44 – 49 päev

Puno (Peru) – Casablanca (Bolivia) – La Paz (Bolivia)

Kõigepealt ennem kui uus osa algab vaadake eelmise osa mõned olulised pildid ära mis tegelikult pidid sinna kuuluma kuid jäid välja läpaka veidruste tõttu!

Puno on tunduvalt ilusam linn ja puhtam samuti, asub ta ju Titicaca järve ääres! Kuid kahjuks peab Titicaca järv selle reostuse kõik vastu võtma mis need linnad sinna heidavad sest siin maades reoveepuhastusjaamu ei ole! Linna jõudsime ennem pimedaks minemist.

Bussi pealt maha saime hüppas üks mees kohe meile ligi ja hakkas meile Urose saarte reisi maha müüma. Me olime loomulikult huvitatud sellest! Pakkus meile veel Titicaca järve suurema saare Taquila reisi samuti. Küsisime, et mis maksab – vastus 45 tugrikut! See oli väga odav hind selle 2 reisi kohta. Normaalne hind oleks olnud Urose saarte kohta ainult see hind! Kaup tehtud, tahtis vennike kohe raha saada, ütlesime, et saab ainult ühe inimese raha. Ok oli nõus sellega ja viis meid hotelli ka ära, ei pidanud ise kõndima. Hommikul pidi meile kell 7 järgi tulema, et sadamasse viia. Tellisime selle järgi samuti kella 6.30 hommikusöögi. Panime seljakotid hotelli ja läksime linna peale mõttega süüa ja poodi külastada! Käisime mingis kohalikus restoranis ainult suppi söömas ja mitte midagi rohkemat. Poest ostsime veel ühtteist hommikusöögi leivale ja juua. Hommikusöögil nendes maades saab harva vorsti ja juustu kõrvale nii, et tuleb poest ise varuda kui ei taha palja saia ja võiga leppida! Läksime ennem seitset tsipa sööma ja katsusime nii ruttu teha kui võimalik. Poole söömise ajal jooksis admin meie juurde ja ütles, et buss on ees sadamasse sõiduks. Tegime siis kiirelt ja läksime alla, sama mees oligi juba meid ootamas ja juhtis vägesid bussi juures. Istusime sisse ja sõit sadamasse algas, see oli muidugi lühike maa ja ma ei tea kas see kilomeeter tuligi täis aga meil oli sellest suva! Sadamas maksime mehele ülejäänud raha ära ja Tema suundus kuhugile ja meie suundusime laevale. Sõit Urose saartele kestis kuskil tunnikese, ilm oli üsna vilu nagu nägite juba bussijaama termomeetri pealt võrreldes minekuga Cusco-sse oli Punos +41. Laevas oli hea ja sai isegi tukutud väheke, mis Sa seda lagedat vett ikka vahid.

Saarele minnes aga tundus see jahedus ikka päris kõhe sest lisandus jäine tuul. Esimene samm saarele laevalt oli kohe ikka väga vetruv ja mida rohkem keskele jõudsid seda tugevamaks pinnas läks. Räägin siis lähemalt nendest Uru inimestest kes põlvnevad vanadest inka hõimude järeltulijatest ja oma keele kaotasid ilmselt juba 500 aastat tagasi kui inkad vallutasid nende alad Titicaca järve kallastel! Et pääseda andamite maksmisest ja orjusest põgenesid paljud järvele ja leiutasid mooduse liikuvate saarte ehitamiseks. Nõnda sai põgeneda orjusest ja säilitati vabadus! Saared on suuremalt jaolt 2-3 perelised (saare diameeter 30-40 m), kuid on ka 10-12 perelisi saari (saare diameeter ca 200 m). Kokku on saari ca 42 ja elab nende peal 4´600 inimest, kus Peruu poole peal ca 2´000 inimest ja ülejäänud Boliivia poole peal. Titicaca järv on ju kahasse Peruul ja Boliivial. Saared on ehitatud pilliroomätaste (kõdu) peale. Need mättad seotakse kokku omavahel ja siis kasvab juurestik läbi üksteisest (ca 1 m paks). Seejärel hakatakse kiht-kihilt (üks kiht ühtepidi ja teine vastupidi) pilliroogu lisama, niikaua kui saavutatakse veel 1 meetrine kiht. Saare paksus ikka sõltub palju on peal maju ja inimesi jne. kuid keskelt läbi jäävad nad 1,5 – 2 m paksuseks. Saart peab iga 3 kuu tagant jälle pillirooga katma sest pealmine kiht mädaneb kiiresti eriti vihmaperioodide ajal. Saare eluiga on ca 40 aastat! Alumise kihi sees kasvatakse isegi kartulit ja muud köögivilja, saarel peetakse kanu. Need ei ole päris kanad vaid mingid kohalikud kodustatud linnud ja nimeks on neil Ibis. Neid peetakse ainult munemise pärast ja vahel ka süüakse. Nende lindude munad on tunduvalt suuremad kui meie kanamunad, samuti peetakse seal hanesid ja püütakse kala. Veel ehitatakse pilliroost paate mida turustatakse ja loomulikult käsitöö tegemine. Elatakse vanade traditsioonide järgi kuigi on saartel juba generaatoreid millega saab voolu televiisorile ja raadiole. On ka mootorpaate, et käia linnas parema toidu järgi ja suuremad lapsed kooli saaks. Kohaliku pilliroo alumine valge ots kõlbab süüa ja seda kasutatakse valuvaigistajana haavale ja pohmelli ravimiseks! Väga huvitav traditsioon on kui lahku minnakse siis lõigatakse saar pooleks sellise 1,5 pikkuse saega, samuti kui lapsed toovad koju abikaasa siis on neil võimalik eralduda tükikese saare lõikamisega ja alustada oma elu eraldi! Selline ainulaadne asi siis maailmas, need ujuvad saared!

Edasi sõitsime Taquile saarele mis on suurim Titicaca järves ja kus elavad samuti indiaanlaste järeltulijad. Elanikud keda on saarel 2´200 elavad moraalikoodeksi järgi „ära varasta, ära valeta ja ära ole laisk“. Saar on üle 5 km pikk ja 1,6 km lai, ta asub Puno linnast ca 45 km kaugusel ja aega kulub laevaga sinna sõitmiseks 2 tundi. Saare kõrgeim punkt ulatub 4´050 m kõrgusele. Põhiline sissetuleku allikas on põllumajandus, loomakasvatus, kalandus, käsitöö ja turism. Saart külastab igal-aastal ca 40´000 turisti ja neile pakutakse peremajutust, toitlustust ning meelelahutust. Läbi saare on alles lähiminevikus ehitatud spetsiaalne matkatee turistide jaoks kus nad saavad jalutades teha umbes 3 km tripi läbi saare. Ja nüüd eesti naised ja mehed pange tähele, antud saare mehed tegelevad peenkudumise tööga ja nad alustavad seda juba 8 aastaselt. Kohalikud naised soovivad endile mehi kes oskavad väga hästi kududa ja muidugi hea käsitöö oskusega mees saab enesele hea ja ilusa naise. Nii räägitakse selle saare peal! Meile aga pakuti väga hõrgutavat traditsiooniline lõunasööki tomati-sibula salatit, köögiviljasuppi ja kala riisiga. Kõik oli väga maitsev! Peale lõunasööki matkasime edasi sadamasse! Ennem sadamat oli üks väike tüdruk kes tahtis, et me pilti teeksime, loomulikult oli Tema eesmärk raha saada! Võtsin Ta sülle, kui siis, juba täisraha eest!

Sadamas laevale ja Puno poole sõit algas. Väljas oli läinud mõnusalt soojaks ja nii saime laeva laepeal päikest võtta ja magada! Tagasisõit mööduski kiirelt ja ärkasin tegelikult üles kui külm hakkas sest päike oli üsna madalale vajunud.

Sadamas ootas meid sama mees kohe vastas ja tundis huvi mis edasi teeme. Ta arvas, et me lähme Cusco poole ja Machu Picchule, et jälle oma reise meile kohe maha müüa. Ütlesin, et meil on juba kõik käidud ja lähme tagasi La Paz-i. Tema müüb kohe siis piletid La Paz-i meile. Ok, mis hind? Hind oli tõesti hea ja nii võtsimegi piletid Tema käest. Ühe pileti raha maksime jälle ette nagu ikka!

Hommikul ootas meid takso kell 7 juba ukse ees ja viis meid bussijaama, muidugi meie tuttav mees oli ka kaasas. Taksojuhile maksis Ta küll mingeid pudinaid (metalli mõned) aga meie ei pidanud maksma midagi. Viis meid bussijaama bussifirma piletimüügikohta kus maksime ülejäänud 2 kohta juurde st, et kõik oli aus. Tagasitripi La Paz-i võtsime Casablanca kaudu st, et ringi väheke, juba ilusama koha pärast ja ega sinna ebameeldivasse piiripunkti ei tahtnud minna samuti kus taheti meilt raha varastada.

Ennem Casablancat väheke oli meil Peruu – Boliivia piiripunkt. Nagu ikka ajatakse bussist välja ja buss sõidab tühjalt üle ja reisijad teevad mõlemad piiriprotseduurid ära ning saavad siis bussi minna. Mõlemas piiripunktis oli väga lahe teenindus ja jättis hea mulje. Järjekorras peab ikka seisma sest busse koguneb ikka piiri peale.

Bussi ja edasi Casablanca. Linna jõudes selgus, et meil vahetatakse buss ära ja peame kolima teise bussi üle. Sellest käigust me algul muidugi aru ei saanud, et miks? Casablanca on väga ilus linn, tõeliselt turistimekaks tehtud, väga hubased kõrtsud ja oli küllalt puhas samuti see linn. Linnas asus ka nunnaklooster mida külastasime. Meil oli aega kahe bussi vahel 1 tund, kes tahtis sõi, vaatas tänavakaubandust või jalutas niisama linna mööda! Kui aeg hakkas ümber saama läksime oma bussi juurde, oligi teine buss juba sabas meil ja tõstsime oma seljakotid ümber. See buss oli muidugi palju väiksem ja viletsam aga mis Sa teed, tuli rahul olla.

Sõit jätkus La Paz-i poole kuni jõudsime sadamasse kus kohast pidi praam üle järvesopi minema. Teadsime seda kõike ette aga, et see selline välja näeb ei kujutanud mina küll ette. Tulime bussist maha ja buss lükati mingi pargase (platvormi) peale. Kohe tuli mulle meelde Ungaris jõeületus aga noh seal oli palju parem see! Kui buss peale läks vajus see pargas kohe ninapidi vette! Nüüd alles sain aru miks oli vajalik bussi vahetus, see suur ei oleks vist siia peale mahtunudki ja kui oleks mahtunud oleks kindlalt põhja läinud! Kõige huvitavam asi see, et meid pandi eraldi väikese mootorpaadi peale ja küsiti selle eest raha aga keegi ei hoiatanud küll, et peab maksma veel paadiületuse eest ekstra! Kujutage ette kui ma sõidan riiki sisse ja mul ei ole kohalikku rahagi maksmiseks ja arvan, et vahetan La Paz-is alles kohalikku raha. Meil oli muidugi olemas ja meil probleeme ei olnud. Hea, et mootorpaadil olid pingid pandud ja ei pidanud paadi põhjas konutama ning pooleldi oli katus samuti peal. Nii pikkadel bussireisidel ja erinevates piiriületuskohtades räägid paljude inimestega ja nii tekib samuti sõpru erinevatest riikidest. Saime juba varem jaapanlannadega kokku ja rääkisime ning nüüd nad olid siin praamiületuskohas samuti. Tegime kohe koos pilti, et midagi meenutada hiljem! Kogu aeg liiguvad ühed samad näod järgmisse kohta! Austraalia naised kes käisid samuti meiega Urose saartel, olid samuti nüüd siin praamiületuskohas. Tõesti huvitavad kokkusattumised! Nii see on, maailm on väike!

Meie kobisime oma bussi ja need Austraalia naised samuti meie bussi ja sõit läks edasi La Paz-i poole. Mägedes oli nüüd hulga rohkem lund kui nädal tagasi sest oli jahedamaks läinud.

Linna jõudes panime meie kohe bussijaamast oma hotelli juurde. Teadsin kus see asub sest oli eelmise hotelli lähistel kui nädal tagasi siin olime. Jõudsime hotelli ja hakkasime oma pilte üles laadima ja mina blogi kirjutama sest nett oli üsna hea kuigi kõikus õudsalt!

Hommikul käisime söömas ja leppisime kokku, et siia jäämegi 4 ööks, kuni lendame ära! Päeval linna minnes sõitsime liftiga alla ja keda me nägime kahte jaapani naist kellega me juba varem olime mitmel korral kohtunud. No see oli küll nüüd kokkusattumuste kokkusattumus. Tegime jälle pilti ja vahetasime FB kontosid, ikkagi põnev, mine tea millal jaapani lähme. Nad olid samas hotellis ööbinud ja liikusid nüüd edasi Uyuni soolajärvele mis ongi maailmas suurim (150 km pikkust ja 70 km laiust), meil kahjuks jäi see käimata sest aega enam ei jäänud. Sinna ikkagi üle 700 km sõita bussiga. Atacama kõrbes nägime soolajärvi kuid Boliivias on see ilus valge ja sile tasapind. Nendel järvedel tehakse igasugu kiirusrekordeid jne.

Meie läksime siis linna peale kolama ja tänavakaubandusega tutvuma. Tänavakaubandus on umbes nagu meil laadaplatsidel ja putkades. Müüakse igasugu asju mis on võimalik Alpaca villast teha. Alates jalanõudest kuni mütsini välja lisaks laudlinad ja muu staff mis kannatab nimetada sõnaga tekstiil. Muidugi on tekstiil väga värvikirev ja huvitavate inkade mustritega! Tänaval müüakse samuti väga palju ehteid, hõbedast, nahast, kalliskividest ning muu värviline ehis-käsitöö. Ehted on väga odavad aga hinnad jätan siiski enda teada. Tänavalt saab kõike osta kuid erinevalt Paraguay-st on siin ametlikud poed ja kaubamajad kaupa ja inimesi täis, mitte tühjad nagu Paraguay-s. Kaubelda saab alla lausa 20-30 protsenti hinnast kui viitsid sellega tegeleda. Poes on muidugi hinnad 2-4 korda kallimad. Nii palju siis veel tänavakaubandusest ja La Paz-ist.

Esmaspäeva öösel vastu teisipäeva algab meil pikk tripp tagasi koju kus meil tuleb 4 päeva ja ööd veeta lennukites ja lennujaamades. Esimene vahemaandumine Peruu pealinnas Lima-s on meil 12 tundi vaba aega ennem kui järgmisele lennule lähme. Selle aja otsustasime rannas veeta ja tutvuda Lima kesklinnaga! Järgmine ja eelviimane osa reisist tulebki kojusõidust ning viimaseks osaks jääb kokkuvõte reisist! 

Järgneb päevadel 50 – 53 !