Lend Kota Kinabalu-st kulges kenasti, väljaarvatud jõudmine Filipiinide saarestikku ehk Manila lähistele kus oli tõeline turbulents. Vaatasime kuidas lennukitiivad rappuvad ja hea, et otsast ei rappunud. Tegelikult olen kogenud kunagi veel hullemat raputamist!
Lennukis nagu ikka immigratsiooni paberite täitmised, et maa peal oleks võimalik kiirelt piirikontrollist läbida! Minu käest küsiti ainult kauaks ma Filipiinidele tulen. Ütlesin, et 7-8 päeva sest ei teadnud mis kuupäev täna on, kuigi tagasilennupiletid olid 2. mai võetud!
Lennujaamas ootasid meid ees igal-pool automaatidega sõdurid sest Clark-i lennujaama andis USA alles 1991 aastal Filipiinidele tagasi. See oli suurim USA sõjaväebaas väljaspool enda riiki. Linna nimega Angeles sõitsime väga huvitava transpordivahendiga, mis osutus nende taksobussiks.
Juba lennujaamas olid taksodesse sisseostjad, kes meid kohe maha müüsid. Takso kõrval seisis mees kes korjas raha ja juht sõidutas siis kohale – selline korraldus. Muidugi käib kõik sulas ja tsekki ega mingit arvet Sa ei saa isegi kui küsiks! Kõrval olev Angelese linnas oli tunda igal sammul USA kohalolekut alates sõjaväe veteranidest ja lõpetades kirevusega!
Linn ise on väga must ja räpane ning elektrikaableid täis. Midagi ilusat minu sugulasele Vollile kes tegeleb sama asjaga (kaablid, voldid ja muud elektrit puudutav träni).
Linnas oli väga palju kohti kus tüdrukud müüsid ennast, nad reklaamisid ennast klubi ukse ees.
Samuti käisid linnas ringi paarid kus meespool oli 60-70 ja naispool napp 20. Oli samuti tänavatüdrukuid kuid need just ilusamate hulka ei kuulunud (mõned klahvid eest puudu)!
Linnas on selline liiklus, et mina küll ei nokanud välja kuidas see toimib. Liiklusmärke ei ole, jutte maas ei ole, jalakäijad käivad sõiduteel, külgkorvidega mopeede on musttuhat sekka mõned uhkemad autod!
Sellist segadust ei ole mina kuskil veel näinud, isegi mitte idamaades! Pidime Angelese linna öömajale jääma sest lend edasi ei klappinud st, et meie maandusime ja Boracay lennuk just lahkus. Kui ostad poest õlut siis on valida kas külmikust või soe riiulist. Kui valid külmikust siis maksad ühe kohaliku raha juurde, peab ütlema, et hea äri! Poest väljudes lõi turva veel oma templi peale, et oled maksnud!
Soovitaks meie poodidele samuti suveks sellist teenistust! Meil ju kõik nii odav veel! Kui Sul oli kott siis pidid ennem riiulite vahele sisenemist koti ära andma, meid turiste usaldati ja oma seljakotte õnneks ära andma ei pidanud st, et me ei teinud sellest väljagi kui teised andsid isegi väikseid kotte hoiule! Õhtul linna peal tiiru tehes jälgisime põhiliselt inimesi ja liiklust – oli nauding tõesti omaette! Veel üks hea kogemus! Meil oli võetud Angeles-es peretuba koos hommikusöögiga mis toodi üks perepeale ja sisaldas kahte muna, kolme viilu saia ja kolme viilu peekonit ning ühte piimaga kohvi!
Järgmisel päeval sõitsime samasuguse transpordiga lennujaama kus juhiks selline ca 70-ne ätt. Olime selles bussis kolmekesi, uksed on sõiduajal lahti ja huvitav, et neil ei tööta kellelgi spidomeetrid ja muud kellad armatuurlaual.
Seekord maksime raha otse juhile. Küsisime Tema käest veel, et mis need tüdrukud linnas maksavad klubides. Ta ütles meile hinna mis lõi meid pahviks ja selle sai viieks tunniks, mis pidi olema first class teenindus – taksojuhi jutu järgi. Et mitte tekitada pingeid meie naissoos siis ma ei hakka seda hinda Teile ütlema! Lennujaamas pidime kohe lennujaama maksu tasuma ja tõusime jälle õhku.
Selle lennu Clark-Kalibo reisisaatjad olid jälle väga kenad naised, eks meie standardid hakkavad juba langema aga ilu ongi vaataja silmis.
Ennem maandumist tegin Boracay saarest mõned pildid!
Transfeeri lennujaamast Boracayle ostsime kohapeal (vahemaa ca 80 km), mida buss sõidab 2 tundi koos 10 minutise vahepeatusega!
Vahepeal muidugi peab paati ümber istuma ja siis külgkorviga mopeediga edasi sõitma!
Kohale jõudsime pimedas! Tutvusime lennujaamas ühe Salzburgi (Austria) naisterahvaga kellel oli broneeritud hotellis “Orhidee” koht. Lootsime, et saame sinna äkki. Temal oli hotelli transfeer kohe vastas kuid meid sinna peale ei lastud. Meie ütlesime mopeedijuhile, et viigu meid Orhideesse – kuhugi Ta viis ka kuid mitte see koht! Nägime nende külgkorvidega mopeedide peal lausa 8-10 inimest, ei tea kuidas need edasi liiguvad sellise rahvahulgaga. Muidugi filipiinid on väikest kasvu, et kui tõstad nats jalga mahuvad alt läbi käima! Väljas oli kottpime ja me pidime midagi ära võtma – nii meil saigi esimese öö kohaks lux place.Tuba koos vannitoaga võis olla 30 m2 minu hinnangul! Aga väga ilus terass oli jne.
Järgmine päev otsisime endile uue hotelli sest see oli nats kirves! Leidsimegi ühe kus sakslane omanik ja elab juba 20 aastat Filipiinidel st, et võttis naise siit! Tal ei ole enam saksa kodakondsustki ja on väga rahul siinse eluga! Hind meile oli 6 ööks 72 € nägu mis teeb 12 € öö kohta. Väga odav ikkagi! Esimene päev vedelesime rannas ja käisime ujumas, vesi oli väga külm 24-25 kraadi!
Õhk päikese käes on kaugelt üle 40 ja palmide all ca +35. Veepiir õhtul taganeb 15-20 meetrit ja alaneb samuti 2 – 2,5 meetrit. St, et seal kus päeval põhja kätte ei saa on õhtul vesi ainult rinnuni. Süsteem selline, et päike loojudes viib vee ja tõustes toob vee tagasi!
Teine päev oli vesi soojaks läinud nii 27-28 ümber, sai juba vette minna normaalselt, see sõltub hoovustest! Teisel päeval tegime tripi teise saare otsa mille pikkuseks võib olla kuskil 5 km ja sama tagasi! Rumalad läksime paljajalu mööda liiva mis maksis meile õhtul kätte! Jalutamiseks on palmide all liivatänav (promenaad) mida mööda kõik jalutajad liiguvad.
Meie saime endile talla alla villid mis lõpuks ka lõhkesid kuid pidime ikka koju jõudma katkiste villide liiva peal! Uhh! Kodu jõudes merre kohe mida tegime samuti tripi peal sest terve see 5 km koosneb rannast! Villid puhastatud mereveega võtsime lahjat napsu milleks oli “Boracay Rum”!
Valik 5 km tripil tehtud piltidest!
Tripi peal nägime pulmasid kus üks Rainer abiellus Jilli-ga ja pastor oli rannas kohe ja tseremoonia oli loojangu hetkel. Väga vinge!
Siis osalesime pärismaalaste rongkäigul mis oli samuti huvitav vaatemäng.
Lõpuks maandusime ühes peenes söögikohas kus oli 4 käiguline õhtusöök ja kelner jälgis pidevalt meid, et meil midagi puudus ei oleks! Vahepeal isegi küsis kas toit on maitsev? Meie kiitmisega kitsid ei olnud. Sõime otse mererannas! Magustoitu kutsuti valima restoranist seest, niikaua kui me valisime magustoitu valvas üks kelner meie asju! See oli peen restoran kus õhtusöök läks maksma 14 € nägu koos 2 õllega. Igas-tahes viimast magustoidu lusikatäit mina juba pressisin sisse!
Käisime õhtul pimedas mitu korda ujumas veel, vesi oli soe ja taevas tähti täis! Kuu on siin vanast ja noorest peast nagu lootsik pikali – kord siis kummuli ja vastupidi! Täna siis jälle lebo päev võib-olla lähme külgkorviga mopeediga sõitma! Eks näis! Homseks tellisin endale privaat massaaži! Sellest räägin siis hiljem!
Järgneb …. !
Privaatmassaaž uhh! Teie ei küsi, mina ei vasta! Niipalju võin öelda, et massaaž kestis 2,5 tundi! Eile oli sisuliselt lebo päev jälle!
Käisime nats promenaadi peal ca 2 km sinna ja sama tagasi! Sai videot võetud, et oleks möllu samuti kuulda. Õhtul oli meie hotelli kõrval rannadisco! Magama saime alles kell 2 öösel! Ennem seda käisime veel paljalt ujumas. Eile tuli öösel õige troopiline vihm ja kallas ca 2 tundi. No see oli sisuliselt nagu ämbriga valamine. Mõne minutiga muutusid kõik hotellide vahelised kitsad tänavad jõgedeks! Käisime veel vaatamas mis hotellide taga külades toimub, oli väga trööstitu ja masendav vaatepilt!
Ühel päeval tutvusime kohalike vaatamisväärsustega st tegime saarele ringi peale külgkorviga mopeediga! See on omaette nauding kuidas nad sõidavad – müstiline! Kõrgeim mägi saarel on 110 m kõrgune kuid see siis kohe merepinnast nii, et Munamäega ei tasu võrrelda kui hakkad üles minema juba ca 200 m pealt! Sealt paistab kogu saar ära!
Punnvõrriga sõitsime sealt alla, et edasi jalgsi minna ja nautida kohalikku külaelu! Võrri mehele raha maksmisega tekkis probleem sest tahtis meie käest 3 tunni raha saada kuid sõitsime ainult 2 tundi. Teema arenes päris ägedaks kuid lõpuks siiski nõustus meie tingimustega vastasel juhul oleks üldse rahast ilma jäänud! Eks see külaelu ole kurb ja ega midagi head ei olegi kui palk on siin baarmenil 7´000 peesot ehk 127 eurot!
Külalapsed korjavad õhtusöögi rannast ehk kaevavad tigusid välja ning täiskasvanud istuvad niisama ja mitte midagi ei tee!
Need on õnnelikud kes saavad baari või hotelli tööle või hakata võrrimeheks on samuti võimalus. Veel on kindlasti töökohti ehituse ja logistika suunal, tekib küsimus kas nad seda kõike viitsivad teha. Bambuslattide vedu käib mööda kitsaid tänavaid, sain samuti seda proovida!
Eile oli meil kalastamise päev ja saime kokku kolm kala! Esimene oli see kes näksas, teine oli see kes ära läks ja kui ühe oleks veel saanud oleks kokku kolm olnudki! 3 tundi paadiga merel oli omaette eksootika kuid mitte nii suure raha eest mis meie välja maksime. Õnged oli samuti vaja rentida! Tegelikult oleks pidanud samuti kalad rentima, oleks rõõmugi saanud! Mõte käis hiljem läbi, et oleks pidanud tuukri tellima kes meile kala oleks otsa sättinud nagu vene riigipea puhul talitatakse!
Eile oli meil veel shoppamise päev. Mina ikka paar T-särki endale sain kuid nii suurt numbrit nagu Edvinile vaja oli ei olnud. Läbi häda sai Tema samuti ühe särgi kätte kuid 2 korda kallima hinnaga kui mina! Tahtsin endale lühikesi pükse kuid viimane suurus oli 34 mis ei tahtnud mul üle puusade kuidagi tulla, muidu olid ilusad püksid ja maksid ca 4 €. T-särgid sain kaks tükki ca 3 € eest! Ega meiesugustele Gulliveridele siin midagi osta ei ole.
Tegime veel mõõtmisi kohalike naiste hulgas rätsepalindiga, nad osutusid ikka lühikeseks küll, no mõnel tuli ikka 1.50 täis! Eile võtsime ühe brändi (nimi siis Matador) poest, maksis 1,25 € ja seda 0,7 L pudeli puhul.
Võib öelda, et tasuta sest Coca Cola hind on peaaegu sama. Oli väga sarnane maitselt Belõi Aistiga. Selle napsutamise tegime Boracay auks sest oli viimane õhtu seal.
Hiljem järgnes pidulik õhtusöök meie enda restoranis, kus me ei kavatsenudki raha kokku hoida. Peale seda kohe tuttu!
Tänane hommik on meil siis siin viimane nii ujumise, päevitamise kui tuttavatega suhtlemisel. Saab olema üsna kurb ära minek sest kõik muutus juba nii koduseks!
Homme siis lennupäev kell 8 hommikul Kalibo-st (kõrval saar) õhku Clarki, seal 1 tund passimist ning kell 11 edasi Kuala Lumpurisse! See lend kestab 4 tundi, siis 3 tundi passimist ja õhtul kell 6 Bali (Indoneesia) lennukile. Kohale peaks jõudma kell 9 õhtul. Hotell on broneeritud nii, et jääb üle ainult takso võtta, ca 15 km lennujaamast asub hotell! Sellega on see etapp jälle läbitud! Goodbye Boracay!!!
eeeh, elu nagu hernes…:)
Hernes jah kohati!