16 – 21 päev

Sao Paulo – Buenos Aires – Montevideo (Uruguay) – Buenos Aires – Mendoza (Argentina).

Järgmisel hommikul tellisime kell 6.30 söögi tuppa mis toodigi minuti pealt. Söödud, asjad pakitud hakkasime liikuma lennujaama poole. Liiklus oli juba ummikute rohke ning peale täispaagi tankimist kus meil ei lubatud pilti teha (tegime ikkagi) jõudsimegi autorenti 30 min. ennem aja kukkumist.

Auto vaadati üle ja vajalikud paberid allkirjastatud viidi meid lennujaama (asus 3-4 km lennujaamast eemal kuhu auto oli vaja viia). Seal veel mõned formaalsused autorendis kus trügisime vahele ning võis sukelduda lennujaama avaratesse saalidesse. Aare tegi oma lennuga seotud paberid korda ja saatsime ta ära lennukile.

Meie Edviniga pidime veel ootama õhtu 7-ni. Aare ei saanud enam meie lennukile piletit ja sellepärast pidi lendama eraldi. Tolgendasime lennujaamas ringi ja 5 ajal sõime veel õhtust! Piletite regamine oli väga huvitav, pidime minema 2 terminali seal tegema Qatar-i boxis check-in ja siis tagasi 1 terminali kus läks lennuk välja! Lendasime ju Qatar lennukompaniiga! Lennuk oli üleootuste suur (9 istet reas) ja jalgadel väga palju ruumi. Isegi telekaekraan seljatoe sees oli seljatoe laiune, nii suurt ei olnudki näinud veel! See, et meile õhtusööki pakuti oli samuti üllatus sest tavaliselt 3 tunni lendudel seda ei tehta juhul kui Sa ei istu kõrgklassis. Jõime klaasikese punast veini ja lasksime söögil hea maitsta! Siis toodi kohviring koos brändiga, no mis Sa oskad veel tahta ning lend kulges juba lõbusalt. Olen kuulnud Araabia lennukompaniidest ainult head ja nüüd oligi tõestus kohe käes. Super teenindus!

Maandumine oli meil äikese sahmimise saatel ja pehme. Lennujaama piirivalve kappas minu passiga minema ja küsis kus hotellis me peatume, tempel sees ja edasi kotikontrolli. Viskasime seljakotid masinasse kus ametnik isegi ei vaadanud ekraanile mis meil kotis on. Ennem terminalist väljumist ostsime piletid bussile mis viis meid ühte bussiterminali (lennujaam asub 40 km kesklinnast).

Vahepalana kirjutan Teile väheke Argentiinast ja pealinnast Buenos Airesest! Argentiina nimi tuleb sõnast hõbe mis on Mendelejevi tabelis nimetatud „argentum“. Argentiinas olidki suured hõbedakaevandused peale selle maa koloniseerimist eurooplaste poolt. Hispaania keeles on hõbe „la plata“ ja BA asubki ise La Plata lahe ääres, samuti on siin paljude kohtade nimed nimetatud „la plata“ sõnaühendiga. Argentiina territoorium on maailmas 8 kohal suuruselt ja Ameerika mandritel 4 kohal. Ta on suur põllumajandusmaa. Argentiinas elab ca 42 milj. elanikku millest Buenos Aireses elab juba peaaegu 13 miljonit. BA on samuti kõik lähilinnad enda alla matnud ja sellepärast see rahvaarv linnas annabki tõelise metropoli välja.

Bussiterminalis pakiti meid ühe pirukatüüpi auto peale veel kahe argentiinlasega ning hakkas kauba laialivedu Buenos Aireses (BA-s). Kõigepealt lahkus üks argentiinlane ja siis teine ning viimases järjekorras viidi meid oma hotelli! Kõik käib hispaania keeles nii, et …  „Hola ja Muchas gracias“! Esimese öö hotell oli jube rõve! Õnneks pidime seal õhe öö ainult olema. Oli küll suht kesklinnas, kuid uhh…!

Järgmine päev liikusime metrooga teise hotelli mis ei olnud sugugi parem aga nats parem ikka. Vähemalt padi oli küll tasemel Aarel mis oli lõigatud vanast madratsist! Dušši all käidud läksime metrooga linna.

Vaatasime enamvähem vaadatavamad vaatamisväärsused ära, käisime vanalinnas, presidendi palee juures ja osalesime isegi ühel politseiriigi vastasel miitingul. Vanalinnas ametlikus valuutaäris pakuti meile USD kurssi 1 USD – 6 peesot, mis ongi ametlik, kuid kioskist saime 1 USD eest 9,55 peesot ning tihti antakse euro eest vähem veel kui USD eest. Selline rahavahetussüsteem siis!

Presidendipalee juures leidsime maa-aluse muuseumi kus sai videot vaadata ja kuulata Argentiina põliselanike elu ja riigi sündi kuni tänapäevani välja!

… kaitseministeeriumi ees!

Otsisime oma sadama veel üles, et pühapäev Uruguay-sse sõita. Üks päev jääb meil veel Eva Peron-i surnuaia külastuseks, suure teatri vaatamiseks ja üks rahvusmuuseum veel läbi käia!

Hommikusöök selles hotellis või kuidas nad seda ka ei nimeta oli klass omaette. Paar saiakaest ja kohvi tünni seest oligi kõik ja istusime jälle adminiga ühes toas. Kohvi tegemine oli ikka päris kohutav ja see anum kus kõik sees oli on ainult pildi teema.

No, seda me ka tegime ja siis kaebas admin omanikule ära, kes kohe helistas tagasi ja nõudis selgitust, et miks me pildistame. Aare siis seletas, et me teeme pilte igal pool erinevatest söökidest ja söögi pakkumistest. See jutt teda rahuldas ja probleeme rohkem ei olnud! Peale hommikusööki läksime linna ning suundusime Recoleta surnuaiale, et külastada Eva (Evita) Peron-i hauda kes oli sama kuulus kui Diana Inglismaal.

Surnuaed klass omaette jälle ja ülevaate tema võimsusest saab siis kui ise seda näha. Ja ongi nii nagu räägitakse! Surnuaial on tänavad selle sõna otsese mõttes ning kahel-pool tänavaid kõrguvad mausoleumid. Leidsime samuti Eva haua üles ja erinevatest aegadest presidendid samuti!

… surnuaia plaan!

Käisime veel ühes kunstimuuseumis kus oli väga hinnalisi maailmakuulsaid teoseid, loomulikult ei puudunud samuti järeletehtud taiesed. Kunstimuuseumi ees hakati ühte kontserti ette valmistama st, et pandi lava üles ja häälestati pille, pillid olid omamoodi huvitavad!

Käisime veel vaatamas uhket amfiteatri hoonet ja tahtsime pilti teha seestpoolt mida meile aga ei lubatud. See oli küll kummaline, et fuajeest ei lastud pilti teha aga ära tegime siiski! Linnas asuvad suured tangoshow restoranid nagu Euroopas umbes Cabaret või midagi taolist. Tangot tantsitakse kõikjal isegi tänaval! Eks Argentiina olegi ju kuulus tangotantsu maa mis on tema omapära ja tango sünnimaa!

Ega linnas ei olegi nii väga midagi vaadata, kõrghooned nagu igas linnas, ainult erinevad. Üks kirik oli veel väga huvitav, sai sisse ja keegi ei keelanud isegi pildistada.

Üle 3-4 päeva ei ole BA-s midagi teha kui just ei ole linnapuhkaja tüüp! Saime veel ühe huvitava kogemuse osaliseks, nimelt kesklinnas toimus Gay-de paraad. Olime nii rongkäigus ning osalesime pealtvaatajatena!

Õhtul metrooga oma hotelli juurde ja meie Edviniga läksime jälle sööma tuttavasse restorani. Seekord siis võtsime teise kalaroa ja muidugi kukkusime orki. Esiteks oli ta väiksem, kuigi kala oli hinnalisem ilmselt ja teiseks ei olnud ka nii maitsev. Poest läbi mõned õlled ja tudule, sest hommikul vara vaja tõusta!

Tellisime hommikuks kella 7-ks omale takso, et sõita sadamasse. Meie kiirlaev läks kell 8:30 ja tund aega pidi varem kohal olema. Veel tellisime hommikusöögi 6:30! Esimene üllatus oli, et hommikusööki ei saanudki sest varasem aeg selle saamiseks oli 8:00. Õhtul lubati aga hommikune admin ei teadnud sellest enam midagi. Ok, pidi siis ilma selle kohvilurrita minema, läksime oma tuppa tagasi! Just saime jälle küliti visata kui admin lendas ukse taha, et takso ootab! Me ei olnud selleks veel valmistunud, hambad hooldamata, kotid pakkimata jne. Takso tuli 20 minutit varem, no siis kiirkäigul sai kõik tehtud läksime taksosse, seal muidugi ooteaja eest juba 11 peesot ees. No ok, eks teeme tagasi! Ütlesime taksojuhile laevafirma nime ja sõit algas.

Taksojuht muidugi pani nats mööda marsruudiga millest me juba aru saime sest ikkagi mitmeid päevi BA-s ringi kolatud nii jalgsi kui metrooga oli meil kesklinn selgeks saanud. No ei teinud väljagi aga kui peatas takso ja ütles, et oleme kohal siis vaatasime küll imestunult sest see ei olnud see koht kuhu meie tahtsime. Me olime ühel eelneval päeval juba selle laevafirma sadama üles otsinud! Käisime toona veel kiirtee silla all ja politsei käis meiega õiendamas, et silla all ei tohi käia aga silla peal kiirteel anna ainult minna! Selgitasime veel-korra oma laevafirma nime ja sihtpunkti Uruguay. Taksojuht nagu ei tahtnudki teada ja raius, et siit lähebki, no me ei saanud nõus olla ja tuli välja otsida oma mobla pealt check-in aadress. Alles siis sai vana aru, et me ei olegi õiges kohas ja keerasime taksol otsa ümber! Edasi läks sõit juba taksojuhi kulul mida Ta muidugi ise ei aimanud! Sadamasse jõudes oligi ees 85 peesot, me ei olnud kadedad poisid ja jätsime talle 60 peesot peale mõningat selgitust, et Ta nii vara tuli hotelli ja valesti sõitis. Tema riisiko ju! Piirid tehtud templid sees ja kiirlaevale, muidu oli päris kena laev kui ajast ei oleks olnud puretud! 1,5 tundi vältas ülesõit ja laine oli päris kõrge nii 2-3 meetrit. See paat ikka kukkus mõnda laineauku päris rinnuni sisse! Lapsed karjusid ja mõned rooberdasid!

Uruguay poole peal ootas meid juba buss, et edasi 180 km viia Montevideo-sse mis on Uruguay pealinn. Buss oli jälle omaette huvitav sest bussijuht ja reisigiid olid omaette ruumis sest neid ja reisijaid lahutas tõeline klaasuks. Sellist asja ei olnud minu silmad jälle näinud! Bussijuht oli omaala spets ja andis kogu aeg üle 100 km/h tunnis minna. Teeäärset elu on keeruline kommenteerida, võib-olla kui võrrelda ENSV-d aastatega 1970 ja varem! Kõik mis suure teepealt kõrvale läheb on pinnastee ja majad on läbisegi prügihunnikutega ning pudulojustega. Pealinna äärelinnad on sellised, et isegi kannata rääkimist! Niipalju prügi nägin ma viimati Albaanias! Kõik see jama aetakse ju jõgedesse, et need siis selle ookeani kannaks. Väga nukker, et me siin pingutame veekogude päästmiseks aga mujal tehakse see sajakordselt tagasi! Ookeanid on aga meil ühed!

Vahepalana veel lisaks riigist Uruguay! Riigis elab 3,3 miljonit elanikku, millest pealinnas elab juba 1,8 milj. Linn on laiuskraadide järgi Ameerika mandril kõige lõunapoolsem pealinn ja maailmas 3 kohal laiuskraade arvestades. Lõuna poole jääb ainult Wellington (Uus-Meremaa) ja Canberra (Austraalia)! Uruguay on põllumajandusmaa ja 82 % rahva kogutoodangust tuleb sealt! Rohkem kui 500 pealiste karjadega perefarmid on 11%-il kogu sektorist! Uruguay  osaleb ülemaailmses projektis ” One Laptop per Child” ja sai esimeseks riigiks maailmas 2009 aastal kus põhikooli igale õpilasele antakse Laptop riigi poolt! Kahjuks on neil samuti nüüd augustis 2013 legaliseeritud marihuaana, et takistada illegaalset uimastiäri ning riik püüab sellega seda kontrollida. Jalgpall on neil väga populaarne spordiala ja nad on läbi aegade võitnud 2 olümpiakulda kui ka 2 MM tiitlit.

Bussijaamas vahetasime raha ja dollar oli enamvähem sama kõva raha kui euro. Dollarit nad ikka armastavad! Suurriik ole ju kaugel! Infopunktist saime linnakaardi kuhu joonistas teenindaja meile bussimarsruudi ja bussinumbri ka peale, et me hotelli jõuaks.

Esimene hotell mis oli meil tõeliselt tase, 4* ja ookeani kaldal ning rannas, kahjuks ei olnud vaadet ookeanile!

Asjad paigutatud kohe bussiga linna, jalgsi oli ca 4 km. Buss sõitis sinna vist ca tund aega, mul jäi küll tunne, et käis kõik väikesed tänavad läbi „sik-sak“ ennem kui vanalinna jõudis. See vanalinn oli jube ja linn ise samuti, prügi-prügi-prügi.

Tegime tripi vanalinnas ja jõudsime ärikvartalitesse. Oli isegi mõningaid huvitavaid hooneid ja monumente! Politsei oli relvastatud aga lahke ja lubas end isegi pildistada! Presidendi palee oligi üks uhkematest hoonetest. Nii tühja linna ei olnud mina näinud (inimesed ja autod), muidugi oli pühapäev aga siiski! Suurel laial tänaval võis vabalt keset tänavat käia, ilma hirmuta, et auto alla jääks!

Montevideo rahvuspank, siin on kõik rahva raha sees mida rahval ei ole!

Vahepeal einestasime ühes tänavarestoranis mis pakkus meile lõbu ning ega maitse-omadustel viga ei olnudki, kuid see teenindus ja arve tegemine ajas küll naerma!

Pimeduse saabudes hakkasime otsima bussi mis meid viiks hotelli juurde tagasi. See ei olnudki kõige raskem tegevus sest Google Maps aitab alati välja. Buss mis meid sinnapoole transportis ei läinudki hotellini vaid suvalises kohas ütles, et nüüd on kõik ja nemad lähevad depoosse! Jälle GM abiks ja tegime ennem uinakut ca 2 km matka veel kui oma hotelli saime sest bussijuht viskas meid sõnaotseses mõttes välja! Seda parem uni tuli!

Järgmisel päeval saime teada kõik meie imestuse põhjused! Autosid ei ole sellepärast, et kütus maksab rohkem kui Soomes, inimesed käivad halvasti ja ühtse massina riides sest T-särk maksab juba 15€. Kõik on „huipu“ kallis nagu soomlased ütlevad! Bussipilet maksab 1 USD! Õlu 5€ pudel! Kolasime veel mööda linna niikaua kui bussini oli aega, külastasime jalgpallistaadionit ning lõime aega surnuks!

Õhtul läks meil buss tagasi ja oligi Uruguays käidud! Lõppkokkuvõttes minu jaoks mõttetu maa kuigi kuulsime, et isegi kaks eestlast elab seal! Mida nad seal teevad, ei tea! Vaevalt, et tegelevad karjakasvatusega! Sadamas ootas meil ees päris pisike paat, Pärnu meeste neljane kanuu on ka vist suurem! Õnneks jõudis see meid BA-sse ära vedada ja kusjuures veel üsna kiirelt! Kätte hakkas jõudma südaöö ja kapten tahtis samuti vist koju saada.

Meil oli veel mingi 2 km hotellini vantsida! Kiirtee sillaalused ja pingid olid kodutute poolt hõivatud ja igasugu manti liikus tänavail. Meie julged eesti mehed ei kartnud midagi! Hotelli navigeerimine käis GPS kaudu!

Hotellis oli väga palju kummalisi inimesi ja me ei saanudki aru kas nad olid põliselanikud seal või tulid kedagi tühjaks tegema! 2* tärni hotell ja kahe toaline apartement jättis muidugi soovida sest kui duši alla läksid oli üks tubadest samuti vee all. Hommikul sööma minnes oli üllatus jälle suur sest anti mingi kauss kuhu oli sisse pigistatud küpsisepakk ja mõned moosid ning või pakike võid ja suhkur. Kohvi oli vist palmikoortest tehtud sest maitse oli võigas! Selle-eest saime netis olla pealelõunani!

Asjaajamised aetud hakkasime jälle oma restorani liikuma kus me olime juba varem söönud ja kus pakuti head kraami! Hotellist metroosse minnes tabas meid üllatus, mingi roheline vedelik tabas meid pähe ja riideid! Abivalmid inimesed tegid nägusid ja selgitasid, et see linnusitt on ikkagi väga halva lõhnaga ning andke oma seljakott siia ja meie teeme selle puhtaks! No nii lollid me ka ei olnud ja üsna kiirelt jagasime välja, et see oli meeskonna töö meie seljakoti kättesaamiseks! Keegi pritsis süstlaga meile mingit rohelist haisvat vedelikku ja teised tegid nägusid, et „öak“ ja pakkusid abi puhastamisel. Peaaegu oleks löömaks läinud ja politsei päästis meie olukorra! Selline lugu siis, kui ei ole seal, kus ei ole Sind! Restoranis  pidime pettuma seekord, sest päevalõunad ei olnud nii head kui õhtusöögid, no muidugi olid odavamad samuti!

Tagasi kesklinna ja mõned päevitused pargis koos hea Argentiina veiniga. Sõitsime metrooga raudteejaama, kus asus samuti bussijaam, nagu kõikides maailma paikades ongi need kõige kohutavamad kohad!

Lennujaama minek oli kiire ja bussijuht oli tasemel, kes sõitis koguaeg vastassuuna vööndis, et meie maha ei jääks lennukist! Sellist bussijuhti mina ei ole jällegi näinud, jällegi on jõle sõna aga ikkagi! Jõudsime õigel ajal ja väheke jäi aega ülegi, Aare sisustas aega ühe tüdruku käest muusika hankimisega, meil Edviniga ei olnud enam midagi teha sest hea muusika oli ju olemas!

Lennujaam, väikesed protseduurid mis seal tehakse ning lennule, keegi meie vastu huvi ei tundnud sest oli ju siselend.

Öö hakul jõudsime Mendoza (veel Argentina) linna kus pidime turvalise öö veetma lennujaamas, et hommikul edasi lennata Tšiili (Santiago). Lennujaam on sama suur kui Tartus ja metallistmed kus magamine oli võimatu oli samuti olemas. Jälle eestlase nutikus, hõivas baarikohad kus oli mõni pehmem tool ning unemati võiski külla tulla pehme rummi saatel! Imede ime, sest eestlane ei olegi pime! Ega toolide peal just mõnus ei ole magada aga mis teha sest meie lend läks edasi 6 tunni pärast ning kuskile öömajale minna ei oleks isegi olnud võimlaik! Nii, et esimene öö meil lennujaamas olemas!

Järgneb päevadel 22 – 26 ….