… jalutan metsas: Vaatan kuidas kümned ja kümned, kindlasti isegi sajad puud on ennast peale tugevat tormi sirgeks ajanud. Nad on visad ja tugevad ning ei anna alla! See kaunis päeva algus peale tormist ööd lõhnab varajasel hommikutunnil nii jõuliselt, et kogu mets pannakse sellest aru saama, kaasaarvatud mina. Isegi aurav kohvitass ei suuda neid lõhnu oma aroomiga ületada.
… jalutan metsas: Vaatan kuidas kümned ja kümned, kindlasti isegi sajad pisikesed loomakesed toimetavad igapäevaseid toimetusi ja nad teavad täpselt mida teha! Ei ole neid keegi taga sundinud ja neil puuduvad ebaõnnestunud plaanid ning ettevõtmised, lihtsalt ajavad oma asja. Nad on pisikesed ja visad ning ei anna alla. Nad on selle tormi üle elanud ning terve mets on nende saginat ja sahistamist täis. Isegi kõrval olev maantee ei suuda neid hääli summutada.
… ja siis äkki, metsas ringi jalutades mõtlen: Et miks inimesed tihti rasketes olukordades alla annavad? Miks nad ei ole nagu need puud, mis tuules küll kannatada said, kuid ei murdunud ning võisid tormi ajal õlg õla kõrval üksteisele tuge pakkuda. Miks nad ei ole nagu need pisikesed loomakesed, kes rasketel hetkedel hoiavad kokku ning aitavad üksteist. Inimesel on ju mõistust rohkem kui nendel pisikestel loomakestel. Miks nad ei hoia kokku ja ei aita üksteist?
… jalutan metsas ja mõtlen: Lähedaste lahkumine, keerulised haigused, erinevad kannatused, ebaõnnestunud plaanid ja ettevõtmised on ju inimestega niikaua kaasas käinud kui inimkond on eksisteerinud. Miks osad inimesed läbielatus karastuvad ja tugevamaks muutuvad, teised aga kohe alla annavad? Ma usun, et vastus ei olegi väga raske ja küllap teavad seda väga paljud inimesed!
… jalutan metsas ja kuulen ennast mõtlemas valjusti: Lähedased suhted sõpradega tugevdavad ju meie sisemist ilu. Nad tugevdavad meie südant ja kogu meie organismi ning see kannab meid läbi raskete aegade, andes meile rahu ja kindluse, et kõik on hästi olenemata hetkel toimuvast. Nad annavad meile jõu vastu pidada igas olukorras nii, et paljud ei märkagi meie juures vähimatki märki raskustest. Sõbrad on meie pelgupaigaks, meie võimekaks tegijateks, meie rõõmuks, rahuks ja lootuseks. Sõbrad annavad meile kõik, et elada võidukana mistahes olukorras. Ehk siis, “Iial ära anna alla!” nagu ütles Joyse Meyer ning toetu sõpradele nagu mõtlen mina!
… jalutan metsas ja muigan heasoovlikult: Küsid kindlasti enda käest, et miks just Sulle neist asjadest kirjutan. Mida see võrdlemine ja arutlemine mulle/Sulle annab? Ikka vastuseid ütlen ma, mida paljud teisedki kogu oma elus otsivad. Eks me kõik proovime kõrvalt vaadates aru saada, miks mõni toimetab, tegutseb nii ja on üleliia tähtsust täis ning kellele keegi kunagi vastu öelda ei tohi ja kelle arvamus tema enda arvates on ainuõige ning teisalt kuidas suudab mõni leebe ja armastavana kogu oma elu ära elada. Eks selles peitubki enese avastamise rõõm, mis on samuti üks suurtest rõõmudest, eriti siis, kui see enese arengule kasuks tuleb!
… jalutan metsas ja mõtlen: Elu on iga päev ja iga samm täis üllatusi! Keegi on kunagi, isegi kusagil kirjutanud, et kõige suurem üllatus on inimese jaoks Tema ise. Sellest johtuvalt ära ole endaski kunagi nii kindel, et Sa ise ei või ootamatult oma meelt muuta! Ära otsusta kunagi kellegi üle mõne pealiskaudse info või mõne muu müra põhjal, ilma et oleksid Temast rohkem teada saanud ja teda isiklikult tundma õppinud.
… jalutan metsas ja tuli meelde Marek Sadam, kus Ta ütles: Ei ole vahet, kas inimene käib sada meetrit külavaheteed või ühest maailma otsast teise – kui süda ja silmad on lahti, siis õpib Ta igal juhul.