Boston – Tilton – Derby (US – Canada piir)

Lennuk mis korra õhku on tõusnud, tuleb reeglina samuti maa peale tagasi. Üles ei ole jäänud ükski veel! Lennuki maandudes hakkasid kõik kohe sebima ja juba leidsimegi ennast lennujaama koridoridest. Isegi lollile on seal kõik selgeks tehtud ja kuskile ära pöörata ei ole võimalik kui jõuad lõpuks oma piirikontrolli automaadi juurde. See oli üllatav, et suurema töö teeb ära automaat (umbes nagu lennujaamade check´in post). Täidad küsimused ära ja saad paberi, millega suundud piirivalve ametniku juurde. Seal siis vaja sõrmed, silmad aparaadis tuvastada ja tempel passi, et oled saabunud USA pinnale. Teistel nõnda läkski kuid mind ametnik (nooremapoolne naine) väheke peedistas, et miks Sinul on 10 aasta viisa ja teised ESTA´ga (turistikas). Ei osanudki midagi vastata kohe. Pobisesin, et ma siin juba mitmeid kordi ning siis ei pea igakord ESTA´t tegema. Siis küsis, et kellena ma töötan? Oma firma vastasin ning peale seda läks tempel passi, et 6 kuud võin olla!

Piir ületatud, otsisime oma omnibussi numbrit mis viiks meid autorendi keskusesse. Bussiga oli päris jupp maad sõita sinna. Rendifirma oli meil „Avis“ ja seisime sinna järjekorda kus ees oli oma 15 auto rentijat. Kulus ca tunnike kui saime leti ette. Mul oli renditud auto Saksa firma kaudu ja ta saatis paberid mulle mailile mida seal vajasin. Nagu ikka küsiti juhilube ja vormistus algas. Küsis mitu inimest on ja palju kohvreid? 4 inimest ja 4 kohvrit ütlesin. Peale seda läksid tädil silmad suureks, et nii suurt autot tal anda ei ole momendil. Ütlesin, et broneerisin ju suure keskklassi auto. Sorry, aga kõik on väljas praegu, tuli vastus. Nähes meie imestunud nägu, ütles, et makske 5 USD päeva eest lisaks saate uhke auto mis täis luksust – ise sõidab, räägib ja hoolitseb Teie eest. Ok, nii teemegi oli meie ühine otsus. Maksin siis juurde ja leping vormistatud suunati meid autogaraaži. Seal ta meid ootas oma numbri all ja võtmed armatuurlaua peal. Auto oli tõesti luksuslik ja väga suur, isegi Edvinil ei ulatanud põlved esimese istme vastu. Meil läks seal garaažis veel tunnike kaduma sest õppisime väheke autot ja Navi´t tundma, peeglid paika, istmed mällu jne. Nuppe oli palju nagu lennukis juba! Automargiks 2019 aasta mudel „Lincoln MKT – Large Luxury Crossover“. Panen siia lingi samuti kes uudistada tahab https://www.lincoln.com/luxury-crossovers/mkt Nupud selged ja parameetrid autol paigas ning esimene aadress navisse lisatud (Walmart) hakkasime linnast välja sõitma.

… tagumine rida autos!

Walmart´i just sellepärast, et oli vaja osta „prepaid“ telefonikaart mis annab meile piiramatu neti ja telefonikõned kuuks ajaks. Walmart´is leidsime kaardimüügi koha üles kuid müüjaid ei olnud. Küsides, keegi midagi ei teadnud, et küll tuleb keegi, oli vastus. 15 mintsa ootamist, tulemust ei andnud sai jälle pöördutud kellegi poole kes siis leidis kedagi kes tundis kedagi ja kes lõpuks mulle selle ihaldatud kaardi müüs. Küsisin, et kuidas seda aktiveerida, kehitati ainult õlgu! Ok, eks sõidame edasi ja esimeses ööbimiskohas nuputame mis saab või küsime abi. Oma jõududega me seal hakkame ei saanud sest kaardi aktiveerimine osutus tunduvalt keerukamaks kui arvasin. Esiteks oli seal 3 operaatori AT&T, T-Mobile ja Verizone SIM kaardid ja ma ei teadnud mis on parimatest parim. Oma lolli peaga toppisin sisse Verizon kaardi mis hiljem selgus, et ei sobi Android süsteemiga, nii väitis hotelli admin kes aitas meil selle aktiveerida. Panime siis AT&T kaardi ja saime kõik oma aktiveerimised tehtud ning 4G nett jooksis nagu kevadine põdravasikas. Õhtul käisime söögipoolist otsimas ja ega midagi muud enam ei leidnudki kui bensiinijaama burger ja joogiks mõned õlled.

… Tilton downtown!
… SIM kaardid!

Uni oli hea esimesel ööl sest 24 tundi jutti sai eelnevalt üleval oldud koos lendudega. Hommikul peale sööki sai välja ennast checkitud ja kohe edasi Canada poole hakatud sõitma. Vahepeal tegime väikese peatuse suusakeskuse juures, et jalga sirutada. Maastik meenutas midagi Soome taolist, vähemalt puud ja mõningad kivid, kuid Soomes nii suuri künkaid ei ole.

… koolikas!
… haagissuvila!
… selline motikas, üks ratas taga ja kaks ees!

Jõudsimegi varsti USA-Canada piirile kus järjekorda ei mingit. Ulatasin läbi akna meie passid, piiriametnik lasi need arvutist läbi ja küsis kuhu lähete, miks ja kui kauaks. Ammendava vastuse saanud küsis, et ega Teil kahtlast midagi ei ole või narkootikume. Turtsatasin naerma, et muidugi mitte mis ilmselt rahuldas ametnikku kes andis passid tagasi ja tõstis tõkkepuu üles, et saaksime edasi sõita. Piiri peal kulus ca 15 minutit koos järjekorras seismisega (2 tsiklimeest oli ees). See oli üle ootuste väga kiire piiriületus meie jaoks.

Järgmises osas “Tere Canada” kohtume Teiega uues riigis vähemalt minu jaoks!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.