Boracay – Kalibo – Clark – Kuala Lumpur – Bali (Indoneesia)

Silmaveega siis lahkutud Boracay-lt. Võtsime mopeeditakso ja sõitsime sadamasse. Seal sadama ja paadimaks ca 2 €, see oli samuti tulles. Filipiinidel maksad iga liigutuse eest!

Teisel kaldal oli kohe suur buss ees kus ühel pool oli 3 kohta mida mina veel busside puhul näinud ei olnud. Buss sõitis kiiresti ja vastutulevate suhtes ikka laiutas ning vahel kas jäi peeglite vahele õhku või ei jäänud. Peale korjas aga rahvast kogu aeg juurde ja varsti istuti juba bussijuhi süles peaaegu. Kui pimedaks läks pani täistuled peale ja neid enam sisuliselt maha ei võtnud. Buss oli uus kuid tulesid vist reguleerivad ise sest need näitasid puulatvadesse.

Jõudsime hilja Kalibosse ehk pimedas kella 8 ajal, sõit kestis 1,5 tundi ja 70 km oli vahemaa. Pilet maksis 2 €! Mopeeditakso viis meid Kalibo-s hotelli 0,40 € sendi eest, see on uskumatu! Hotell oli broneeritud ja täitsa viisakas.

Õhtul käisime söömas mis oli uskumatult odav lausa. Istusime välirestoranis! Söök (suur taldrik salatit, kus oli krevetid, liha ja riid ning muu roheline, siis lisaks toodi veel grillliha taldriku täis) plus juurde 3 õlut maksis 5 € – me ei jõudnud ära imestada!!! Õhtul tellisime takso (2 €) ära hommikuks, et sõita lennujaama. Lennujaamamaksud veel ligi 1 € ja lennuootel nats.

Ja siis teele Clark (Manila). Lennuk jõudis varem sisse ja meil jäi rohkem aega ülegi plaanitust! Clarkis jälle lennujaama maks kuid oli juba 10 € kui lahkud riigist!

Pikk lend KK (Kuala Lumpur-isse, kus sai magada! KK-s jälle meie armsaks saanud kohvikus 3 tundi ning teele Indoneesiasse! Kell 9 õhtul jõudsime Bali (Indoneesia) st, et olime õhus 8 tundi ja seda 3 lennuga ehk täiega lennupäev! Ostsime viisa mis maksis 21 € ja saame sellega riigis viibida 30 päeva. Kirjutan ühe inimese hindadest kogu aeg!

Lennujaamast väljudes ootas meid ees taksojuhtide kari kes pakkusid meie broneeritud hotelli ära viimist ning küsisid sellest ca 30 € peaaegu! Meie ei olnud lollid ja seisime järjekorda kus oli taxi service, sealt saime sama marsruudi ca 10 €. Nahh-hhaalsed on ikka väga taksojuhid. Hotellis öö magatud hakkame edasi vaatama – kõigepealt auto ja uued öömajad!

Oleme jõudnud oma rännakutega viimasesse 5-sse riiki!

Saime auto üsna lähedalt kus me ööbisime ja selline mahtuniversaali ja maasturi moodi asi – 7 kohaline! Auto võtsime esialgu kolmeks päevaks ja öeldi kui tahame pikemaks siis helistage ainult. 3 päeva maksis 82 € ja kõtus arvake ära mis maksab? Bensiin 95 maksab siin 0,37 €/L. Paak oli täis kohe algul ja sooviti, et tooks täispaagi tagasi samuti. Naljaga pooleks ütlesin, et kui saaks tooks 2 paaki tagasi! Täitsime paberid ära ja reisima! Algul oli jälle ebamugav sest vahepeal Filipiinidel oli meil ju parempoolne liiklus. Malaysias oli automaatkastiga auto ja ei pidanud mõtlema käigu panemisele. Siin on manuaalkast ja vasaku käega käigu panemine on päris ebamugav linna vahel kui pead vastupidiselt veel mõtlema samuti. Suunatuli ja kojamehed lähevad kogu aeg sassi! Sõitsime alustuseks ühte ajaloolisse Ubud linna kus tegime väikese jalutuskäigu ja söömise.

Mina võtsin söögikohas kohaliku veini (nimi Brem) mis oli riisist ja serveeriti sidruniga!

Käisime turul veel ja nautisime antiikset linna! Edasi sõites ehk valesti sõites jõudsime mägedesse kus oli väga huvitavad riisikasvatus põllud – justkui trepp mäekülje peal! Ülevalt poolt lastakse vesi peale mis valgub alla välja ja nii need riisipõllud vajaliku veega täituvad!

Tagasisõites läks meil juba kiireks sest hakkas pimenema ning teatavasti tänavavalgustus neil peaaegu puudub ja proovi siis hotelli leida! Laabus kenasti ja saime endale väga viisaka Bungalow koos hommikusöögiga 400´000 ruupia eest kokku mis on siis ca 35 €.

Hommikul sõitsime edasi ja kinni pidas meid politsei kes tahtis saada rahvusvahelist juhiluba näha.

Andsin talle meie oma kuid Ta väitis, et see ei sobi! Saime teada, et EU juhiluba ei olegi rahvusvaheline ja Indoneesias ei kehti! Ega midagi tuli trahvi maksta mis algul oli 150 tuhat ruupiat ning mille kauplesime lõpuks 50 tuhande peale ehk 3,5 €. Lõpp hea kõik hea! Siirdusime mägedesse Templite Ema juurde nagu nad ise ütlevad!

Raha küsitakse seal igal sammul ja püütakse petta, et giid on vaja võtta ja muidu sisse ei saa. Mis on kõik õige aga ei tasu kunagi esimest võtta! Hind algas 20 € kohe, mis pärast ülespoole minnes taandus juba 5 €-le. Pidime selga ostma endale samuti kangad mis keerasime endile seelikuteks ümber. Ostsin samuti endale hindude meeste peakatte!

Tempel oli võimas ja pärineb juba 11 sajandist. Mõned ehitised on sel lausa 11 korruselised – seda katuse osa loetakse nii! Osa templeid oli avatud igasugustele usurühmadele – demokraatia ikkagi! Vaatasime pealt samuti tseremooniaid jne.

Ühel väiksel tüdrukul õnnestus mulle maha müüa postkaardi komplekt nii härdalt palus, et mul läks süda pehmeks! Video tegin Temast ja Tema palumisest – inglise keele vajalikud sõnad olid kõik selged! Edasi hakkasime üle mägede liikuma Bali põhjarannikule. Veetsime aega 1´500 m kõrgusel asuva järve juures ja imetlesime ning nuusutasime vulkaanipurske tagajärjel välja voolanud ja kivistunud šlaki lõhna!

Allasõit mägedest oli ikka väga hull! Tee läks nii järsku alla ja oli tunne, et auto läheb kohe üle esimese otsa ümber! Meeletud järsud tagasipöörded ehk serpetiinid ning tee kõrval kohe haigutavad kuristikud. Tee oli nii kitsas, et kaks autot asfalti peale ei mahtunud. Sõit käis koguaeg piiri peal ja mul olid pihud higised! Mõni mees jäi meil hirmust magama mida Ta hiljem ise tõlgendas tee üksluisusest ja igavusest! See selleks aga video pealt on see kõik hästi tunda ja näha!  Allasõit kestis ca 1 tund ja hirmufaktor läbi oligi! Õhtul leidsime jälle väga viisaka hotelli odava raha eest seekord 300´000 ruupiaga koos hommikusöögiga! Õhtul tellisime endale veel hommikuse delfiinide vaatamise ja snorgeldamise mis läks meil maksma 600´000 ruupiat ehk ca 50 €, mis on väga odav kahe show kohta! Lõbu kestis 3 tundi ja kell 6 aeti meid juba üles st, et asusime juba pimedas teele.

Ennem seda pakuti veel praetud banaane ja kohvi ergutuseks. Delfiinid olid muidugi omaette vaatemäng ja snorgeldamine samuti! Peale hommikusööki väike lõõgastus ja jälle teele!

Täna siis oli plaan veel peale delfiinide ja snorgeldamise üles leida Bali saare kõige kõrgem juga. Sellega me nägime ikka kurja vaeva sest ega neil vaatamisväärsuste juurde juhatavaid silte ei ole. Otsime ühe Munduk linna järgi kus see juga pidi asuma, kuid ei leidnud seda linnagi. Sõitsime mööda mägesid ringi ja vahel tõusime jälle 1,5 kilomeetri peale aga linna mitte kuskil. Kohalikes külades mis mägedes asuvad ei räägi keegi inglise keelt ja nad ei saanud aru mida me tahame teada! Mõni ikka juga teadis ja juhatas meid käeviipega jälle edasi. Nii meie otsingud kulgesid kui ükskord lausa teed lõppema hakkasid st, et olid nii halvad kus meie kõrge auto jäi samuti põhja peale kinni. Augud olid ikka kohati ca meetri sügavused mis tuli auto kõhu alla jätta. Mõne koha peal ei olnudki auguvaba kohta siis kolistasime esimese käiguga üle ja kuulasime kuidas auto kõhualt kraapis. Tee läks vahel nii järsult üles, et istme peal olid magamisasendis ja 1 käiguga ikka jõudis veel ära minna üles. Hakkas samuti veel vihma sadama mis tegi selle järsu ja aukliku tee veel märjaks ning tatiseks. Mõne serpetiini peal käisid juba rattad ringi 1 käiguga kuid teisega minna ei jõudnud. Meie õnneks ikka tõusime ülespoole ja siis saime pealepoole pilvi kus paistis päike! Peale mitme tunnist tiirutamist mägedes saime õige teeotsa kätte ja jõudsime joani. Sinna pidi veel 0,5 km vantsima. Kohale jõudes oli pettumus sest juga ei olnudki nii võimas kui lootsime! Teel joaäärde kasvasid kohvipuud!

Alljärgnev pildirida toob nähtavale mida joa otsingutel nägime ja kogesime!

Juga vaadatud hakkasime mäest alla tulema, kuid see oli juba suur tee mis viis Denpasar-i. Jõudsime mere äärde ning ennem seda seisime mõne tunni ummikutes sest täiskuuaegsed pidustused jätkusid ning rongkäigud liikusid mööda suuri maanteed ja autod seisid lihtsalt ning ootasid millal see lõpeb! Liiklus on ikka väga napikas kogu aeg st, et peeglid puutuvad üsna tihti vastutuleva autoga kokku (ripsakad).

Leidsime öömaja linnas nimega Antap, samas linnas asub samuti liivatempel mis asub meres. Linnas olid käimas ikka suured pidustused millest meiegi nats saime osa võtta. Inimesed on nii lahked ja viisakad siin Bali-l! Kõisime vaatamas õhtul ja hommikul seda templit. Õhtul sai päris lähedale sest oli mõõna aeg.

Hommikul enam juurde ei pääsenud ja pidi kaugelt vaatama. Jumalasulased läksid öösel läbi mere templisse (vaatasime pealt). Vesi oli rinnuni siis! Hommikul oleks nad ilmselt uppunud!

Järgmisel päeval peale lõunat lahkusime linnast sest pidime auto ära viima kell 2-3 Sanur-i! Leidsime üsna lihtsalt autorendifirma ülesse, kuigi meil GPS-i ei olnud. Rendifirma omanik on sakslane ja väge tore mees, soovitan seda firmat samuti teistele kellel huvi on! Rendifirma tööline viskas meid veel õhtusesse hotelli mis asub Nusa Dua-s midagi juurde maksmata (ca 30 km). Hotell kuhu siis viimaseks kaheks päevaks jääme on ikka klass omaette -võib öelda, et luksuslik!

Tuba käes ning läksime kohe randa, et vette minna! Mida ei olnud oli vesi st, et meri oli taganenud pea 1 kilomeetri kaugusele hommikusest piirist ning alanenud minu hinnangul ca 3 m. Mere põhi oli väljas koos oma heinte, korallide ja seal leiduvate elusolenditega!

Nägime seal mereusse, meritähti, liivakarpe, krabisid, kalmaare, väikesi kaheksajalgu ja igasugu kirevaid kalu! Paadid olid kõik põhjas kinni ja paadimehed jõid kohalikku puskarit ning mängisid raha peale kaarte rannas.

Muuseas selliseid kohti ei ole maailmas palju kus ookeani taganemine nii suur on! Oleme ühe looduseime tunnistajad olnud! Järgmise päeva hommikul oli vesi tagasi ja paadid hulpisid vee peal! Seal kus me eelmine päev mereelukaid pildistasime järgmine päev enam põhja kätte ei saanud! Ja nii kestab see tsükkel iga päev. Ööks tuleb vesi tagasi ja päeval kell 12 hakkab ära minema!

Õhtul läksime välja, et raha vahetada ja sööma minna. Kurss oli siin väga hea mis mulle tundus kummalisena. Tahtsime 100 € vahetada mis oleks teinud 1 miljon 200 tuhat ruupiat. Rahavahetaja õtles, et tal on 20-ne tuhandesed ainult, mis oli veel kummalisem. Vaatasime rahasid ja kõik justkui tundus õige olema, kuid point oli hoopis muus teemas. Pidi meile 60 tükki lugema kuid luges ainult 40 st, et katsetas kas me üle loeme. Muidugi lugesin üle ja kohe küsis, et palju said. Ütlesin! Siis luges veel meile 40 tükki kuid 2 jäi ikka puudu. Ütlesime, et veel on kaks vaja siis läks närvi ja võttis raha kokku ning rapsis seal midagi ja ütles et nüüd on kogu raha. Hakkasime uuesti raha üle lugema ning selgus, et ta oli juba 42 tükki kõrvaldanud mida me ei näinud kuigi jälgisime Tema käsi. Sellised vennad on siin kui pakuvad head kurssi – oli selline tunne, et panna talle mööda vahtimist ja kogu paun käest võtta rahaga. See oli Teme õnn, et me nii leebed olime! Teise koha peal käskisin 10-sed pakid lugeda lauale siis ütles kohe, et komisjonitasu vaja maksta. Selle peale käratasime talle inglise keeles ja väga ropult ning sõimasime bandiitideks! Raha ei vahetanud sest ametlikud kohad olid kinni! Läksime sööma! Teenindus oli väga tipptasemel, anti tervitusjook ja tervitussalat kõigile. Toodi niisked ning lõhnastatud rätid käte ja näopesuks! Teenindamine oli tõesti tase, ükski meie liigutus ei jäänud neil märkamata. Samuti oli väravas sisseostja kena naisterahvas, kes meid sisse rääkiski!

Täna mõnulesime rannas ja kui vesi ära kadus tulime ära oma hotelli basseini kus mulistasime pimedani. Nüüd lähme kohe raha vahetama ja sööma jälle! Viimane õhtusöök Bali-l, sest homme lendame KL-i!

Järgneb väheke veel …. !

Viimane päev siis midagi ei teinudki. Niisama lõõgastusime isegi mere äärde ei viitsinud minna, kuigi 100 meetrit oli ainult sinna! Olime omas basseinis ja käisime veel tiiru linna peal ühteist vaatamas ja ostmas. Mina ei ostnud midagi sest minu seljakott on nii täis ja raske. Teatavasti saab 7 kg ainult lennukisse võtta! Tulime tagasi käisime basseinis veel ja loputasime dušši all end ära ning pakkisime asjad, et teele asuda! Tellisime takso lennujaama sõiduks mis maksis 80´000 ruupiat! Taksoga sõites pidasime veel tuttavate juures kinni ja ütlesime head aega ning kallistasime!

Lennujaamas läks meil kiireks sest olin aja valesti vaadanud. Lennuk ei läinud kell 18 vaid kell 17! Napp üle poole tunni oli aega kõige asjadega korda saada (immigratsioon, lennujaamataksid, rahavahetused ja mitmekordsed seljakottide kontrollid jne.). Lennujaamamaks oli 150´000 ruupiat nägu ikka röövlid küll! Saime kõik oma tegemised valmis ja lennuki väljalennuni jäi veel 10 mintsi isegi aega! Lennukisse ja Good Bye Bali (Indoneesia)!