli nii pime, et ei näinudki mis seal süüa oli. Põrandad olid täis söögi jäätmeid ning meie isu saigi otsa selle vaatamisega. Tahtsime vetsu minna ja otsisime seda kus on, näidati ikka, et minge sinnapoole ja sinnapoole. Lõpuks leidsime ennast köögist. Köök oli taseme tipp, see oli justkui kolhoosi sigala seasulg. Bussi pakiruumist oleks pidanud loomad ja linnud siia tooma need oleks põrandalt kõhugi täis saanud aga võib-olla olid nad juba otsa andnud sest kanad enam ei kaagutanud ammu. Ahjaa, pime oli ju, nad magasid ilmselt!

WC oli nagu ikka, auk maa sees ja tünniga vesi kõrval. Kui asjad aetud, kopsikuga tünnist vett ja lajatasid põrandale. Sellised WC´d olid ka eelnevates riikides. Bussi nina ees oli ka väike „shopping centrum“, kaks pehkinud paadi küljelauda kuhu oli peale sätitud puuviljad ja väheke soolast ning magusat. Meie ostsime sealt kartulikrõpse ja sellega meie toitlustus piirneski.

Sõime krõpse bussi eesotsa juures ja järsku märkasin, et mingid voolikud lähevad rataste juurde. Nii pime oli, et läksin lähemale ja kuulsin veesolinat rataste sees. Taipasin kohe, et nõnda toimub piduritrumlite ja klotside jahutamine, voolikust vett peale. Tõeline tsirkus! Annelile ma ei hakanud sellest muidugi rääkima. Läks väheke veel aega ja lõpuks vinnas ka bussi teenindav personal koos tüdrukutega lauast end üles mis andis märku peatsest lahkumisest siinsest restoranist. Algaski jälle sõit peale tunniajast seismist, oligi aeg sest meie oma lühikese univormiga olime juba läbi külmunud sest üleval mägedes öösel on ikka päris jahe (ca +10).

Bussisõit muutus üha teatraalsemaks sest bussijuhi sõbranna ei püsinud kuidagi tabureti peal. Küll ta kukkus ühele poole ja siis teisele poole, vahel seisis püsti ja lendas näoga vastu seda „VIP“ silti. Enam ei püsinud uksed ka kinni, kui buss kurvi võttis siis jooksis uks jälle lahti ning siis see tüdruksõber sikutas kogu aeg sõidu ajal ust kinni. Vaatasin samuti ette tee peale, et mis seal näha on, ma ei näinud midagi aga puude latvasid nägin sest need esituled olid traatide abil sinna suunatud. Bussijuht keerutas serpentiinide peal nagu legoautoga ja ise tundsin justkui oleks karusellile sattunud „ameerika mägedel“. Selline elamus!

Järsku pidas juht bussi kinni ja pani leekides bambuse metsa, mingi möire tuli sealt tagant järgi. Mõtlesin, et nii, nüüd panid metsaelukad meie bussijuhi ka nahka sest Ta oli ikka väga kaua ära kuid meie õnneks tuli ikka tagasi. Väheke saime jälle sõita ja bussijuht pidas uuesti järsku kinni bussi ja pani uuesti jooksuga metsa. Aimasin halba ja tänasin kõige vägevamat, et me seal restoranis midagi ei söönud. Seekord läks meil õnneks kuid bussijuhil mitte! Kui sitta sööd siis peadki pasandamas käima! Nüüd oli juba pikem vahemaa sõidetud kui mingi külavahel peeti jälle kinni. Mõtlesin juba, et hakatakse maha pakkima sugulasi jälle koos loomade ja kottidega aga ei! Peale tuli pimedusest hoopis üks noor mees ja istus kohe bussijuhi kohale ning hakkas sõitma. Endine bussijuht võttis oma tüdruku sealt tabureti otsast kaasa ning suundusid kuhugi tagaistmetele kallistama. Konduktor magas oma tüdrukuga ammu juba. Teeäärsetes külades voolu ei olnud vaid olid need päikesega laaditavad patareid mis hõõgusid onnides, ühel nägime ka telekat onni all mängimas. Väljas onni ees lõkke peal tehti süüa ja räägiti juttu, niipalju kui ma nägin ja silmad selles pimeduses seletasid. Aknast välja vaadates paistsid orgudes pisikesed tulekumad mis tähendas, et olime üsna kõrgel mägedes. Selline elu mägedes läbi minu uduste silmade. Uus bussijuht oli rahulikuma sõidustiiliga ja varsti suikusin ma unele sest komöödiafilm oli läbi saanud peanäitlejate lahkumisega taha istmetele.

Ärkasin sellepeale üles, et buss jäi jälle seisma suvalise küla vahel ja eespool midagi seletati kõvasti. Silmade selginedes sain aru, et vana bussijuht oli jälle oma saatjaga ees ja see uus bussijuht läks maha. Pimedusest tuli ja pimedusse läks tagasi, vaatasin kella ja märkasin, et ca 4 tundi kärutas Tema selle saaniga. Juba kiskus nägu muigele, et nüüd saab teise osa samuti komöödiafilmist ära vaadata kuid minu unistused ei täitunud. Bussijuht oli maha rahunenud ja tüdruk samuti ning sõideti edasi tuttava vaikse muusika saatel. Jäin uuesti magama ja seda niikaua kui hakkas hirmus rabelemine mis võis ainult üht tähendada, et me olime sihtpunkti Luang Prabangi kohale jõudnud.

Oli varahommik kell 6 kui buss jõudis kuhugi ning mitte linna jällegi. Seljataga oli 12 tundi sõitu üle mägede ja kondid haiged seal kõveras olemisest. Bussi peatuskohast läksid jälle tuttavad kastiautod linna. Vägisi jäi mulje, et bussid ei sõida sellepärast linna, et kastiautodel ka tööd oleks. Saime siis ühe auto peale ja meiega oli veel üks valge. Väljas oli külm ja tuul puhus igast nurgast sisse. Autojuht nägi, et ma külmetan ja lasi enda ning kasti vahel oleva kardina alla. Nõnda oli palju soojem sõita. Kastiauto loksus 15-20 minutit mis näitas, et buss peatus linnast 15-20 km kaugusel. Kastiauto viis meid hotelli ette mis me talle alguses telefonis ette näitasime. Sisenesime hotelli ja seal ees koridoris magas pinkide peal üks noormees kes ärkas muidugi üles. Ütlesin, et meil on broneering ja siis ronis keegi laest olevast august alla. Pärast tuli välja, et see on hotelli omanik ja poiss oli perepoeg. Tegime check in ära kuid tubadega seekord ei vedanud sest inimesed olid sees veel ja check out oli 12.00. Istusime siis seal laua taga (netis) ja ootasime millal päike kõrgemale tõuseb, et linna peale minna kooserdama. Kaheksa ajal panimegi minema ja seljakotid jätsime admini laua taha. Käisime harujõe äärt mööda kuni Mekongi jõeni. Tegime hulgaliselt pilte lilledest ja käisime templis Wat Pak Khan kus olime lausa esimesed turistid. Üle jõe oli bambusest rippsild ja tegin ettepaneku vaatama minna kuid Edvin arvas, et see ei pea Tema raskusele vastu. Me siis ei läinudki! Seda silda ma juba teadsin sest üle selle asus väga hea restoran. Olin selle välja otsinud juba eelnevalt netist. Mekongi jõeäärt mööda tagasi tulles külastasime Mount Phou Si vaatamisväärsust mis asus üsna kõrge künka otsas seal linnas ning ronida sinna andis, isegi korra puhkasime.

Palavaks oli juba läinud mis sundis meid hotelli tagasi pöörduma. Jõudsimegi peale lõunat tagasi ja saime oma toad kätte. Neti kirjeldustele see muidugi ei vastanud aga peaasi, et dušš ja mõnus voodi oli olemas. Tellisin hotelli eest veel taksobussi ära kes meid järgmine päev viiks koobastemplisse ja astanguliste jugade juurde. Taksobuss lubati meile anda kogu päevaks sest sõita oli jälle vaja üle 150 km kokku. Peale kümblemist tegime väikese magasime sest ca 10 km sai täna juba käidud ning ööbussi kulgemine samuti seljataga.

Õhtul läksime üle rippsilla asuvasse restorani sööma. Tuli isegi sillamaksu maksta. Restoran oli põnev ja kui tahtsid said lausa pehmetel mattidel põrandal istuda. Me nii noored enam ei ole, et mitmeid tunde rätsepaistmes istuda ning valisime endile laua. Söögiks valisime erinevate lihadega „fondue“ valmistamise. See ei ole selline juustu fondue kuhu kastad saia või mis iganes kuubikuid sisse ja sööd. See roog on täielikult enda valmistada lauas, tuuakse ainult tooraine lauda. Olin kunagi seda Saksamaal teinud kuid hoopis teistmoodi ja näinud Ameerikas kuidas kokk meie silmade all valmistab kuid see oli hoopis midagi uut. Laua sees oli meil avaus kuhu pandi söed sisse ja peale tõsteti saiavormi meenutav pann. Panni keskmise osa püramiidi tippu tuli pekikuubik panna kus hakkas rasva külge mööda alla jooksma. Selle seina peale pidime laduma fileed (sea, looma, kana jne.) mis hakkasid kohe küpsema. Alla ringikujulisse ovaalsesse põhja valasime puljongi ja sinna lisasime erinevaid nuudleid, salatit, porgandit ja muud rohelist ning samuti toored munad kus need haudusid. Sööma sai sisuliselt kohe hakata sest fileed olid nii õhukesed, et paistsid läbi ja rohelist ei ole ju mõtet keeta. Sõime ja jõime õlut ning kuhu see 3 tundi kadus ei saanud arugi ning toit oli lausa ülivõrdes, maitsev! Ikkagi enda tehtud millest sai korraliku kõhutäie! Tagasi hotelli jõudes oli juba nii hilja, et pidime magama minema sest hommikul buss tuli kell 9 järgi meile.

Väheke juttu Lao linnast Luang Prabang´ist kus elab ca 55´000 elanikku, nagu umbes meie Pärnus.

Louangphabang ning otsene tähendus on “Royal Buddha” ehk siis nende keeles Phra Bang. Linn asub põhja Laoses, mille ümbrus moodustub 58 külade kompleksist, millest omakorda 33 moodustavad Luang Prabang´i maailmapärandi UNESCO nimistu. Seda kohta nimetati 20 aastat tagasi ainulaadseks ja tähelepanuväärselt hästi säilinud arhitektuuri, usu ja kultuuripärandiks mis peidab endas segu maaelust ja linnaarengust läbi mitmete sajandite. Luang Prabang on tuntud oma arvukate budistlike templite ja kloostrite poolest. Igal hommikul kõnnivad paljudest kloostritest pärit sajad mungad läbi tänavate, et koguda annetusi.

Hommikul kõhud täissöödud istusime tänava äärde bussi ootama. Poiss oli täpselt kohal ning asusime koobastempli Pak Ou Caves poole teele. See tee oli ikka paras jubedus, sisuliselt sõitsime 30 km puhta kartulivagude peal sest vihmaperioodi ajal sõidetakse see liivatee nii rööpasse, et parandada on seda võimatu. Muidugi käisid siin teetööd ja loodan, et aastate pärast laiutab siin asfalt mis on Laoses muidugi suhteliselt kahtlane asi. Lõpuks jõudsime mingisse külla kus bussijuht näitas, et piletid saate osta sealt. Ostsime piletid ja hakkasime umbes käega näidatud suunda minema. Kas kuskilt peab ära jõe äärde pöörama seda ei öelnud keegi. Teadsin ise, et koopad asuvad üle jõe. Nii pöörasimegi suvalisest tänavast alla jõe äärde, lugedes märke äride pealt, et ju siis turistid sealt lähevad. Muidu ei ole mõtet oma äri tänavale tuua. Jõudsime jõe äärde ja seal kutsuti kohe paati, anna pilet ja saad üle. Üle jõe oli kaljude alla bambuse ujuv sild tehtud kuhu paadid randusid ja mida mööda meie saime koopa väravateni. See nii uhke muidugi ei olnud kui Pindaya koopad Myanmaris aga midagi ikka. Vahtisime väheke seal ja siis liikusime ülemistesse koobastesse. Anneli ja Edvin ei tahtnud tulla esialgu sest treppide lõppu ei olnud näha. Mina rühkisin ees ja egas nad samuti siis maha jäänud. Ülemised koopad olid täitsa pimedad nii, et pidi lambiga tuld näitama, siis nägi midagi vähemalt. Jälle täis igasuguseid kujukesi ja pisitaieseid. Koobaste juurde nagu iga vaatamisväärsuse juurde kuuluvad emad pisilastega ja suuremate lastega kes proovivad Sulle midagi müüa või siis kerjata. Mõni tund sai seal isegi oldud ja vaadatud.

Üle jõe tagasi jõudes ostsime ühe kohaliku mutikese käest külmkapist vett (poe oma muidugi) sest kurk kuivas juba hirmasalt. Leidsime oma bussijuhi magamas bussis ning ajasime üles. Edasi sõitsime Whisky külla kus sai jooki proovida. Tavaline puskar mis puskar! Villitud skorpioni, gekode ja madude mahladega. Valik oli üpris suur! Ostsime sealt endale õhtuks proovida mingi lilla lahjema joogi.

Edasi hakkasime sõitma astanguliste koskede Kuang Si Falls juurde. Sinna oli mingi 70 km sellest Whisky külast. See tee venis küll aeglaselt ja jõudsin isegi tukastada natuke. Kohale jõudes terendas meid tõeline rahvaste paabel. Sattusime järsku nagu idamaa turule. Selliseid busse millega meiegi sõitsime oli seal mitmed sajad, lisaks kastiautod, põkad ja ei puudunud isegi suured bussid. Buss pani ennast paika ja juht ütles, et minge parki ja Tema ootab siin. Ümberringi olid igasorti ärid ja söögikohad püsti pandud. Kõik pakkusid midagi ja karjusid midagi, hea, et aru ei saanud. Liikusime pargi väravate poole ja ostsime piletid ning kadusime loodusesse sellest kärast eemale. Pargis olid karude aed ja saime näha nende lodevust ning väsinud meelt, ilmselt üleliigsest soojusest.

Edasi liikusime koskede poole ja rahvast hakkas järjest rohkem olema, pundid kes olid lina peal ja kes olid vallutanud puitlauad ning kõik nad sõid seal! Piknik mis piknik! Koskede juures oli juba niipalju inimesi, et kohe ei pääsenud püünelegi. Tegime seal oma kohustuslikud ringid ära ja nüüd oli aeg käes ujumiseks. Meil olid riided kaasa võetud selleks kuid vahetada nagu kuskil ei olnud, ainult WC´s. See oli ebamugav sest uksed kinni ei käinud ja pidi ühekäega riideid katkuma seljast ning teisega ust kinni hoidma. Vesi oli külm nii 19-20 kraadi ja sisseminek sinna samuti keeruline. Lõpuks leidsin koha mööda astangu äärt teisele poole minnes, ühe puu alt. Selle juurt mööda sain kuni nabani vette ja siis hüppasin sealt keskele. Seal olid kohati suured kivid kui seisid nende peal siis oli rinnuni sügav ja kõrval kohe üle pea. Ühe koha peal sain isegi astangust üles ronida, omamoodi huvitav oli see. Ära peab veel märkima selle, et seal elutsesid kalad ja kui ühe koha peale seisma jäid siis tulid vanu naharakke kohe maiustama, mis tegi hullult kõdi ja mõni suurem kala võttis lausa valusalt. Mulistasime seal mingi tunnikese niikaua kui külm hakkas ja rohkem muret tekitas ikka meie kilekott kus sees riided, dokumendid, kaamerad, telefonid ja raha. Peitsime küll ühe kännu ja lopsaka taimestiku  alla kuid seal oli tuhandeid silmapaare kes võisid jälgida meie toimingut. Vees olles saime ka ikka sinna pilke visatud, et mis toimub? Veest välja tulime lausa sooja sest õhk oli nii +30 kanti. Olime ju mägedes!

Bussijuht tagus kaarte seal teistega niikaua kui me pargis möllasime. See meeletu laadaplats näitas rahunemise märke sest oli juba kella viie paiku kell. Luang Prabangi tagasisõit tõi jällegi une peale aga tee raputas kogu aeg üles kuid üht-teist jälle nägi.

Ennem pimeda saabumist saime hotelli juurde. Väike puhkus ja väike õlu ning läksime jälle üle jõe seda fondue´d tegema endale. See hakkas meile meeldima! Oli jälle tore toidu valmistamine ning mõnus sume õhtu mis näitas meile isegi äikest ja hoovihma sabinat kui toitu tegime.

Järgmisel päeval meil erilisi plaane ei olnud. Magasime kaua, sõime hommikut ja tiksusime niikaua hotellis kui pidime check out´i tegema. Jätsime oma kotid jälle admini seljataha ja läksime linna sest kavas oli ennem äralendu Vietnamisse võtta veel Lao massaaž. Koht oli meil juba varem valmis vaadatud ja sinna läksimegi.

Panime mingid nende hõlstid selga ja viskasime matile pikali. Tuli kolm tüdrukut kes hakkasid meid siis väntsutama. Mul oli selline alla 1.50 pikk kleenuke tüdruk. Algul tegi jalgadele ja siis hakkas tagumikku masseerima ja see kestis oma 15 minutit, mõtlesin juba, et midagi muud ei tehtagi või milleks mind kavatseti ette valmistada. Lõpuks jõuti ikka seljani ja peani. Keerasin seliti ja tehti veel jalad eest, käed ning otsmik ja nägu. Väänati veel siit ja sealt ning oligi see protseduur läbi. Edvini seljas hüppas väike tüdruk nagu kirp elevandi seljas mul tuli naer lausa peale, samas need tüdrukud muudkui jutustasid omavahel ja see väheke segas samuti seda tööd. Kui nüüd see massaaž sõnadesse panna siis oli see üsna vilets aga asja ajas ära ning lihased said nats lõtvuda. Maksis 4 USD tund.

Peale massaaži läksime hotelli tagasi, võtsime kotid ja sõitsime suvalise põkaga mis saime tänavalt, lennujaama, et hüvasti jätta Laosega. Lennuk väljus 19.00 ja Laose raha oli täpselt niipalju jäänud, et lennujaama saaks ära sõita.

Sõit läks nobedalt ja juba me seisime check in järjekorras. Lennujaam oli pisike, umbes nagu Tallinnas kuid mitte sama armas, tüüpiline aasialik. Lõpuks pääsesime leti juurde ja andsime omad passid ning paberid. Siis ütles ametnik, et see viisa ei kehti enam. Ma ütlesin, et ma tean mul on siin E-viisa ja selle alusel teen uue viisa mis maksab 5 USD nagu Vietnami seaduses on sätestatud. Mul oli see isegi väljatrükitud. Siis läks Ta kellegi targema juurde ja tuli tagasi, et ei saa peate uue E-viisa tegema sest vana E-viisa kehtib ainult eelneva viisa kohta mis passi kleebiti. No nats seal vaidlesime aga ega Ta check in ei tee ikkagi mis tähendab, et lennule ei saa. Probleem oligi selles, et jäin uskuma Lonely Planetis kirjutatud juttu, et saab niimoodi vana E-viisaga uue 5 USD eest viisa teha kui lendad Vietnamist edasi koju. Meil selline olukord oligi sest riigid kus soovisime käia olid kõik seljataga. Noormees ütles, et üks võimalus on veel ja viis meid kohaliku arvuti juurde ning ütles, et tehke siin kiirviisa ja saate lennukile. Hakkasin siis vaatama ja see maksis nende lehel kolmele üle 600 dollari. See oli liig mis liig, kibekiirelt mõtlesime ja otsustasime, et ei lenda täna vaid homme alles. Oli vaja lennupiletid edasi lükata! Läksime Vietnam Air boxi küsimusega, et sooviks tänased piletid homsele tõsta. Lennuki väljumiseni oli vähem kui tund aega. Neiu seal tuhnis arvutis ja sõnas, et on võimalik kuid peate peale maksma. Palju, käis kohe küsimus? 150 USD kolme peale, ok elame üle, tehke ära! Uued piletid taskus tõusis meie lennuk õhku ja meie samal ajal väljusime lennujaamast, et linna tagasi sõita. Läksime teepeale, et põka võtta ja hakkasime kõndima linna poole, ise hääletades. Põkasi oli vähe sest neid lennujaama ei lasta ja taksot me ei saanud võtta sest ei olnud raha. Seal pidi kohe tasuma kassasse mitte juhile ning rahavahetuspunkt oli suletud juba kui meie uued piletid saime. Juba meie 150 USD maksmisega oli probleem sest andsin 2 sajalist ja tagasi anda ei saanud. Vietnami tüdruk käis kuskil kaua ära ja tuli tagasi 50 USD näpus. Korra mõtlesime toona, et ei tulegi enam tagasi 2 sotti taskus ja trullallaa! 15-20 minutit ikka jalutasime kui üks kastiauto meid peale võttis ja linna transportis. Talle andsime 5 dollarit ja kogu lugu.

Linna jõudes oli esimene asi öömaja leida ükskõik missugune aga korraliku netiga sest oli vaja hakata kuhjunud probleeme lahendama ja peaasi, et ära saaks magada! Sellise me enamvähem leidsimegi väikese raha eest aga kolmekesi ühes toas ja ühes voodis. Õnneks oli voodi 2,5 meetrit lai ja sai isegi normaalselt olla. Peavari paigas oli järgmine mure viisa. Oli reede õhtu ja ametiasutused kõik suletud jäi teha ainult kiirviisa. Täitsin avaldused ära maksin kaardiga ära 310 USD kolme eest ja jäin vastust ootama. Samal ajal oli vaja tänaõhtune hotell Hanois tühistada. Arvasin, et rahast olen seal ilma nagunii kuid siiski proovisin. Saatsin booking.com kirja, et palun tühistada ja raha mitte võtta kaardilt. Miks tühistan? Panin põhjuseks, et e-viisat ei saanud kätte. Lootus oli väike kuid ime sündis! Ei pidanudki maksma hotelli eest ja põhjendati, et oled booking.com Genius klient ja sellest tingituna ei pea maksma broneeringu tühistamise eest. See oli küll ime, et täna õhtul saad tänaõhtuse broneeringu tühistada. Aga nii läks ja eks ma olen nende kaudu ikka sadu ja sadu hotelle broneerinud. Kasu ka sellest Genius klubi liikmest kuigi kasu on kogu aeg olnud sest hinnad mulle on vahel ikka väga soodsad olnud. Egas midagi tuli siis homseks uus hotell broneerida. See läks üsna käbedalt ja saimegi Hanoi kesklinna uue hotelli. Samas saatsin kirja ka teise Vietnami hotelli ehk siis Cat Ba saarele, et kas on võimalik  broneering 1 päev edasi lükata. Üsna pea tuli ka sealt vastus, et on võimalik ja nii siis saigi tehtud. Vahepeal oli E-viisa taotlusest ka kiri tulnud, et taotlus on töösse võetud ja küsiti lennu broneeringut näha, tegin broneeringust pildi ja saatsin mailile neile. Suurem sebimine sai selleks korraks mööda!

Nüüd läksime linna peale sest oli vaja raha vahetada. Kesklinna oli püsti pandud nädalavahetuse turg ja tänav oli igasugu kauplejaid täis. Sain endale ja Annelile veel mõne hilbu sealt osta sest raha vahetati seal hilja ööni ja veel hea kursiga.

Nüüd jäi veel õhtusöök ja maandusime kohe sealsamas olevasse restorani. Oli juba hilja ja ega seal eriti midagi ei pakutud, võtsime siis pitsa, et kiirelt saab valmis, ei ole ikkagi kalaroog! Meile Edviniga toodi pitsad ära ja me sõime juba oma ära kuid Annelile ei toodud. Kutsusime siis kelneri tagasi, et milles asi? Ta sai aru, et me soovisime kahte. Me siis selgitasime, et peale kolme sõnamist näitasime ka kolme sõrme, et oleks asi selgem aga ikka ei saanud aru. Tegime kurja nägu ja lõpuks toodi meile peale pitsa ka üks õlu lisaks, nende kulul. Jalutasime hotelli tagasi, vaatasin ega viisa kohta midagi ei ole laekunud, kahjuks ei! Öö möödus kenasti kolmekesi, mina keskel ja paremal käel Edvin ning vasakul käel Anneli. Hommikul ärgates oli esimene asi kohe läpakasse viisa kohta infot vaatama. Ei olnud midagi! Hommikusöök oli meil õhtul ostetud poest sest selles hotellis hommikusööki ei olnud. Mitu kilo mangot lasime möödamineval kaupmehel õigemini naisel otse hotelli ukse ees viilutada. Hotell tegi meile kohvi ja andis meile banaane veel lisaks ning nii see kõht täis saigi.

Lõuna hakkas kätte tulema aga E-viisast ei kippu ega kõppu hakkas vaikselt juba muret tekitama. Saatsin lisaks teisele mailile veel ühe kirja sinna kuhu lennubroneeringu pildi saatsin, et millal viisa saab meil varsti jälle vaja hakata lennujaama minema. Nüüd tuli küll kiire vastus, et kannatage veel üks tunnike ja siis vähem kui tunni pärast see E-viisa postkasti potsatas. See oli vaja välja trükkida ja muud ankeedid samuti mis olime ära täitnud, et pilti peale klammerdada. 10 paberit sai kokku mida oleks vaja väljatrükkida. Läksin oma murega admini juurde kes meid kostitas banaanide ja kohviga ning ta nõustus sellega aga kuidas seda teha ta ei teadnud. Ta ei teadnudki, et peale sinise ekraani mis tal silmade ees on, on veel üks kast mis tal oli laua all ehk siis protsessor või siis maakeeli arvuti. Ta oskas ainult print käsklust anda ja printerist kohe midagi tuli. Ütlesin, et tulgu eest ära ma tean kuidas see käib. Ühendasin printeri lahti arvuti küljest ja panin oma läpaka taha. Õnneks Win 10 tunneb ära kõik printerid ja mingeid draivereid netist otsida vaja ei olnud. Trükkisin oma paberid välja ja ühendasin tema arvuti uuesti printeriga. Jätsin talle loomulikult raha selle kena koostöö eest. Oleks hotelli omanik sisse astunud kui mina pead-pidi tema laua all olin, oleks ta vist lahti lastud kohe. Lõpp hea, kõik hea!

Raha oli meil veel järgi ja otsustasime ennem lennukile minemist veel Lao massaaži proovida aga teises kohas. Jällegi mati peale pikali ja hakati mudima kuid sedakorda oli meil Edviniga mehed ja Annelil naine. Mina ja Anneli jäime väga rahule ja tõesti see noormees valdas seda kunsti 100 korda paremini kui see pisike tüdruk ja Anneli ütles, et see naine tegi samuti mega hästi! Edvin aga rahule ei jäänud ja ütles, et lahja oli. Eks need tüdrukud seal passivad neid valgeid samuti peale kes neid sealt hullusest euroopasse viiks ja muuseas neid toojaid on ikka üksjagu, isegi tean mõnda tuttavat. Ega muidu ainult tuhara massaaži 15 minutit tehta! See selleks, massaaž tehtud oli kell niikaugel, et hakata liikuma lennujaama. Tänava pealt suvaline põka ja „pojeehali“! Läksime siis teisele katsele ja seekord see õnnestus. E-viisades probleeme ei nähtud ja turvakontrollist tõi Edvin isegi 0,5 l veepudeli läbi. Suundusime oma väravasse ja hakkasime ootama oma peale minekut, lennufirmaks siis Vietnam Airlines. Meiega koos istus väga palju vietnamlasi ja nad olid üsna lärmakad ning olid enesele kokku ostnud palju kaupa. Ennem lennukisse minekut nägime veel väga ilusat päikeseloojangut mägede taha.

Panime seljakotid lennukasti ja istusime istmel näod nalja täis!

„Goodbye Lao PDR“! Hello last country Vietnam!

Aitäh lugemast ja vaatamast, järgmine osa tuleb viimasest riigist Vietnamist!