Eesti mees läks Soome tööle, silmis kullasära,
sae ja haamri seadis vööle, saatjaks kajakate kära.
Sõbralt oli kuulnud juttu, tuleb roppu pappi,
klopsid kokku sarikaid või lükkad lihtsalt lappi.
Soome poolel vastu tulid ülemused suured,
kaelas ketid jämedad ja seljas nahast kuued.
Asjad kähku selgeks tehti, polnud pikka plära,
töötad nagu öeldakse või ujud kohe ära.
Palganumbriks kohe öeldi 10 euri tund,
ametlikust palgaosast, näha võid vaid und.
Sularahas papi saad, kätte siis kui tahad,
koduni me toimetame „kaikki“ sinu „rahat“.
Pakkumine tundus sobiv, mehel silmis sära,
keegi enam konto pealt ei võta raha ära.
Kuri eesti kohtutäitur pani arved kinni,
rahulikult öelda võis, sa jobu laku panni.
Ööbimiseks firmal võetud lagunenud maja,
mehi sisse topitudki, rohkem kui on vaja.
Vetsumaja järjekorras, tuli võtta number,
kellel häda kõige suurem, nurgas seisis ämber.
Rügatud sai mehemoodi, päevas 16 tundi,
õhtul mõned viinad tehti, muidu ei tulnud undki.
Vastu hambaid kellelegi, igal õhtul pandi
värisedes hommikulgi, rõõmsalt tööle mindi.
Ühel õhtul ülemused tulid ukse taha,
kiirelt uttu tõmmake või matame Teid maha.
Rahadega rahulikult, mehed üle lasti,
õnnelikud olime, et veel ei löödud kasti.
Kuidas pääseb tagasi sest rahakotis auk,
sõber läinud naisega, vot see oli alles pauk.
Nüüd mõtlen laeva reelingul, kas leian oma õnne,
meenub ainult perbüroos antud naise vanne.