33 – 36 päev

La Serena – Vina del Mar – Valparaiso – Casablanca – Santiago – La Paz (Bolivia)

Eile õhtune kala oli väga hea ja Edvin on tubli kokk, minul jääb ainult kadestamise rõõm. Hommikul tundsin veel, et kõht on täis! Peale hommikusööki korjasime oma asjad jälle kokku, poest läbi, et vett teepeale osta ja sõit võis alata.

Käisime sees veel Coquimbo linnas kus oli huvitav vaatamisväärsus, betoonist suur rist kuhu sai liftiga üles sõita ja kus kohast avanes vaade kogu piirkonnale. All oli muuseum rooma paavstidest ja mõningatest riietest ning paavsti jalutuskeppidest kuid pilti teha seal ei tohtinud.

Kirikus algas just mingi tseremoonia (ilmselt mingi laste pühitsemine vms) ning meil õnnestus samuti seda väheke jälgida.

Peale kirikut sõitsime randa ja võtsime mõnuga tunnikese päikest. Ega seal terava päikese käes kauem suudagi olla ja külm tuul Pacificu pealt ajas meid minema.

Pimeduse saabudes jõudsime linna nimega Papudo, et oli juba kell 10 õhtul maandusime esimesse hotelli mis meile teepeal ette jäi. Õhtusöögist ei saanudki unistada enam sest sellised asutused olid oma tööpäeva lõpetanud. Linn ise oli väga pisike samuti, kuid linnaliinibuss käis! Käisime ühes pisikeses putkas kartulikrõpse ja õlut ostmas, et suuremat nälga kustutada. Aare ostis mingi supipaki ehk puljongi moodi asja ja selle saime veel hotelli restoranis soojaks teha ning perenaine andis saia ka kõrvale sai kõht sooja vett täis. Peale veel kartulikrõpsud õllega ja uni võis tulla. Hotell oli väga väsinud ja viimane remont oligi vist ehitusaeg! Hommikusöök oli korralik selle eest!

Papudo linnast enamvähem algabki uhkete villade ja suvilate piirkond mis ehitatud ookeani kaldale ja lõpeb ära linnadega Vina del Mar ja Valparaisoga. Kindlasti läheb sealt edasi veel villade rajoon kuid meie sinna enam ei satu!

Need kaks linna on kokku kasvanud, õigemini kolm, Con Con samuti ja moodustavad sellise omaette väikese metropoli. Kokku siis metropolis ca 804 tuhat elanikku! Valparaiso on suur sadamalinn ja sõjaväelaste linn! Käisime mõlemas linnas uudistamas, kuid midagi erilist me seal ei leidnud peale pikkade randade. Eks ta olegi üks turismipiirkond kus saab päevitada ja ujuda ning puhata. Seda näitavad juba siinsed kõrged hinnad ja uhked hotellid ookeani kaldal. Vees ujuvad vabalt merilõvid ringi ning võib isegi komistada ujudes haide otsa! Me käisime ennast samuti väheke praadimas rannas ja ujumas samuti. Vesi oli külm nii 16-17 kraadi ja kaua olla ei saanud, lisaks muude elukate ees ebameeldiv tunne!

Valparaiso!

Õhtu lähenedes läksime majutusasutust otsima mis meil seekord õnnestus 100%. Üleval mäeotsas kodumajutus ehk hostal ja vaade terrassilt Valparaiso ning Vina del Mar linnale ning nende vahele jäävale ookeani ribale. Lisaks nendele maalilistele vaadetele paigutati meid Elvis Presley nimelisse tuppa kus padjapüürid Elvise piltidega ja seinal samuti fotod sellest rokkarist!

Antud kohas sai ise süüa teha ja me arvasime, et Edvin võiks näidata jälle oma kalategemise oskust. Kokkulepitud sõitsime poodi söögimaterjali järgi, ikka oma tuttavasse Jumbo hüpermarketi keti poodi. Müüjatel on huvitavad kaabud seal peas ja meil õnnestus samuti teha pilti nendega!

Naasedes tagasi oma elamisse avastasime, et meie köögis oli gaasipliit küll olemas kuid puudus gaasiballoon. Kurtsime oma häda perenaisele ja perenaine laskis siis meid oma kööki toimetama. Õhtusöök tuli Edvinil väga hea ja saime korralikult kõhu täis. Nautisime imelist öövaadet linnadele ja maitsesime head Tšiili veini. Hommikul nagu ikka läks meil lõunani ja sõitma saime hakata alles 12.30. Päikest enam me ei tahtnud sest eile sai parajalt ennast ära põletada ja tegelikult päikest ei olnudki.

Teepeale jäi meile kuulus veinipiirkond Casablanca ja sinna keldritesse tahtsime ka pääseda! Neid kõige ihaldatumaid veinimarke „MATETIC“, „EQ“ ja „CORRALILLO“ (mis kuuluvad maailma parema kümne hulka) ja nende keldrit me ei leidnud! Kuid käisime nende markide degusteerimise hotellis!

Saime ühes mõnusas teises väiksemas veinikeldris mitu tundi aega veedetud ja mõned pudelid samuti kaasa ostetud st üks valge ja üks punane (WILLIAM COLE). Eks pildid räägivad omaette ja medalid mis saadud samuti. Eestist ei olnud veel ühtegi vahendajat siia jõudnud! Lähim punkt oli Poola!

Veinikeldris käidud hakkasime edasi sõitma Santiago poole. Igal tunnelil on maks nii, et väikse maaga jõuad palju kohe ära maksta. Kella viie ajal jõudsime Santiagosse!

Väike tuur autoga linna peal ja siis hotelli otsima sest see asus sellises kohas kus peaaegu ei saa autoga ligi, sest ühesuunalised tänavad viivad ligi ja meie jaoks olid kõik justkui vastupidi.

Lõpuks leidsime ikka vajaliku suunaga tänava ka üles. Hotelli ees tahtis parkimiskontrolör trahvi kohe teha, et me seisma jäime parkimisalas. Ütlesin, et lähme hotelli, ei teda ei huvita. Ma räägin talle, et me lähme hotellihoovi peale aga praegu on ju väravad kinni – teda ei huvitanud ka see seletus. Õnneks tehti hotelli väravad lahti ja sain ära sisse sõita, vana juba kirjutas midagi paberile! Tuba oli päris normaalne, kolm voodit ja isegi veel üks diivan ja ümmargune laud olid toas ning tuba oli suur ja avar. Vaade muidugi räpasusele ja katustele!

Asjad toas läksime linnapeale vähekeseks ajaks ja sööma samuti. Tänava peal proovisime šašlõkki mis oli väga maitsev ja ühes kiirtoidu kohas sõime kerge prae.

Tagasi hotelli jõudes ootas meid Casablancast ostetud kaks veini mis vajasid ära joomist sest järgmine päev ju lennukile ja sinna pudelitega ei lasta. Veinid joodud saabus jälle hea uni. Veinid olid väga head, tegime õige valiku seal keldris! Niipalju veel, et ennem hotelli jõudmist kui olime söögikohas kadus elekter ära ja päris suures osas linnas. Meie hotell oli samuti pime nii, et ei saanud blogi kirjutada ega midagi laadida (akut). Vool tuli alles öösel tagasi ja nii tõusin üles ning hakkasin seda blogi kirjutama ja pilte üles panema. Hommikul kell 7 läksime sööma siis veel mõningad protseduurid ja lennujaama autot ära andma. Ennem seda oli meil auto puhtaks ka pestud sest määrisime ennast kogu aeg ära selle Atacama kõrbetolmuga. Auto võeti meil ilusti vastu sest midagi viga ei olnud ja ta oli ju uus ning pidas kenasti vastu. Läbi sõitsime ca 4´200 km kokku ja auto sai meie poolt sissesõidetud teiste jaoks! Lennujaamas tegime check-in ära ja istusime ülejäänud aja kohvikus. Tund varem hakkasime lennule sättima, Aare jäi veel kohvikusse oma pilte kommenteerima.

Küsisime lennujaama töötaja käest kus meie lend läheb ja ta juhatas International terminali, kõik õige arvasime ise samuti sest lendasime ju Tšiilist Boliiviasse. Küsisin veel teist korda samuti ühe lennujaama töötaja käest üle sest tablool meie lendu märgitud ei olnud. Vastas jälle, et „Si“ jah kõik on õige ning rahunesime uuesti maha. Aeg muudkui kulus ja kulus sest väga pikk järjekord oli piiriametnike juurde (oma 200-300 inimest) ja me läksime kaks korda ette seal, no kulus aega ikka pool tundi kui piirivaametniku juurde pääsesime. Ja oh üllatus, ametnik ütles, et me ei ole õiges terminalis. Me peame minema kohalikku terminali sest see olevat osaliselt siselend vahemaandumisega Iquique linnas Peruu piiri lähistel. No nüüd läks kiireks sest teise terminali oli hulka maad, kõik toimus jooksuga. Igal-pool läksime julmalt vahele väikeste selgitustega. Õnneks oli piir vaja teha alles seal vahemaandumise linnas ja seda aega enam meil ei kulunud. Turvakontrollist pääsenud jooksime piletisse märgitud väravasse ja kedagi enam polnud ning lennukit samuti mitte. Õnneks oli seal üks ametnik kes tuima näoga ütles, et väravat on vahetatud ning läheb hoopis teisest väravast. Jälle jooksuga teise väravasse, oma 200 m maad, pidime veel trepist alla jooksma ning jõudsime lennukile kui hakati ust juba sulgema. See läks küll napilt sest siin isegi ei otsitud meid taga! Kui lennujaama töötaja juhatab juba kaks korda valesti siis on selles lennujaamas ikka midagi väga valesti! Aga lõpp hea siis kõik hea!

Järgneb päevadel 37 – 40 ….